pad)? visuaalselt infot. Nagu fonoloogiline komponent, on ka see piiratud mahuga. Visuaal-ruumiline komponent salvestab objekti kuju ja värvi ning hoiab informatsiooni objekti paiknemise kohta ruumis. 3. Mis roll on töömälu keskse See kontrollib töömälu fonoloogilist ja ÕO9 kontrolli komponendil (central visuaal-ruumilist komponenti ning seob executive)? neid pika-ajalisse mällu. Selle ülesandeks on suunata tähelepanu sensoorsest mälust tulevale olulisele informatsioonile, koordineerida informatsiooni paigutamist töömälu
Esialgu inimesed lihtsalt laulsid ja ümisesid pikki häälikujadasid, väljendades oma emotsionaalset seisundit. Järk-järgult asendus laul kõnega. Uusim teooria muusika tekkest väidab, et keel ja muusika kujunesid ühisest protovõimest, mis oli oma loomult eelkõige muusikaline (Levmann 1992). Hiina ja Tai toonikeelte uurimisel on selgunud, et erinevatel helikõrgustel baseeruvate intonatsioonimallide kasutamine tundmuste väljendamiseks omandatakse ammu enne fonoloogilist väljendusoskust (kõnet). Selline võime on olemas ka loomadel, samuti väikelastel. Muusika on kommunikatsioonivahend. Juba ahvid tagusid vastu püütüve rütme, eesmärgiks territooriumi kaitsmine. Tekib dialoog, kus suhtlemine toimub märkide abil ja märgisüsteemi nimetatakse keeleks. Inimene areneb: visuaalselt koopamaalingud, kujukesed, ornamendid, ehitised jne verbaalselt väljendamine suulisel teel See väljendus erinevates
mingi osa eemaldamise teel selliseid sõnamoodustusviise nimetatakse lühendamiseks ja pöördtuletuseks ning sel teel võib keelde lisanduda uusi lihtsõnu. 12. Sõnamoodustus on kõige tavalisem sõnavara rikastamise viis. Muud viisid on nt laenamine, uute juursõnade e tehissõnade loomine ja olemasoleva sõna tähenduse muutmine. Tuletamine 13. LEKSEEM on semantiline sõna, millel võib olla üks v mitu fonoloogilist v grammatilist kuju, mis kokku moodustavad selle lekseemi vormistiku e paradigma. Kui SÕNA on lekseem, siis fonoloogiline kuju on SÕNAKUJU, grammatiline väljendusvorm aga SÕNAVORM. 14. Vormitunnustele eelnevat sõnaosa nim SÕNATÜVEKS. 15. MORFEEM on väikseim tähenduslik üksus keeles. Jagunevad juurmorfeemideks ja afiksiteks. JUURMORFEEMID on leksikaalse tähendusega morfeemid, AFIKSID on kategoriaalse tähendusega morfeemid
Lühendid on oma täisvormidega võrreldes sekundaarsed, vrd nt TÜ Tartu Ülikool, ja neid võib nimetada sekundaarseteks ortograafilisteks sõnadeks. Sõna staatuse osas on keerulised järgmised näited, mida on nimetatud ahelliitsõnadeks (naised-lapsed nt). Need on lause, fraasi ja sõna piiril olevad nähtused. Ortograafilise sõna (=sõnavormi) määratlus: see on vahe, kirjavahemärgi ja/või lause algusega piiritletud märgijärjend. Grammatilise sõna all mõistetakse fonoloogilist või ortograafilist sõna, mida on tõlgendatud vastavalt keele morfoloogilistele kategooriatele. Grammatilise sõna mõiste on kasulik morfoloogilise analüüsi vahend siis, kui sõnavorm on struktuurilt mitmeti seletatav. (eesti keele viis, ingl cut) Struktuurilise mitmetähenduslikkuse üldterminiks on homonüümia, mis hõlmab nii fonoloogilist mitmetähenduslikkust ehk homofooniat kui ka ortograafilist mitmetähenduslikkust ehk homograafiat
rõhuta silbi tuuma jooksul. 48. Mis on intonatsioon ja miks see on vajalik ning kuidas on võimalik seda kirjeldada? Intonatsioon on lausemeloodia, mida mõjutavad grammatiline struktuur, infostruktuur, diskursuse struktuur jne. Intonatsioon näitab kõneleja lingvistilist kompetentsi. Intonatsioon ehk muusikaline rõhk helikõrguste liikumine sõnas ja lauses. Kõne pole monotoonne, kõneldes heli tõuseb ja langeb. On keeli, kus intonatsioonil pole fonoloogilist ülesannet, kuid teistes keeltes on helikõrguste liikumine sõna ja lause keskne nähtus. Kui I silp on lühike, siis on sõna intonatsioon vähe langev. Kui I silp on pikk, on intonatsioon püsiv. Kui I silp on ülipikk, on intonatsioon tõusev-langev. Sõna intonatsiooni kõrval esineb lause intonatsioon. Lause intonatsioonil 3 ülesannet: 1) osutada lause jätkuvusele 2) viidata lausetüübile (küsimus, hüüatus) 3) näidata rääkija suhtumist, emotsioone, kahtlusi jms
