Muistse vabadusvõitluse järel toimus Eesti ja Läti alade jaotamine võõrvallutajate vahel. Ühtset riiki Vana- Liivimaal välja ei kujunenud ning tekkisid feodaalsed väikeriigid, mille eesotsas olid enam-vähem sõltumatud valitsejad- maahärrad. Läänikorralduse kujunemine: Vallutusjärgselt kujunes Vana-Liivimaal välja Lääne-Euroopa eeskujudele tuginev läänikorraldus (ehk maad on jagatud maahärrade (senjööride) poolt läänideks (feoodideks); lääni omanik (läänimees) on kohustatud vastutasuks toetama maahärrat sõjaliselt; lääni territooriumil elavad talupojad on maksukohuslased läänimehe ees). Erinevalt Lääne-Euroopast toimus Vana-Liivimaal läänistamine ainult ühel astmel (ehk läänimehed oma valduseid edasi ei läänistanud). Osa läänimeestest oli ka eesti päritolu, endiste tähtsamate muinasaegsete vanemate järeltulijad. Taani
- isikuline kehtis põhimõte: minu vasalli vasall pole minu vasall. Feodaalne hierarhia Kuningas ehk süserään Suurfeodaalid ehk senjöörid (hertsogid, krahvid, vürstid, markiid, parunid) Väikefeodaalid (rüütlid). Maavalduste kategooriad Kuninga maavaldust nimetati keskajal domeeniks. Esialgsed läänid olid benefiitsid, s.o. maavaldused ilma pärandamisõiguseta. 9.-10. sajandil kujunes enamik läänistatavatest maavaldustest feoodideks, s.o. pärandamisõigusega lään. Selle protsessi tagajärjeks oli kuninga domeeni vähenemine, kuna läänistatud maavaldus ei läinud vasalli surma järel enam kuningale tagasi. See tugevdas ka läänimeeste positsioone kuningavõimu suhtes üldse. Alloodideks kutsuti maavaldust, mis oli vasallsuhetest vaba, s.t kohustustest täielikult vaba maavaldus. Nende hulk keskaja arenedes pidevalt vähenes.
pooliseseisvate üksuste valitsejad – hertsigid, krahvid, piiskopid jt. Need olid oma vürtskonnad, piiskopkonnad jm saanud süseräänilt laenuks ehk lääniks Feodaalsuhete kujunemise varasemal ajajärgul said vasallid maavaldusi tavaliselt benefiitsidena, st mittepärandatavate valdusena, mida tavaliselt anti eluajaks ja mille eest tuli tasuda teenistusega ratsaväes - Aja möödudes muutusid benefiitsid aga piiratud määral pärandatavaiks ehk feoodideks (millest kogu süsteemi üldnimetus) - Alles uusaajal suutsid aadlikud saavutada, et nende valdused muudeti täielikult nende . • - Eestit ja Lätit valitsenud Balti aadlikonnd saavutasid selle 18.sajandil Senjöör ja vasall • Iga läänimees oli oma isandale vasall ja isand temale senjöör • - Läänimehed tasusid oma senjöörile enamasti süjaväeteenistu sega • - Mandri-Euroopas kinnistud põhimõte, et igal
Liivi sõja käigus laastasid piiskopkonda rootslased,taanlased, venelased, poolakad.1581. a läks piiskopkond Rootsi riigi valdusse, saades Eestimaa provintsi osaks. 2. Läänikorralduse kujunemine keskaegses Eestis Vallutusjärgselt kujunes Vana-Liivimaal välja Lääne-Euroopa eeskujudele tuginev läänikorraldus. Väikeriikide territoorium oli jagatud (läänistatud) maahärrae (senjööride) poolt läänideks (feoodideks). Lääni omanik (feodaal) oli vasallina kohustatud vastutasuks lääni saamise eest toetama maahärrat sõjaliselt. Lääni 7 territooriumil elavad talupojad olid õiguslikult allutatud läänimehele ja maksid põllumaa kasutamise õiguse eest talle koormiseid. Erinevalt Lääne- Euroopast toimus keskaegsel Vana-Liivimaal läänistamine ainult ühel astmel ehk läänimehed oma maid edasi ei läänistanud
