Filmi "Vihmamees" analüüs (0)

Annemai Harak
„Vihmamees“
Filmi põhiideeks on kaks inimest, kes teineteist täiendavad. Peategelane Charlie on enesekeskne ja isekas. Ta katkestas isaga kõik suhted teda eirates ja isa surmaga kaasnevas päranduses näeb ta eelkõige päästerõngast oma võlgadele. Ootamatult aga selgub , et isa on kogu raha pärandanud Charlie autistist vennale, kellest Charlie midagi ei teanud. Raymond pandi lapsepõlves peale ema surma hooldushaiglasse, et ta väiksemale vennale Charliele viga ei teeks .
Charlie võtab loata hooldushaiglast ära venna Raymondi, kelle pärandust ta loodab endale saada. Tema vend on autistist, kes suudab meelde jätta ning arvutada keerulisi tekste ja numbrikombinatsioone, kuid on abitu kõige lihtsamates igapäevatoimingutes. Kui Charlie õppis oma venda Ray'd tundma, muutus tema eesmärk täienisti. Kui alguses oli ta huvitatud vaid päranduse endale saamisest, siis lõpuks armastas ta Raymondit väga ning soovis temaga perekond olla. Raha ei mänginud enam mingisugust rolli.
Kui alguses tundus Charliele, et Ray on lihtsalt saamatu ning haige inimene, siis teda tundma õppides mõistis , kui eriline on tema vend. Charliele oli oluline venna heaolu ja õpetas teda isegi tantsima. Kuigi seda oli filmist raske mõista, siis tundus, et Raymond sai väga hästi aru perekonna tähendusest ning hoolis oma vennast väga, kuigi ei osanud seda arusaadavalt väljendada. Kahest võõrast inimesest said lühikese ajaga hingesugulased.
Minu arust muutus Charlie suhtumine hetkel, kui ta sai aru, et Vihmamees tema lapsepõlvest polnud ettekujuteldav sõber, vaid tema suur vend. Ühe hetkega mõistis kui oluline on Ray talle ning meenutasid vennaga koos laulu, mida Raymond väiksele Charliele laulis . Charlie ohtuse huvides pidi Raymond elama hooldushaiglas kogu oma elu ning selle tõttu tundis noorem vend end halvasti.
Charlie tüdruksõber oli filmis ema rollis, kelle armastusest mehed ilma jäänud olid. Kui naine, kes Raymodile huvi pakkus, jättis kohtamisele tulemata, üritas see neiu pakkuda Ray'le õrnust ning kirge, et ta kogeks seda kasvõi korra.
Lõpplahendus oli minu jaoks ootamatu ja mõistmatu, mis jäi lahtiseks. Sellest südamlikust loost oleks oodanud ilusat lõppu, kus vennad saavad koos oma elu mööda saata. Kahjuks otsustati, et Raymond pole võimeline ühiskonnas iseseisvalt hakkama saada. Nõustun, et iseseisvalt ta hakkama poleks saanud, aga kui tema kõrvale oleks jäänud hooliv vend Charlie, oleks Ray elu möödunud õnnelikumalt kui seal hooldushaiglas. Samas lõpuks oleks võibolla Charlie sellest kõigest väsinud ning kahetsenud oma otsust vennaga koos elada. Charlie oleks pidanud aitama venda igapäevastes tegevustes, mis tüütaks ära lõpuks igaühe. Vendade jaoks oli lõpplahendus küll kergem ja mugavam, aga kindlasti mitte õnnelikum .
Kõige sügavaima mulje jättis mulle Raymondi roll, sest otseselt mitte midagi tegemata suutis ta totaalselt muuta oma venna mõttemaailma ning ellusuhtumist. Ta suutis seda kõike olles lihtsalt tema ise – südamlik ja armastust vajav mees. Raymond andis võimaluse läbi enda erinevuse Charliel iseennast tundma õppida.
Minu jaoks oli film väga meeldiv ja köitev. See film pani mind mõistma, et pean olema väga õnnelik selle üle, kes ja milline ma hetkel olen. Olen tänulik , et sündisin tervena ning mind ümbritseb armastav pere. Armastavast perest jäid need mehed mõlemad ilma ning see jättis nende hinge suure jälje. See lugu pani mõtisklema selle üle, et tegelikult meie ümber toimuv pole üldse nii oluline, kui see, mis toimub meie endi sees. Õnneliku hinge, rahulolu ja armastamise tunnet ei saa võrrelda materiaalsete asjadega.
Kui peaksin filmi kohta 3 küsimust esitama, oleksid need:
1) Mis võis Raymondis veel peituda, peale hea numbrikombinatsioonide ja tekstide meelde jätmise võime?
2) Kas on tõenäoline, et Charlie arvas nii palju aastaid, et Vihmamees oli vaid tema ettekujuteldav sõber, mitte tema reaalne vend?
3) Kas meeste isa käitus õigesti, kui paigutas Raymondi hooldushaiglasse, kuna kartis , et ta võib Charliele viga teha?
Annemai Harak