rõhulisest silbist, mida pikem on esimene silp, seda lühem on teise silbi vokaal ja vastupidi, taktid hääldatakse alati enamvähem ühepikkustena. 52. Mis on intonatsioon ja miks see on vajalik ning kuidas on võimalik seda kirjeldada? Intonatsioon e. muusikaline rõhk helikõrguste liikumine sõnas ja lauses. Kõne ei ole monotoonne, kõneldes heli tõuseb ja langeb. On keeli, kus intonatsioonil ei ole fonoloogilist ülesannet, kuid teistes keeltes on helikõrguste liikumine sõna ja lause keskseks nähtuseks. (Kui esimene silp on lühike, siis tavaliselt sõna intonatsioon vähe langev. Kui aga esimene silp on pikk, on intonatsioon enam-vähem püsiv. On esimene silp ülipikk, on intonatsioon tõusev-langev.) Sõna intonatsiooni kõrval esineb lause intonatsioon. Lause intonatsioonil 3 ülesannet: 1) saab osutada lause jätkuvusele
lapsevanem kui lapsega tegelevad spetsialistid. Nende laste kõne järgib üldjoontes eakohast kõne- ja keelekasutuse arengut, kuid jääb tempos ja mahus alla eakaaslaste kõne- ja keelekasutusele. Kõige selle tõttu hilineb ka kirjaoskuse, sh lugemisoskuse kujunemise algus. Hilinenud kõnearengut võib pidada düslekisa riskiks. (Lukanenok, 2008, 17) Fonoloogilised oskused ja teadlikus Üheks kindlamaks LR ennustajaks peetakse fonoloogiliste oskuste taset ja arengut ning fonoloogilist teadlikkust. Fonoloogiliste oskuste areng ning teadlikkus väljenduvad lapse kõne hääldusliku külje kaudu, selle selguses ja arusaadavuses. Ohtralt fonoloogilisi vigu tegevate laste kõne on raskesti mõistetav nii kaaslastele kui vanematele. Vanemad tihtipeale harjuvad oma lapse moonutatud sõnadega ning suudavad igapäevaelu harjumuste 6 tasemel sellega toime tulla. Raskused tekivad, kui laps tahab rääkida midagi uut ja erakordset
49. Mis on intonatsioon ja miks see on vajalik ning kuidas on võimalik seda kirjeldada? Intonatsioon on lausemeloodia, mida mõjutavad grammatiline struktuur, informatsioonistruktuur, diskursuse struktuur jne. Intonatsioon näitab kõneleja lingvistilist kompetentsi. Intonatsioon e. muusikaline rõhk helikõrguste liikumine sõnas ja lauses. Kõne ei ole monotoonne, kõneldes heli tõuseb ja langeb. On keeli, kus intonatsioonil ei ole fonoloogilist ülesannet, kuid teistes keeltes on helikõrguste liikumine sõna ja lause keskseks nähtuseks. (Kui esimene silp on lühike, siis tavaliselt sõna intonatsioon vähe langev. Kui aga esimene silp on pikk, on intonatsioon enam- vähem püsiv. On esimene silp ülipikk, on intonatsioon tõusev-langev.) Sõna intonatsiooni kõrval esineb lause intonatsioon. Lause intonatsioonil 3 ülesannet: 1) saab osutada lause jätkuvusele
vene keel) Kvaliteedi muutumine - 4. Rõhuliste silpide ja sõnade häälikud on üldiselt oma kvaliteedilt selgemini hääldatud kui rõhutute omad. Nt hääldatakse klusiilide aspiratsioon tugevamini jne. Eesti keel on tsentraliseeriv keel, s.t pearõhuline silp on oluline häälikute kvaliteedi häälikute kvantiteedi tonaalsuse suhtes Paljude segmentaalfoneemide (s.t vokaalide ja diftongide) esinemine pearõhulises silbis. Astmevaheldus laadi- ja vältevaheldus (3 fonoloogilist väldet) on välja kujunenud tüve rõhulistes esisilpides, s.t pearõhulisel (või sellega struktuurselt võrdses seotud kaasrõhuga silbis); vältega kaasneb ka erinev meloodia. Sufiksiline astmevaheldus on sõltuv rõhust, s.t astmevahelduslikud liited saavad esineda vaid kaasrõhulises silbis; s.t järgsilpide kvantiteedisuhted sõltuvad silbi rõhulisusest. Lingvistiliselt relevantse palatalisatsiooni võimalikkus.
