FAUST (3)

FAUST Teos nr3 Rain Paloson
10c
Johann Wolfgand von Goethe värsstragöödia täielik esimene osa ilmus 1808 ja teine osa 1832 .
On arvatud, et teose prototüübiks on 15.-16. sajandi paiku Saksamaal elanud kahtlase kuulsusega alkeemik ja maag Johan Georg Faust. Goethel töötas oma teose kallal üle kuueküme aasta.
Peategelane Faust on teadmis- ja tunnetusjanuline inimene. Ta oli huvitatud mitmetest teadusvaldkondadest ja palju õppinud. Oliomastanud nii magistri kui doktori kraadi, kuid ikkagi valdas teda rahutus . Faust oli inimesena tavapärasest erinev — teda huvitasid sündmuste põhjused ja üldpilt rohkem kui detailid. Talle on ülitähtis asja mõte, küsimus: miks?! Faust leidis, et maailm on täis inimlikku kurjust ja pahesid ning et inimesed ei suuda oma pisiprobleemidest näha kaugemale. Ta jõudis järeldusele, et olulisem kui mõte, sõna või jõud - on tegu. Faust tahtis parandada inimeste olukorda maailmas ja anda endast parima selle täideviimisel, kuigi ei teadnud endiselt, mis suunaks inimsoo teele paremuse poole. Faust oli teadlane , kes oma õnne otsingul hakkas tööle inimkonna heaks.
Fausti õpilane Wagner oli tema täielik vastand . Wagner oli inimene,kellele polnud tähtis asjade sisu vaid ainult vahendid, millega ta oli võimeline midagi saavutama . Ta ei juurelnud probleemi üle sügavuti, vaid rahuldus saavutatuga.Wagner oli kade Faustile tema tuntuse pärast, isegi siis kui kiitus tuli pööbli suust . Wagner pidas kuulsust õnneks.Ta astus ka üle eetiakapiiridest, kõike ainult selle nimel, et tahtis näha oma nime kirjutatuna suurte tähtedega teadusetaevas. Wagner tahtis viia oma katseklaasilapsega inimkonna uude ajastusse, kuid kõik see oli sügavalt omakasupüüdlik.
Mefistoteles oli tegelane, kes ei pidanud inimestest eriti lugu ja loomadest eristas teda vaid ta mõistus.Ta oli taskaalukas, intelligentne ja vahetevahel omas isegi südametunnistust. Ta oli põneva iseloomuga tegelane. Oma iseloomult oli ta Fausti vastand. Mefistoteles ei pidanud erilist Jumalast, kuid Saatanasse suhtus ta hästi.Ta pidas ennast tasakaaluhoidjaks maailmas.
Mefistoteles pakkus Faustile, et ta kõrvaldab Fausti painava rahutuse ning tagab talle elu nautimise , õnne ning rahulolu. Kui peaks juhtuma, et Faust tunnistab end õnnelikuks, saab tema hinge Saatan. Faust oli lepingu sõlmimisega nõus ja kinnituseks andis kolm tilka verd , sest ta uskus kindlalt, et sellist hetke ei saabu iial. Mefistotelese ja Fausti lepingu kehtivuse ajal selgus, et kui inimene otsib oma elu mõtet, siis paraku teeb ta selle leidmisel ka halba. Fausti puhul said ohvriks toodud inimlikud tabud, süüta neitsid ja abitud vanainimesed.
Tänu Mefistotelesega sõlmitud lepingule sai Faust oma surmatunnil aru, et ta ihaldatud ideaal on see, kui vaba rahvas asub vabal maal. Vaid see on väärt nii vabadust kui elu, kes pidevalt neid kätte võitma peab, kes ohte trotsib inimeste seas nii noorest peast kui kesk- ja raugaeas. Siis võin ma öelda kaunil hetkel: veel viibi, ilus oled, viiv !
Mefistoteles oli lepingu sõlmimisel kindel, et kõik on ostetav ja müüdav ning Fausti õnnelikuks tegemiseks pole miskit erilist vaja. Mefistoteles nentis ka ise, et Faust mingi õnnega ei rahuldunud, kõik pettekujud peibutasid teda. Ka viimne vilets tühi tund näis väärt, et kinni hoida seda.
Kuid kõik läks ikkagi teisiti ja Fausti hinge sai Jumal, mitte Saatan, seda küll mitte ilma võitluseta. Lõpus nentis Mefistoteles, et vanas eas sai pika nina ja kõik ta rassimine läks luhta ja ikkagi absurdne armutuhin sai viimaks võitu paadund kuradist. Et niivõrd lapsik- hulle mõttekäike mees haudus, kelle silmaring on lai. Ei targa kohta pole tõesti väike see narrus, mis must lõpuks võidu sai.
Fausti elu mõtteks oli töötada inimkonna hüvanguks.
Wagneri elu mõtteks oli saavutada kuulsus teadusevallas vahendeid valimata.
Mefistoteleses soovis hävitada elu maa peal, kuid :»Küll koristan neid ilmast ühtelugu, kuid värske vere löök ei vakata.»