Popperi falsifikatsiooni printsiip: Popperi falsifikatsionistliku vaate järgi saab teadust demarkeerida pseudoteadusest ja metafüüsikast selle järgi, et teaduslik teooria on falsifitseeritav: "et väiteid või väidete süsteeme saaks pidada teaduslikeks, peavad nad saama olla konfliktis võimalike või mõeldavate vaatlustega"[1]. See võimaldab tema arvates eristada kogemusteaduse väiteid "kõigist teistest väidetest – olgu nad siis religioosse või metafüüsilise iseloomuga või lihtsalt pseudoteaduslikud". Popperi kriteerium on leitud olevat liiga tugev, sest hea teadus ei pruugi seda rahuldada [2] ja seda võivad rahuldada pseudoteadused[3]. Pseudoteadused võivad vabalt esitada väiteid, mida saab falsifitseerida. Näiteks astroloogiat ja psühhoanalüüsi on falsifitseeritud. Popperi kaitsjad osutavad sellele, et Popperi jaoks ei olnud falsifitseeritavus teaduslikkuse piisav...
piiratud ning me ei tea kunagi , kas me ülidstamisel oleme arvestanud kõigi oluliste asjaoludega ning empirism ei arvesta matemaatiliste teadmiste eripäraga ja meeled on petlikud. Ratsionalismi miinuseks on näilisuseja tegelikkuse vahe. . Tegelikult võib maailm olla hoopis teistsugune kui meile näib. Aga milline see maailm siis tegelikult on? Kuidas seda kindlaks teha? Ratsionalist arvab, et tuginema peab mõistusele. 4. Millised on induktsiooni (induktsionismi) ja falsifikatsiooni (falsifikatsionismi) peamised omavahelised erinevused? Millised on nende kahe meetodi puudused? Induktsioon püüab üksikasjade põhjal teha üldistusi. Kuid hoolimata üksikasjade hulgast, ei ole nende alusel võimalik teha põhjapanevat üldistust. Induktsiooni puudus: Induktiivne tuletamine pole loogiline tuletamine (vastupidiselt deduktsioonile, mis lähtus loogikast). Samuti pole induktsioon kogemuslikult õigustatud meetod, sest ta ei haara endasse kõiki
üldse oletuslikeks ja hüpoteetilisteks. Need pärinevad loovast kujutlusvõimest, mille abil inimesed lahendavad konkreetsetes ajaloolistes ja kultuurilistes tingimustes tekkinud probleeme. Ükskõik kui suur arv katsetulemusi ei saa teooriat kinnitada, kuid üksainus vastunäide on otsustav, näidates, et teooria, millest järeldus, mille vastunäide kummutab, saadi, on väär. Popperi teadusfilosoofia rõhutab põhimõttelist erinevust verifikatsiooni ja falsifikatsiooni vahel. Lahendusena demarkatsiooniprobleemile pidas ta väidete ja teooriate teaduslikkuse kriteeriumiks nende falsifitseeritavust. Näiteks psühhoanalüüs ja kaasaegne marksism ei ole selle kriteeriumi järgi teaduslikud, sest nad pole falsifitseeritavad. Popperit mõjutas Albert Einsteini relatiivsusteooria. Iga katse induktsiooni empiiriliselt tõestada lõpeb lõputu regressi või vigase ringiga. Teadusliku teooria tõesust ei ole võimalik tõestada ega empiiriliselt kontrollida.
falsifitseeritavad hüpoteesid, mida vaadeldakse ja testitakse kriitiliselt. Mõnest hüpoteesist loobutakse, mõnda testitakse edasi. Lõpuks falsifitseeritakse hüpotees ja saadakse uus probleem. Protsess algab algusest pihta, kuid loodetavasti peab uus hüpotees vastu testi, mis falsifitseeris eelmise hüpoteesi. Selline protsess toimib lõpmatult. Ad hoc-modifikatsioon on teisendus, kus teooriasse lisatakse uus või muudetakse olemasolevat postulaati, mida ei saa kontrollida. Eesmärk on falsifikatsiooni vältimine. Näiteks "Leib toidab" tähendab seda, et kui tavapärasel viisil nisu kasvatatakse, see tavapärasel viisil leivaks küpsetatakse ja inimesed seda tavapärasel viisil söövad, siis leib toidab. Ühes Prantsusmaa külas toimiti just niimoodi aga paljud inimesed haigestusid ja surid selle tagajärjel. Teooria falsifitseeriti. Ad hoc-modifikatsioon on järgmine: "Leib toidab alati, välja arvatud tookordne leivategu kõnealuses Prantsusmaa külas"