Piiskop- mingi piirkonna kristlaste juht Feood e. Lään - maa, mille eest tuli tasuda väeteenistusega Vasall - läänimees, kes sai oma senjöörilt maad Mõis - läänimehe majapidamine Kümnis - kümnes osa talu saagist Seisus - teatav ühiskonnakiht, mida eristas teistest kihtidest teatav hulk ainult talle kuuluvaid õigusi ja kohustusi, mis saadi pärilikult Läänikorraldus Maad on jagatud maahärrade e.senjööride poolt läänideks e. feoodideks. Lääni omanik e. läänimees on kohustatud vastutasuks toetama maahärrat sõjaliselt. Lääni territooriumil elavad talupojad on maksukohuslased läänimehe ees. Mõisate rajamine ja sunnismaisus Talupojad muudeti pärisorjadeks, pidid maksma kümnist, millele lisandusid maksud kirikutele, kohustus ehitada kirikuid, linnuseid jms. Mõisad olid algul tagasihoidlikud, talupoegade elamutest küll suuremad, kuid ilma korstnata ehitised. Hiljem sai mõisate asutamine suurema hoo
pojale, kes astus sama feodaali teenistusse. b) feood pärandamisõigusega lään ja senjööri kinnitust polnud vajagi. Enamasti tasus vasall pärandi saamisel senjöörile pärandimaksu. c) allood vasallisuhetest, s.t kohustustest täiesti vaba maavaldus. Täielikus omanduses olev maavaldus. Olid levinud Saksamaal, aga keskaja jooksul muutusid alloodid siiski järkjärgult feoodideks. 4) Miks kujunes keskajal feodaalne killustatus? Kehtis põhimõte, et ,,minu vasalli vasall ei ole minu vasall", st et kohustusi tuli kanda ainult selle isiku ees, kellega oldi otseses truuduses. Nii ei võinud kuningas suurfeodaali maadelt ise mehi väkke värvata, vaid nõudis feodaalilt kindla hulga mehi. Samuti jagasid kuningad nn immuniteedikirju, millega osa riigivõimu funktsioone jagati vasallidele. Nii olid
antud maatükk läänistati edasi tema pojale, kes astus sama feodaali teenistusse. b) feood – pärandamisõigusega lään ja senjööri kinnitust polnud vajagi. Enamasti tasus vasall pärandi saamisel senjöörile pärandimaksu. c) allood – vasallisuhetest, s.t kohustustest täiesti vaba maavaldus. Täielikus omanduses olev maavaldus. Olid levinud Saksamaal, aga keskaja jooksul muutusid alloodid siiski järk- järgult feoodideks. 4) Miks kujunes keskajal feodaalne killustatus? Kehtis põhimõte, et „minu vasalli vasall ei ole minu vasall”, st et kohustusi tuli kanda ainult selle isiku ees, kellega oldi otseses truuduses. Nii ei võinud kuningas suurfeodaali maadelt ise mehi väkke värvata, vaid nõudis feodaalilt kindla hulga mehi. Samuti jagasid kuningad nn immuniteedikirju, millega osa riigivõimu funktsioone jagati vasallidele. Nii olid vasallid vägagi iseseisvad ja võimsad ja
..langes kiiresti 3000 meest. 11 12 7.Keskaja ühiskond Eestis. Läänikorraldus. Mõisate rajamine. Sunnismaisuse ja teoorjuse kujunemine. Koormised. Läänikorralduse kujunemine: Vallutusjärgselt kujunes Vana-Liivimaal välja Lääne- Euroopa eeskujudele tuginev läänikorraldus maad on jagatud maahärrade ( senjööride ) poolt läänideks (feoodideks) lääni omanik ( läänimees ) on kohustatud vastutasuks toetama maahärrat sõjaliselt; lääni territooriumil elavad talupojad on maksukohuslased läänimehe ees Erinevalt Lääne-Euroopast toimus Vana-Liivimaal läänistamine ainult ühel astmel (ehk läänimehed oma valduseid edasi ei läänistanud). Osa läänimeestest oli ka eesti päritolu , endiste tähtsamate muinasaegsete vanemate järeltulijad. Taani kuninga
