3. Sulgeda balooni ventiilid. 4. Avada põleti ventiilid,tühjendades keevituspõleti, reduktorid ja voolikud gaasist. 5. Vabastada reduktori reguleerimiskruvi. 1.5.2 Injektorita põleti leegi süütamise operatsioonide järjekord. Injektorita põleti leegi süütamise operatsioonide järjekord: 1. Aeglaselt avada balooni ventiilid. 2. Avada hapniku ja atsetüleeni ventiilid reduktoritel ning seada töörõhk. 3. Avada põletil põlevgaasi ventiil. 4. Süüdata gaasileek. 5. Gaasileek reguleerida põleti hapniku ventiiliga. 1.5.3 Vasaksuunaline ja paremsuunaline keevitus. Gaaskeevitusel kasutatakse parem- ja vasakkeevitust (rightward and leftward welding). 1.5.3.1 Paremsuunaline keevitus. Paremsuunalisel keevitusel (rightward welding) liigub põleti vasakult paremale, gaasileek suunatud kuumenenud õmblusmetallile, keevitustraadi antakse põleti järle. Põleti suudmikuga võngutatakse ristisihis või mööda spiraali
3 TÖÖ KÄIK Kontrollida, et katse alguses oleksid olemas kõik vajalikud töövahendid ning need on ühendatud omavahel nii nagu näidatud joonistel 1 ja 2. Sellele järgnevalt tuleb sisse lülitada gaasianalüsaator ning valida kütuse liigiks maagaas. Seejärel avada gaasikraan, süüdata gaas ning valida õige suurusega leek. Katses nr. 1 kasutati väiksemat leeki, katse nr 2 suurendati leeki. Katses nr 1 reguleeriti gaasileek nii suureks, et CO sisaldus gaasis vastas 64 ppm-ile. Teises katses suurendati gaasileeki üleliia palju (CO sisaldus oli rohkem kui 5000 ppm-i) ning tuli oodata seadme puhastumist. Seejärel tehti katse uuesti, kui CO sisaldus oli 741 ppm-i. Selle katse korral kasutati HOLD nuppu, et lugeda välja O2 sisaldus. CO2 sisaldus tuli määrata arvutuslikult (eeldusel, et CO2 sisaldus on 0.03%), sest selle katse korral seade seda ei kuvanud.
Alalisvool, mis saadakse keevitusalaldilt. Vooluallikad puuduvad (madal pinge ning suur voolutugevus) Keevitusmaterjalide ja kaitsegaaside vajadus Vastavalt keevitatavale materjalile valitakse Keevitamisel kasutatakse lisametallvardaid sobivast materjalist ning sobiva läbimõõduga või keevitustraati. Kasutatakse ka räbusteid elektrood. Vajalik kaitsegaaside (pulber, pasta). Kõrgtemperatuuril gaasileek kasutamine ,et kaitsta keevist väliskeskkonna (atsetüleen+ hapnik)toimib samuti kaitva eest. Kaitsegaasina kasutatakse kihina. süsihappegaasi ja ka süsihappegaasi ning argooni segu. Keevitaja kvalifikatsioon Kvalifikatsioon ei pea olema kõrge. Lühike Madal kvalifikatsioon keevitaja väljaõppe aeg. Eelised
Mõlemal puhul õmbluse kvaliteet sõltub reguleeritavusest ning selle kasutamise õigsusest. Samas punktkontakt keevituse puhul on väga spetsiifiline viis selle kasutamiseks, ning näen, et antud detaili puhul on otstarbekam kasutada gaaskeevitust. Lõpliku valikuna valin Gaaskeevituse Seadmete valik - Vooluallikad puuduvad Keevitamisel kasutatakse lisametallvardaid või keevitustraati, kasutatkse räbusteid ( nt pulber või pasta) Kõrgtemperatuuril gaasileek (atsetüleen + hapnik) toimib samuti kaitsva kihina. Lisamaterjalide valik (elektrood, kaitsegaas, põlevgaas, lisametall) Gaaskeevitus on sulakeevitusviis, kus vajaminev kuumus metalli sulatamiseks saadakse põlevgaasi ja hapniku segust süüdatud leegist. Põlevgaasiks võib olla atsetüleen, propaan või butaan. Kõige laialdasemalt kasutatakse hapniku (O2) ja atsetüleeni (C2H2) segu, mis annab sulatustemperatuuriks kuni 3200°C
Pliidil on neli või kuus keedupõletit, milledest osa on väga võimsad. Nüüdsetel gaasipliitidel on süütamisleek ja leegikontrollija, mis sulgeb gaasi juurdevoolu leegi kustudes. Keedunõud asetatakse põletite ümber olevatele restidele või põletitest kõrgemal olevale tasandile. Restid, tasandid ja põletid on eemaldatavad puhastamiseks. Gaasipliidi aluses võib olla riiul või ahi nagu elektripliitidelgi. Pliidi põletid hoitakse puhastena, et gaasileek põleks täie võimsusega. Leek reguleeritakse nii, et leegi kuum sinine ots ulatuks keedunõu põhjani. Pea meeles · kasuta pikavarrelisi töövahendeid ja pajakindaid või käevarrekaitseid; · ole ettevaatlik kuumade nõudega; · kontrolli gaasileegi põlemist keetmise ajal. Vanematel seadmetel ei ole leegikontrollijat. Kui sellises seadmes leek kustub, siis gaasi juurdevool jätkub; · hoia gaasipliidi põletid puhastena;
