Fenomenoloogia ja depressioon (0)

Fenomenoloogia ja depressioon
1) Fenomenoloogia aitab mõista depressiooni sellisel viisil, et kui inimene jätab kõrvale eelarvamused, eelnevad teadmised ja kogemused ning suudab ära kuulata depressioonis oleva inimese ja saadud informatsiooni töödelda enese jaoks justkui esimest korda kuuldut, siis on see fenomenoloogiline lähenemine konkreetse isiku haigusele.
2) Depressioonil on hulganisti erinevaid väljundeid. Depressioon kaotab lühidalt kokkuvõttes igasugused emotsioonid . Inimene ei suuda tunda rõõmu, uudishimu ning sageli laialt levinud arvamusele, et depressioon on kurbus , ei suuda inimene väga sügavas depressioonis isegi seda tunda, kuna depressiivse inimese elus üldjuhul ei toimu mitte midagi sellist, mis võiks tundeid esile kutsuda. Depressioon ei ole vaid mentaalne seisund, vaid hõlmab ka kogu füüsilist keha. See tähendab, et depressioonis olles, tunneb inimene end füüsiliselt väsinuna nagu tahaks vaid magada ja voodis olla, iga väikseim füüsiline aktiivsus paneb tundma, et ei jaksa ja pigem soovitakse olla nn mugavustsoonis. Sellele järgneb sageli ka kaalu tõus või langus. Samuti võib esineda keskendumishäireid ning ei suudeta pühenduda millelegi kindlale, seetõttu kaotavad depressioonis inimesed sageli töö või kukuvad koolist välja, kuna tulemused langevad ning motivatsioon õppimiseks ning arenemiseks on puudulik. Depressiooni sügavamas staadiumis esineb ka surmamõtteid, kuna see tundub inimestele väljapääsuna sellest maapealsest „mõttetusest“ – seetõttu lõppeb kahetsusväärselt palju depressioonijuhtumeid surmaga.
3) Teadmine tähendab haiguse meditsiiniliste sümptomite tundmist. Meditsiiniliselt on ette antud rida tunnuseid, mis võivad viidata depressioonile. Haiguse mõistmine see-eest on vaid väheste inimeste privileeg . Isiklikult arvan, et enamus vaimuarste ei mõista tegelikult seda seisundit /haigust kui sellist, vaid pigem näevad nad lihtsalt sümptomeid ja selle baasil määravad ravi. Mõista suudab inimene, kes on ise olnud sellelähedases staadiumis ja on omal nahal teatuid aspekte sellest haigusest kogenud. Loetud teksti põhjal selgus ka, et isegi oma väga väga lähedane inimene tegelikult ei pruugi mõista haigust ja tunneb pigem, et tahaks ära joosta .
4)

• Kui depressioonist räägitakse tavaarusaamade järgi, siis enamus inimesi peab kaaskodaniku haigeks, kui tal on füüsilised ning nähtavad probleemid küljes. Ei osata teadvustada seda, et depressioon on vaimne haigus ning vaimne haigus viib sageli ka füüsiliste kaebusteni ning suunab paljusi inimesi enesetapule. Tavainimene, kellel ei ole kogemust depressiooniga, usub, et see on tablettidega ravitav ning oma enda mõtete suunamine, kuid tegelikult on see palju sügavam probleem.
  
• Igal inimesel väljendub depressioon erinevalt ning üheseid sümptomeid ei ole kellelgi . Inimesed ei suuda näha inimese sisse ja seetõttu usuvad, et depressioonis inimesed on kõik ühesugused ja käituvad samade mustrite järgi. Tegelikus on aga see, et iga inimese on depressioonini viinud isiklikud probleemid ja iga indiviidi paranemislugu on täiesti ainulaadne.