Franz Kafka Kirjad Milenale kirjand (0)

Mõtted pärast Kafka ,,Kirjad Milenale’’ lugemist
Armastus on kõik, mis ülendab, suurendab ja rikastab meie elu."(Franz Kafka) Segased tunded ja saatuse poolt määratud üksindus on see, mis põhjustab õnnetu elu. Otsustusvõimetus ning ülitundlikkus, samas õnne järele janunev loomus. Just Franz Kafka, õrnahingeline kirjanik, kannatas palju seesuguste omaduste tõttu. Isegi enne oma surma lausus ta oma heale sõbrale Max Brodile, et pole kunagi kellegile armastust avaldanud. Kõik see on ehe näide armastuse hammasrataste vahele jäänud elutraagikust. Ta oli küll kolm korda kihlatud, kuid lõpuks jäi ta siiski vallalise kurba elu nautima. Ainult üks inimene oleks ehk suutnud Kafka tollest nõiaringist välja tuua. See oli abielunaine Milena Jesenska, kirjaniku suurim ja piinavaim armastus.
Kafka ja Jesenska tutvusid 1920.aastal Merani linnas. Milenal tekkis mõte tõlkida mõned Kafka novellid saksa keelest tshehhi keelde ja mõne aja pärast ilmuski "Kütja". Sellest sai alguse intiimne kirjavahetus , mis peagi arenes kirglikuks ja siiraks suhteks. Kafka kirju Milenale on nimetatud kõige ilusamateks, mis saksa keeles üldse kirjutatud. Kuid keelatud ning väär suhe tõi kahe armastaja vahele konflikte, sest Jesenka armastas mõlemat, Kafkat kui ka oma oma seaduslikku kaasat Ernst Pollakit.
Raske on lõpetada seda, mis on äärmiselt meeldiv, omamoodi sõltuvus, kuigi teades, et asi on ületanud igasuguse piiri. Keeruline on teha seda õiget valikut, kui ei taha kumbagi käest lasta, üritades leida seda kuldset keskteed. Lõppude lõpuks lõpeb kõik siiski ühe kaotuse, ühe võiduga, või hoopis täieliku kaotusega?
Kirjavahetus oli muutunud kahe armastaja vahel ohtlikuks, kirjade järele oli tekkinud meeletu kirg , elades kaksikelu paberist suudluste kaudu. Õigepea Milena aga lõpetas selle, sest Kafka ei soovinud reaalset kooselu, vaid hingede sõbrutsemist ning vaimset lähedust. Niisugune enesenarrimine ei sobinud aga Milenale.
Milena Jesenka ning Franz Kafka olid selles elus mõlemad kaotajad , armastuselt peksa saanud. Ainsad õnnelikud hetked olidki neil ainult koos olles ning paberist suudluseid vahetades, sest pärast nö lahkuminekut, läksid mõlema elud ainult allamäge. Jesenka küll elas mõnikümmend aasta kauem kui Kafka, kuid katkise hinge ja valusate mälestustega. Kurb lugu, eriti teades, et see on tõestisündinud. Tekib küsimus millega on inimesed sellise ebaõnne ärateeninud. Vähem järele anda soovidele, ihadele, kirele?
Getri Mitt g3b