temperatuuril või suuremal rõhul laheb ta üle vedelasse olekusse. Propaani ja hapniku leegi temperatuur on suhteliselt madal ega ületa 2600°C. Kasutatakse ainult terase keevitamisel, mille paksus ei ületa 3mm). Vesinik on normaaltingimustes värvitu ja lõhnatu põlevgaas. See on üks kergemaid gaase. Vesinik võib moodustada õhu hapnikuga plahvatusohtlikke segusid. Seetõttu tuleb keevitustöödel täita rangelt ohutusnõudeid. Vesiniku ja hapniku põlemistemperatuur on 2100-2300°C. Gaasileek on sinist värvi, tema osadel ei ole kindlat kontuuri, mis raskendab leegi reguleerimist. Hapnik on kõige levimun element maal. Hapnik on normaaltingimustel läbipaistev ilma lühnata mittepõlev gaas, kuid toetab aktiivselt põlemist. Hapnik on keemiliselt väga aktiivne, moodustab kõikide keemiliste elementidega ühendeid, välja arvatud inertgaasidega. Hapnikuga ühinemisreaktsioon põlevgaasidega kulgeb suure hulga soojuse eraldumisega. Kui rõhu all olev gaasiline hapnik
Gaasi läbivoolul läbi reduktori reguleeritakse gaasisurve reduktori kraanist vajaliku surveni. Leegi süütamisel avatakse kõigepealt kergelt põletil olev hapnikukraan, seejärel põletil olev atsetüleenikraan ning gaasisegu süüdatakse. Selle süttimisel reguleeritakse leek vastavalt vajadusele. Tavaliselt kasutatakse keevitus ja jootetöödel normaalleeki. (joonis 1) Oksüdeerivat leeki kasutatakse vase ja valuterase kõvajootmisel või messingi keevitamisel. See on niisugune gaasileek, milles on põletisse antava hapniku maht 1,3 korda suurem atsetüleeni mahust.(joonis 2) Gaasileegi segu, milles on aga atsetüleeni ülekaal, nimetatakse taandavaks leegiks. Sellist leeki kasutatakse valuterase, alumiiniumi ning tsingi jootmisel ja keevitamisel.(joonis 3) joonis 1 joonis 2 joonis 3
KEEVISLIIDE = kinnisliide, kus kaks või enam detaili on püsivalt ühendatud nende servade KOKKUSULATAMISE teel Keevitada saab METALLE ja TERMOPLASTE Keevisliite saamine: 1. Täitematerjali lisamine – liidetavate detailide ja täitematerjal moodustavad sulanud metalli kogumi, mis jahtudes muundub detailide liiteks; 2. Mehaanilise surve avaldamine detailidele – nn. sepakeevitus on vanim keevituse liik, kus hõõguvate detailide liide saadi sepistamise teel. Keevitustemperatuuri allikad: 1. Gaasileek – kasutatakse atsetüleeni (või mõne muu gaasi) ja hapniku segu; 2. Elektrikaar – on enamlevinud metallide keevitamisel; 3. Laser – saavutatakse kitsas ja sügav keevisõmblus; Kaarkeevitus 4. Elektronkiir – kasutatakse eriti paksude detailide (kuni 15 cm) keevitamisel; 5. Hõõrdumine – keevitatavate detailide kontaktis tekitatakse koormuse all suhteline liikumine, mille hõõrdumisel eraldunud soojus sulatab materjalid; 6
metallidest ja sulamitest valmistatud detailide vahel. Joota on võimalik malmi, süsinikuvaest ja legeeritud terast, vaske, niklit, alumiiniumi, nende sulameid jt. Metalle. Enne jootmist puhastatakse ühendatavad detailid hoolikalt tagist, rasvast, oksiididest ja muust mustusest. Pulberräbusteid puistatakse puhastatud servadele õhukese kihina. Tihti kuumutatakse servad ette, et räbustiosakesed sulaksid ja kleepuksid metalli külge, siis ei saa gaasileek neid jootmisel maha puhuda. Pulberräbustit puistatakse ka jootevarda otsale (kui see ei sisalda seda). Pastad ja vedelad lahused kantakse ühendavate detailide pinnale pintsliga või kastetakse joodis nendesse. Suurema leviku osaks on saanud katteliited, seda eelkõige torude puhul. Liidetavate pindade vaheline pilu peab olema minimaalne. Jootmisel kuumutatakse liitekoht joodise sulamistemperatuurini, joodis viiakse liitekohta ja sulatatakse.