ja hüpoteetilisteks. Need pärinevad loovast kujutlusvõimest, mille abil inimesed lahendavad konkreetsetes ajaloolistes ja kultuurilistes tingimustes tekkinud probleeme. Ükskõik kui suur arv katsetulemusi ei saa teooriat kinnitada, kuid üksainus vastunäide on otsustav, näidates, et teooria, millest järeldus, mille vastunäide kummutab, saadi, on väär. Popperi teadusfilosoofia rõhutab põhimõttelist erinevust verifikatsiooni ja falsifikatsiooni vahel. Lahendusena demarkatsiooniprobleemile pidas ta väidete ja teooriate teaduslikkuse kriteeriumiks nende falsifitseeritavust. Näiteks psühhoanalüüs ja kaasaegne marksism (millest Popper nooruses innustus) ei ole selle kriteeriumi järgi teaduslikud, sest nad pole falsifitseeritavad. Popperit mõjutas Albert Einsteini relatiivsusteooria. Popper väitis, et on lahendanud David Hume'i induktsiooniprobleemi. Hume väitis, et ainuüksi
mille abil saaks täieliku kindlusega eristada tõeseid arvamusi meie arvamuste üldisest kogumist. Millise kriteeriumi alusel eristati Popperi-eelses teadusfilosoofias teaduslikku teadmist mitte-teaduslikkust? Teadmise allikana käsitati enesestmõistetavalt empiirilise vaatluse andmeid, on ju loodus- teaduslik teadmine empiiriliselt eksperimendis või vaatluses kinnitatav teadmine. Milles seisneb Popperi falsifikatsiooni-kriteerium teaduse eristamiseks mitte- teadusest? Popper väidab, et otsustavalt eristab teaduslikku teadmist mitte-teaduslikust (lisaks muudele vajalikele tunnustele) teadusliku teadmise põhi-mõtteline empiiriline kummutatavus ehk falsifitseeritavus. Selleks, et üks õpetus võiks pretendeerida teaduslikkusele, peaks sel olema niisugune loogiline struktuur, et tema falsifitseerimine oleks võimalik. Teaduslikkusele saab pretendeerida üksnes selline teooria, mille
heaolu suurendamise nimel täiesti mõeldavaks selle asendamist mingi muu süsteemiga. Milli ei saa siiski pidada tavapärases mõttes sotsialistiks, vaid "sotsialismi" all tuleb eelkõige näha tema kriitikat kapitalistliku süsteemi pihta ja tema nägemust endast kui reformaatorist, mida paljuski mõjutas 19. sajandi Inglismaa romantism ja utoopiline sotsialism. Ta tegeles ka teadusfilosoofilise küsimusega falsifikatsiooni tingimustest. Mill kirjutas üllatavalt mitmesugustel teemadel. Kõigi tema suur tekstide roll on kaitsta oma uut filosoofilist radikalismi ja intellektuaalset, moraalset, poliitilist ja sotsiaalsust. Referaadis käsitlen John Stuart Mill'i vaateid mõtte- ja tegevusvabadusest ning põhilisi töid filosoofias ning filosoofi elu ja loomingut. 3 Elulugu John Stuart Mill sündis Londonis Pentonville'is James Milli vanema pojana
tõestamiseks on neid igal juhul ebapiisavalt. Induktivismi ekslikkus tulenebki püüdlusest anda meie teooriatele vaatluste ja eksperimentidega lõplik tõestus. See ei ole Popperi hinnanagul võimalik. Teooriad jäävad alati lõplikult tõestamata, suure riskiga esitatud oletusteks. Fakte ja vaatlusi tuleks tema soovituse kohaselt kasutada teaduses mitte niivõrd tõestamiseks, kui teooriate kontrollimiseks ja kummutamiseks – falsifikatsiooni baasi, mitte induktsiooni baasina. Milline on siis Popperi järgi tunnetuse meetod tegelikult? Tunnetav subjekt ei ole tema veendumuse kohaselt maailmaga vastakuti seisev tabula rasa, millele maailm oma portree joonistab. Inimene toetub alati teatud teoreetilistele hoiakutele; tunnetusprotsess algab mitte vaatluste, vaid oletuste, hüpoteeside püstitamisega maailma kohta. Edasi tuleb oma oletused konfronteerida vaatlusandmetega ja heita kõrvale need oletused, mis ei kooskõlastu
73). 3.Falsifiteeritavuse aste. Selgus ja täpsus (73-77). hea teaduslik teooria on falsifitseeritav just seetõttu, et ta väited maailma kohta on kindlapiirilised. Marsi näide, et: esitada maailma kohta eriti laiahaardelisi väiteid, olleks ise eriti hästi falsifikatsioonile allutatav, ning ise suudaks falsifitseerimisele alati ja igas olukorras vastu seista (73). Potentsiaalne falsifitseerija (74). Falsifikatsioonile hästi allutatuid teooriaid tuleb eelistada neile, mille suhtes on falsifikatsiooni raskem rakendada – tingimusel, et neid tegelikult falsifitseerida ei suudeta. Me õpime vigadest. Teadus edeneb katse ja eksituse varal. Et loogiline situatsioon teeb universaalsete teooriate ja seaduste tuletamise vaatlusotsustustest võimatuks, nende vääruse deduktsioon aga võimalikuks, saavad falsifikatsioonidest need tähtsad aspektid, kust teadus edasi areneb (75). teaduse eesmärgiks on laialdase informatiivse sisuga teooriad, tervitavad falsifikatsionistid spekulatiivseid oletusi