ordule hea, kuna Saksal oli valdusi ning ka head suhted paavsti ja keisriga. 1238. Stensby leping, ordu pidi Taani kuningale tagasi andma Tallinna, Rävala, Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa Eestimaa hertsogkond, keskus Tallinn. Järvamaa andis ordule tagasi tingimusel, et sinna ühtegi linnust ei rajata. Lääniaadli teke Vallutusjärgselt kujunes VanaLiivimaal välja LääneEuroopa eeskujudele tuginev läänikorraldus. * maad on jagatud maahärrade (senjööride) poolt läänideks (feoodideks) * lääni omanik (läänimees) on kohustatud vastutasuks toetama maahärrat sõjaliselt; lääni territooriumil elavad talupojad on maksukohuslased läänimehe ees. * läänimehed oma valdusi edasi ei läänistanud Maa kindlustamiseks rajati linnused, sinna pandi läänimehed. Ordu maid ei läänistatud. Talupoegadega ühised söömaajad vakusepeod. Asutati esimesed eramõisad. Talupoja õiguslik seisund 13.sajandil
eesotsas olid sõltumatud valitsejad- maahärrad. *Eesti ja Läti alasid keskajal nimetatakse Vana-Liivimaaks. Vana-Liivimaa põhjapoolset osa (Taani valduseid Eestis) nimetati Eestimaa hertsogkonnaks. Kesk- ja Lõuna-Eestit ja Põhja-Lätit omakorda nimetati Liivimaaks. *Vallutusjärgselt kujunes Vana-Liivimaal välja Lääne-Euroopa eeskujudele tuginev läänikorraldus. Väikeriikide territoorium oli jagatud (läänistatud) maahärrade (senjööride) poolt läänideks (feoodideks). *Eestlaste kohustused võõrvallutajate/ läänimeeste ees: *kümnis (1/10 toodangust) ja kirikukümnis (kirikumaks). *hinnus (kindlaksmääratud suurusega naturaalandam). *preestrite ülalpidamine ning teotöö (mõisategu) - mõisapõldude harimine *vakuste pidamine (mitu päeva kestvad peod mõisnikele, kes tulid maale talupoegade käest andameid koguma). *sõjalised kohustused. eestlasi kaasati sõjaretketele naaberrahvaste vastu (nt
● Tartu piiskopkond (Tartu); ● Saare Lääne piiskopkond (Vana-Pärnu, Lihula, Haapsalu); ● Ordu riik (Liivi ordu valdused, Riia, Võnnu, Viljandi); ● Taani valdused (Tallinn)- Eesti hertsogkond; ● Usulises mõttes oli Põhja-Eesti Tallinna piiskopkonna mõju all. Läänikorraldus: ● Vana-Liivimaal kujunes välja Lääne Euroopa eeskujudel tuginev läänikorraldus; ○ maad on jagatud maahärrade (senjööride) poolt läänideks (feoodideks); ○ lääni omanik (läänimees ehk vasall) peab teenima oma isandat sõjaliselt; ○ lääni territooriumil elavad talupojad on läänimehe ees maksukohuslased. ● Osa läänimeestest olid eesti päritolu, kunagiste tähtsate eestlaste järeltulijad; ○ Taani kuninga valduses oli neid umbes 10%, aga nad saksastusid kiiresti. Eestlaste suhted võõrvõimudega: ● Eestlased alistusid mitte tingimustega, vaid sõlmitud lepingute alusel;
sajandil. Feodaalkord põhines senjööri ja vasalli suhtel. Senjöör andis vasallile kasutada ehk läänistas maatüki talle koos seal elavate talupoegadega. Vastutasuks kohustus vasall senjööri ustavalt teenima ja minema senjööri kutsel sõjaväkke. Vasallil võis olla ka oma allvasalle. 9. sajandil olid lääned pärandamisõiguseta, neid nimetati benefiitsideks. 10. sajandil olid lääned juba pärandamisõigusega, neid nimetati feoodideks. Läänipüramiid:keskaegse kujutelma põhjal jagunes ühiskond kolmeks seisuseks: vaimulikeks, kes kõigi eest palvetasid, sõjameesteks, kes kõikki kaitsesid ja töötegijateks, kes kõiki oma tootva tööga ülal pidasid. Kolmas seisus jagunes pärisorjadeks, poolvabadeks talupoegadeks ja vabadeks talupoegadeks. PILET 7 1.Foiniikia Asend ja looduslikud olud ning nende mõju elatusaladele. Linnriigid. Kartaago ja Puunia sõjad. Tähestiku kujunemine ja mõju teistele tähestikele.
annaabi.ee 