Keevitus Sulakeevitus Survekeevitus Keevitus on teraste ja värviliste metallide enamlevinud ja tähtsaim liitmismeetod. Keevituseks nimetatakse tehnoloogilist protsessi, mis seisneb liite saamises ühendatavate detailide vahel aatomsidemete loomise teel kohaliku või üldise kuumutamise, plastse deformeermise või üheaegse mõlema mooduse abil. Keevitusprotsess ehk konkreetne keevitusviis. Eristatakse kasutatavate energiaallikate (kaarlahendus, gaasileek, kontaktikuumus, plasma, survejõud jm) järgi. Keevitusprotsesse liigitatakse ka keevismetalli kaitsmise viisi järgi : ISO 4063 ja EN 24063, kus on 63 protsessi koos tunnusnumbriga. Keevitustehnoloogia hõlmab: a) Keevitustoodete projekteerimist, tugevusarvutusi, kvaliteediastmeid b) Keevitusprotsesse, seadmeid, mehhaniseerimist c) Keevitusmetallurgiat, põhi ja lisamaterjalide sobivust, keevitavust d) Kvaliteedi tagamist, järelvalvet, kontrolli, personali pädevust
kahjustajad. Kolmas tähtis ennetav tõrjevõte on mulla harimine. Kui õigesti mulda harida siis suudab hoida kahjurid kontrolli all, samuti umbrohtude vohamist. Õige harimine parandab mulla mikrobioloogilst aktiivsust. Samas ei tohiks ka üle harida ning valed harimisvõttes on kindlasti pigem kahjulikud kui kasulikud. Veel kasutatakse ennetamiseks näiteks leegitamist. Selle põhimõte seisneb selles, et umbrohi kuivab mõne päevaga ära kui kasutatakse propaani ning gaasileek suunatakse kiiresti üe umbrohtude. Negavtiivseks küljeks leegitamisel on elavate organismide hävitaine, sealhulgas kasurite. Kasulik tegevus on ka pimedas harimine. Umbrohtude tärkamine on 40-50% väiksem kui päevavalgel. Ainuke probleem on selles, et kellele ikka meeldiks öösel põllul töötada. Eesti suved on niigi valged ning pimedat aega on väga vähe ning samuti hilja öösel. Samas
metallist detailide, vaid ka erinevatest metallidest ja sulamitest valmistatud detailide vahel. Joota on võimalik malmi, süsinikuvaest ja legeeritud terast, vaske, niklit, alumiiniumi, nende sulameid jt. metalle. Enne jootmist puhastatakse ühendatavad detailid hoolikalt tagist, rasvast, oksiididest ja muust mustusest. Pulberräbusteid puistatakse puhastatud servadele õhukese kihina. Tihti kuumutatakse servad ette, et räbustiosakesed sulaksid ja kleepuksid metalli külge, siis ei saa gaasileek neid jootmisel maha puhuda. (Jootepastal on seega räbustite ees eelis ja see on ka põhjus miks jootepasta on tuntum kui pulberräbustid) Pulberräbustit puistatakse ka jootevarda otsale (kui see ei sisalda seda). Pastad ja vedelad lahused kantakse ühendavate detailide pinnale pintsliga või kastetakse joodis nendesse. Suurema leviku osaks on saanud katteliited, seda eelkõige torude puhul (annab jooteliitele kuni 100% rohkem tugevust kui põkkliide). Liidetavate pindade
