Film "Suvekool" (0)

"Suvekooli" inimsuhted : reaalne ja ebareaalne"
Suvekooli lavastuses kõikidel kuuel inimesel on erinevad iseloomud , poeg, kes pidevalt kiusab ja ajab hulluks oma vanemad, naine, kes kannatab välja oma mehe tegevust kuna armastab teda, ema, kes püüab olla ükskõikne, kuigi ei tule tal see hösti välja, peategelase isa, kes annaks kogu varanduse ära selleks, et poeg sõidaks ära ja kunagi enam tagasi ei tuleks, hull tädi, kes joookseb ringi, naerab siis kui naljakas pole ja vastupidi ning tähelepanu püüdmiseks ennast igakord ära uputada tahab, lõpuks peategelase äi, spontaanne kitarriga laulja, kes ei mõista miks poeg oma vanemaid erinevatel kommetel vanemaid segadusse ning hulluks ajab.
Ei ole see tavaline perekond. Selliseid omavaheliseid suhted on loomulikult olemas, kid kas need kõik kokku ja ühes kohas, jääb aga küsimuseks. Hullud tädid ma arvan, et on reaalselt olemas, aga on vähesed inimesed kes neid kuskil maal vabaduses hoiavad. Näiteks ei ole normaalne suvel paksult riides käija ja sonida päevade kaupa, kuid kes teab, võib- olla tegelikult just see ongi õige. Peategelase abikaasa Maimu mainis seda, et just see hull tädi ongi nende seast kõige normaalsem. Peategelase isa, vanamees kes on välimuselt ja sisemuselt hull, selliseks on temast teinud loomulikul ''armas'' poeg.
Poeg häbistas oma vanemad juba sellepärast, et nad tahtsid oma naabrile pulverisaatori kinkida , koos viinaga. Kas kingituse kinkimine vanemate endi asi pole? On küll, kuid vanemad olid liialt poja kontrolli all.
Vaevalt , et keegi praegu kuskil samasuguseid katseid läbi viib nagu '' Suvekool '' is nähtub peategelase poolt, kuid õike pole võimatu. Minu jaoks on see mäng täiesti kohutav ja isegi kõige rahulikum inimene ei suudaks ükskõikseks jääda. Vaadates seda etendust, mõtlesin selle peale kuidas ma ise käituksin või kui kaua vastu peaksin, kui minul oleks selline poeg või sugulane. Ilmselgelt ei peaksi kaua vastu. Öelda inimesele midagi halba või leida kuidagi kontakt temaga teeks asja veelgi hullemaks. Esimese pilguga arvatakse, et peategelane on hull, tegeliklt on ta geenius aga kui suur see piir geeniuse ja hullu vahel on. Seda ei oska mina öelda, kuid tundub, et ''Suvekool'' is moondus piir päris tublisti ning arusaada kus on reaalsus ja ebareaalsus oli raske.
Analüüsida sellist teatrimängu on üpriski keeruline ning ei oska öelda, kellele sellised etteasted ka meeldivad. See ei ole tavaline komödia ega tragöödia ega ulme, müne kohapealt paneb film ikkagi mõtle, kuidas sarnastes situatsioonides käituksime meie. Tuleb vahel idee ka isegi näiteks selline katse läbi teha. Kuidas minule kallid inimesed siis käituksid ja kuidas saaks nende käitumist sarnastuda nähtu põhjal. Ma ei tahaks ega tohiks etenduse kohta midagi head või halba öelda, kuna minu jaoks oli see totaalselt võõras sellele mida ma muidu vaatan.
Huvitav on see, et tegelased filmis põhimõtteliselt olid väga erinevad, võib öelda et kõik erinevatelt planeetidelt, rääkisid teineteisest mööda ning olid vihased , Kuid imelikul kombel said nad räägitud. Just see pani mind kõige rohkem imestama. Võis ju isa võtta kirve ja poeg lihtsalt minema ajada aga ta ei teinud seda. Tädi Elviira oleks võinud ennast siis lõppude lõpuks ära uputada aga ta ei teinud seda. Nii erinev aga samas kõik sobis omavahel.
Ei ütleks, et tahaksin seda lavastust veelkord kuskil näha, kuid samas oli huvitav teada saada seda, et nii väikses riigis kui Eesti on nii erinevad inimesed, kellel on nii erinevad vaatepildid elule.
Marta Babenjuk
12 A