III pöördkonnas on verbid, mille da-infinitiiv on tugevas, indikatiivi preesens nõrgas astmes; IV pöördkonnas on nõrgas astmes da-infinitiiv, tugevas preesens. Mõnel juhul on tüübi kirjeldamisel ja määramisel otstarbekas arvesse võtta tüvevahelduse tüüpi: väljapoole astmevahelduse piire jäävaid tüve varieerumise viise ja tüvevariantide paiknemist' vormistikus. Neile morfoloogiatasandi tunnustele lisatakse tüübikirjelduses tavaliselt kolm fonoloogilist tunnust. -tüve silpide arv; Tüve silpide arvu järgi jagunevad astmevahelduseta sõnad mitmeks erinevalt muutuvaks rühmaks. Astmevahelduseta noomenitel on tüve silpide arv oluline tunnus nelja esimese käändkonna määramisel, tüüpide eristamisel tuleb seda tunnust arvestada ka V ja VI käändkonnas. Astmevahelduseta verbid jagunevad silpide arvu järgi kahte rühma: ühesilbilisteks, mis kuuluvad I, ja enam kui ühesilbilisteks, mis on paigutatud II pöördkonda
- Seostamata helide efekt- töötlemine võib sekkuda fonoloogilisse töötlusesse - Seriaalse järjekorra säilitamine - … Fonoloogiline sarnasus (suur-väike) - Suur fonoloogilise sarnasuse efekt – sõnad on sarnased nt kapp, mapp, lapp Sisuline sarnasus – huge, big, wide, large vs we; soft, old, late, good - Väike kuid oluline semantilise sarnasuse efekt - Hilisemal meenutamisel aitab pigem semantiline sarnasus Seega: mälu kasutab fonoloogilist kodeerimisalust lühiajaliselt ja semantilist pikaajaliselt säilitatava informatsiooni jaoks (sest muster vastupidine LTMst ammutamisel) Mis on fonoloogilise ringi funktsioon? - Õppida keelt! Fonoloogilise õppimise komponendid - Patsient PV: audit numbrimälu 2 ühikut, intellekti normaalne kõneloome ja arusaamine normaalne. Õppis emakeelsed seoseta sõnapaarid kuid võõrsõnu ei õppinud Keskne täidesaatja
hoida kui järgmisi sõnu lugedes mõtleme sellele, mis seos on tal eelmiste sõnadega ja sealt tuleb see tähendus paremini välja. Ükshaaval tõlkides on lause sisu kokku saada väga raske. See on ressursimahukas ja ebaökonoomne ja enamasti nii ei loeta. Lugemisraskustega lapsed püüavad nii lugeda. Seetõttu ei saa lapsed lausest õigesti aru. Tekstitöötluse probleemid. Seoses sellega, et töömälus olev fonoloogiline komponent, mis hoiab verbaalset fonoloogilist infot, on lugemiraskustega lastel kahjustunud, on hoidla maht vähenenud, kordamisprotsess ei toimi nii nagu peab, siis selle tõttu on lastel töömälus probleeme ja see ei võimalda kogu vajalikku infot korraga aktiivsena hoida. Tekstid on suhteliselt pikad. Selleks et tekstist lõpuni aru saada, peab aktiivsena hoidma ka seda teksti algusega seotud infot ja see ei pruugi lugemisraskustega lastele olla võimalik selle tõttu et see
annaabi.ee 