12. revolutsioonide lahendus Paradigmade testimine tõuseb päevakorda alles siis, kui kriisistunnetus on esile kutsunud paradigmat välja vahetava kandidaadi. Teooriate võrdlemine omavahel. Kuidas testida, peaks ju lähtuma siis ikkagi mingist paradigmast? Verifikatsioon on nagu looduslik valik, nopib välja kõige eluvõimelisemad konkreetses ajaloolises olukorras. Popper eitab igasuguse verifikatsiooniprotseduuri olemasolu üldse. Rühutab hoopis falsifikatsiooni tähtsust. Kuhnil on need just kui anomaalsed kogemused. Kui kogu aeg heita kõrvale ebaõnnestunud saavutused, tuleks heita kogu aeg teooriaid kõrvale, kui aga ainult tõsiseid äpardumisi arvestada, peaks popperi olema mingi ebatõenäosuse või falsifikatsiooniastme kriteerium. Ei ole head ja ühest vastust küsimisele, kui hästi teooria sobib kokku faktidega. Kommunikatsioon üksteisega, et mõista uusi kontseptsioone ja aktsepteerida paradigma
fikatsiooni aluseks olevad vaatlusotsustused võivad ise teaduse hilisema arengu valduses vääraks osutuda." See tähendab aga seda, et lõplikke falsifikatsioone ei saa esineda. Seda juba sellepärast, et ei ole olemas täielikult kindlal kujul olevat vaatuslikku alust, millele nad toetuvad. Kui aga teadla- sed oleksid järginud falsifitseerimise meetodit, siis ei oleks kunagi loodud selliseid teooriaid, mis on tänapäeval teaduse alusteks. Falsifikatsiooni rakendamisel on ka olemas omad piirid, kuid sellisel käsitlusviisil on võrreldes induktivismiga ka eelised. Teadusajaloo taastamiseks on Imre Lakatos kasutanud Popperi kriitilist ratsionalismi. Imre Laka- tos oli see inimene, kes käsitles teaduse arengut kui teaduslike meetodite vaheldumist. Ta pooldas just internalismi. Teda huvitas teaduse ajalugu. Ajaloolisel uurimisel ilmneb see, et teaduse evo- lutsioon sisaldab osasid ja sellel on kindel struktuur
fikatsiooni aluseks olevad vaatlusotsustused võivad ise teaduse hilisema arengu valduses vääraks osutuda." See tähendab aga seda, et lõplikke falsifikatsioone ei saa esineda. Seda juba sellepärast, et ei ole olemas täielikult kindlal kujul olevat vaatuslikku alust, millele nad toetuvad. Kui aga teadla- sed oleksid järginud falsifitseerimise meetodit, siis ei oleks kunagi loodud selliseid teooriaid, mis on tänapäeval teaduse alusteks. Falsifikatsiooni rakendamisel on ka olemas omad piirid, kuid sellisel käsitlusviisil on võrreldes induktivismiga ka eelised. Teadusajaloo taastamiseks on Imre Lakatos kasutanud Popperi kriitilist ratsionalismi. Imre Laka- tos oli see inimene, kes käsitles teaduse arengut kui teaduslike meetodite vaheldumist. Ta pooldas just internalismi. Teda huvitas teaduse ajalugu. Ajaloolisel uurimisel ilmneb see, et teaduse evo- lutsioon sisaldab osasid ja sellel on kindel struktuur
fikatsiooni aluseks olevad vaatlusotsustused võivad ise teaduse hilisema arengu valduses vääraks osutuda.“ See tähendab aga seda, et lõplikke falsifikatsioone ei saa esineda. Seda juba sellepärast, et ei ole olemas täielikult kindlal kujul olevat vaatuslikku alust, millele nad toetuvad. Kui aga teadla- sed oleksid järginud falsifitseerimise meetodit, siis ei oleks kunagi loodud selliseid teooriaid, mis on tänapäeval teaduse alusteks. Falsifikatsiooni rakendamisel on ka olemas omad piirid, kuid sellisel käsitlusviisil on võrreldes induktivismiga ka eelised. Teadusajaloo taastamiseks on Imre Lakatos kasutanud Popperi kriitilist ratsionalismi. Imre Laka- tos oli see inimene, kes käsitles teaduse arengut kui teaduslike meetodite vaheldumist. Ta pooldas just internalismi. Teda huvitas teaduse ajalugu. Ajaloolisel uurimisel ilmneb see, et teaduse evo- lutsioon sisaldab osasid ja sellel on kindel struktuur
annaabi.ee 
