Fenoolide kahjulikkus keskkonnale (0)

Fenoolide kahjulikkus keskkonnale
Fenoolid on aromaatsete süsivesinike hüdroksüühendid, mille aromaatses tuumas asendab vesinikuaatomit üks või mitu hüdroksüülrühma. Sõltuvalt hüdroksüülrühmade arvust eristatakse ühe-, kahe- ja kolmealuselisi fenoole.
Fenoolid tekivad hapnikku sisaldavate kõrgmolekulaarsete orgaaniliste ainete (peamiselt tahkekütuste) utmisel. Neid leidub kivisöe-, turba- ja pruunsöetõrvas ning põlevkiviõlis. Fenoole esineb looduses ka vabalt (nt taimedes, inimestes ja loomades ). Eesti veekogudesse satuvad fenoolid põhiliselt Ida-Virumaa põlevkiviõli tootvate ettevõtete territooriumidelt, poolkoksimägedest, aga ka põlenud põlevkivikaevandustest ja aherainemägedest ning likvideerimata
jääkreostusobjektidelt, kus kunagi kasutati põlevkiviõli. Mujal Euroopas põlevkiviõlifenoolidega ei tegelda. Fenoolid on kahjulikud nii inimese tervisele kui ka looduskeskkonnale. Ameerikas on kindlaks tehtud nende kantserogeensus nii sissehingamisel kui ka suukaudsel manustamisel. Veekeskkonnas oleneb fenoolide kahjulikkus sinna sattuvast kogusest. Eestis leitud fenoolidest on
ohtlikumaid dimetüülfenoolid ja resortsiin, mida pole õnneks suurtes kogustes vees leitud. Valdavalt on Eesti veekeskkonnast leitud lihtfenoole ja kresoole. Lihtfenoolid on mürgised sissehingamisel, kokkupuutel nahaga, allaneelamisel ning nad on toksilised ka veeorganismidele. Kuna fenoolid on ohtlikud ained, siis on vastavates määrustes nende sisalduse kohta pinnases, põhja-, pinna- ja merevees kehtestatud piirnormid . Joogiks kasutatavas põhjavees ei tohi fenoole olla üle 1µg/l.
Veekogude iga-aastase seire tulemused on kinnitanud, et Ida-Virumaal on pinna- ja põhjavesi fenoolidega reostunud . Aastakümnete vältel on suurimad fenoolikogused veekeskkonda juhitud Ida-Virumaa põlevkiviõlitööstusest. Kuni 2001. aasta lõpuni ladestati põlevkiviõli tootmisel tekkivaid vedeljäätmeid ehk fuuse Kohtla-Järve poolkoksimäkke. Sinna on neid kogunenud umbes 560 000 tonni, millest 460 000 on poolkoksiga segamini poolkoksimäe sisemuses ja 100 000 tonni nn fuusijärves.
Fenooliheite piiramiseks ja kontrolliks on põhiliselt Ida-Virumaa ettevõtetel vee erikasutuslubades kohustus seirata heitvee fenoolisisaldust. Selle tulemusena on olemas andmed lubadega reguleeritud fenooliheite kohta. Mujal Eestis võib aga küllalt olla selliseid heitveelaskmeid, mille fenooliheite kohta ülevaade puudub. Lisaks lubadele ja saastetasule on fenooliheite vähendamiseks 2004. aastast kehtestatud Vette suunatavate fenoolide heidete vähendamise riiklik programm aastateks 2004–2014, mis on seni olnud suunatud eelkõige Ida-Virumaa õlitootmisele.
Kui arvestada Ida-Virumaa põlevkiviõlitööstuse laienemiskavu, on tulevik siiski ebaselge . Nende kavade kohaselt võib põlevkiviõli tootmismaht suureneda neljakordseks (2006. aastal 0,38 miljonit, 2020. aastal 1,72 miljonit kuupmeetrit ). Siis võib suureneda ka fenoolide veekeskkonda sattumise tõenäosus. Seni on ainuüksi Viru Keemia Grupi põlevkiviõlitööstusest juhitud Kohtla-Järve regionaalpuhastisse umbes 70 tonni fenoole aastas. Seega lasub põlevkiviõlitootjatel suur vastutus ohtlike ainete tekke ja veekeskkonda sattumise vähendamise eest. Ka Euroopa Liidu direktiivid nõuavad ohtlike ainete tekke vähendamist juba tekkekohas. Enne uute tootmisvõimsuste käikuandmist tuleb õlitootjatel tõestada, et nad suudavad põlevkivi-
õli keskkonnaohutult toota praeguseski mahus.
Ennetamaks võimalikku fenoolireostust mujal Eestis tuleb kontrollida neid ettevõtteid, mis tegelevad põlevkiviõli vedamise ja kasutamisega. Viimastel aastatel on nt Pärnu heitveelaskmes mitu korda leitud fenoole, mille allikas on teadmata.
Brigitta Õunmaa
10B