metallidest ja sulamitest valmistatud detailide vahel. Joota on võimalik malmi, süsinikuvaest ja legeeritud terast, vaske, niklit, alumiini- umi , nende sulameid jt. Metalle. Enne jootmist puhastatakse ühendatavad detailid hoolikalt tagist, rasvast, oksiididest ja muust mustusest. Pulberräbusteid puistatakse puhastatud servadele õhukese kihina. Tihti kuumutatakse servad ette, et räbustiosakesed sulaksid ja kleepuksid metalli külge, siis ei saa gaasileek neid jootmisel maha puhuda. (Jootepastal on seega räbustite ees eelis ja see on ka põhjus miks jootepasta on tuntum kui pulberräbustid) Pulberräbustit puistatakse ka jootevarda otsale (kui see ei sisalda seda). Pastad ja vedelad lahused kant- akse ühendavate detailide pinnale pintsliga või kastetakse joodis nendesse. Suurema leviku osaks on saanud katteliited, seda eelkõige torude puhul (annab jooteliitele kuni 100% rohkem tugevust kui põkkliide)
1. Täitematerjali lisamine liidetavate detailide ja täitematerjal moodustavad sulanud metalli kogumi, mis jahtudes muundub detailide liiteks; Gaasipõletid 2. Mehaanilise surve avaldamine detailidele nn. sepakeevitus on vanim keevituse liik, kus hõõguvate detailide liide saadi sepistamise teel. Keevitustemperatuuri allikatena on kasutusel: 1. Gaasileek kasutatakse atsetüleeni (või mõne muu gaasi) ja hapniku segu; 2. Elektrikaar on enamlevinud metallide keevitamisel; 3. Laser saavutatakse kitsas ja sügav keevisõmblus; Kaarkeevitus 4. Elektronkiir kasutatakse eriti paksude detailide (kuni 15 cm) keevitamisel; 5. Hõõrdumine keevitatavate detailide kontaktis tekitatakse koormuse all
metallidest ja sulamitest valmistatud detailide vahel. Joota on võimalik malmi, süsinikuvaest ja legeeritud terast, vaske, niklit, alumiini- umi , nende sulameid jt. Metalle. Enne jootmist puhastatakse ühendatavad detailid hoolikalt tagist, rasvast, oksiididest ja muust mustusest. Pulberräbusteid puistatakse puhastatud servadele õhukese kihina. Tihti kuumutatakse servad ette, et räbustiosakesed sulaksid ja kleepuksid metalli külge, siis ei saa gaasileek neid jootmisel maha puhuda. (Jootepastal on seega räbustite ees eelis ja see on ka põhjus miks jootepasta on tuntum kui pulberräbustid) Pulberräbustit puistatakse ka jootevarda otsale (kui see ei sisalda seda). Pastad ja vedelad lahused kant- akse ühendavate detailide pinnale pintsliga või kastetakse joodis nendesse. Suurema leviku osaks on saanud katteliited, seda eelkõige torude puhul (annab jooteliitele kuni 100% rohkem tugevust kui põkkliide)
koos seletusega). 67. 68. 69. 70. 71. osa 4. Ainesliited (keevis-, joot- ja liimliited) 1. Mida nimetatakse keevisliiteks? Millised on keevisliite saamise meetodid ja keevitustemperatuuri allikad? 72. KEEVISLIIDE = kinnisliide kus kaks või enam detaili on püsivalt ühendatud nende servade KOKKUSULATAMISE teel. 73. Keevitustemperatuuri allikatena on kasutusel: 74. 1. Gaasileek kasutatakse atsetüleeni (või mõne muu gaasi) ja hapniku segu; 75. 2. Elektrikaar on enamlevinud metallide keevitamisel; 76. 3. Laser saavutatakse kitsas ja sügav keevisõmblus; 77. 4. Elektronkiir kasutatakse eriti paksude detailide (kuni 15 cm) keevitamisel; 78. 5. Hõõrdumine keevitatavate detailide kontaktis tekitatakse koormuse all suhteline liikumine, mille hõõrdumisel eraldunud soojus sulatab materjalid; 79. 6
annaabi.ee 
