Eurooplaste ning USA moetööstus ning selle mõju Bangladeshis (0)

Regina Kaasik
12.a klass
Eurooplaste ning USA moetööstus ning selle mõju Bangladeshis
Kaasaegses maailmas on elu inimeste ümber aastakümnetega aina lihtsamaks ning muretumaks muutunud. Mida generatsioon edasi, seda vähem leiame end mõtisklemast võimaluste üle, mis meile kui hõbekandikul ette on kantud . Tänaseks elame maailmas, kus Euroopa ning USA on eliitkontinendid, mis tähendab seda, et ülejäänud riigid töötavad selle nimel, mida meie ühiskonnal parajasti tarvis on. Üheks mõjuvõimsaks teemaks võib nimetada rõivatööstuse, mis on mõistagi jäänud liialt tahaplaanile. Nii jätkates võib see meile kokkuvõttes kõrget hinda maksta.
Tänasel päeval on rõivatööstuse roll ühiskonnas oluliselt muutunud. Inimesed soovivad aina enam rõivaste abil end väljendada, kuid paljudel juhtudel kasutatakse seda ka teistele oma jõukuse näitamiseks. Mis iganes paneb meid rõivad tarbima, peaks tänapäeva inimene mõtlema ka sellele, kust tuleb eseme ressurss ning kuidas võiks see jõuda sinna, kust inimene seda parajasti kätte saab. Kõige olulisemaks mõttekohaks oleks ehk see, mis hinnaga toodet edastatakse. Kuna odavate rõivaste populaarsus ning tarbimine on pidevas kasvus , oleks aeg hakata märkama ning tarbima vastavalt sellele, mida nõuab meil loodus, mitte seda, mida me ise parajasti vajame. Kuna isekas tarbimine kogu kasvava ühiskonna poolt tähendaks looduse ning seega meie endi kiiremat lõppu.
Üheks oluliseks teemaks rõivatööstuses on kindlasti masstootmine. See teema ei ole sugugi uus, nagu ka muud ühiskondlikud probleemid, kuid sellegipoolest, pole sellele piisavalt reageeritud. Probleemi tuum pöörleb ümber fakti, et ligikaudu 90% rõivastest Euroopas ning USA’s on valmistatud väljaspool kontinente. Näiteks on Bangladesh ’i rõivatööstustes töötavad töölised toodud välja kui kõige enam alamakstud töötajad. Ligikaudu 80% nendest töötajatest on naised, kelle miinimum kuupalgaks on loetud vaid 65$, kuid tegelikkuses on teatud põhjustel nende palganumbriks isegi vähem kui 10$ kuus. Ühiskond nõuab aina odavamaid hindasid, firmad aga peavad seetõttu tootma rõivaid võimalikult minimaalse summa eest, mis tähendab pinget tööstusele ning töötajatele. Tekib oksjonilaadne kauplemine - kes teeb töö vähima võimaliku hinna eest, saab töö omale. Suure nõudluse tõttu on seda tööd nõus tegema isegi väga noored lapsed, kelle vanemad tihti töökeskkonda kaasa võtavad.
Odav läbiajamine tähendab suurtööstuse puhul peaaegu alati halba töökeskkonda. Kui võtta arvesse fakt, et rõivatööstus on kõikide saastevormide nimekirjas teisel kohal, jäädes koha võrra alla õlisaastele, on tegemist piisavalt tõsise probleemiga, et sellele tähelepanu pöörata. Alustades sellest, et tööpäevad algavad varahommikust ning lõppevad tihtipeale hilistel öötundidel ja lõpetades sellega, mida teeb seal viibimine inimorganismile. Näiteks on tekstiili valmistamiseks ning töötlemiseks tarvis äärmiselt mürgiseid kemikaale ning selle tegemise protsess paiskab õhku lugematu arvu mürke. Lisaks sellele on juhtunud õnnetusi, kus töötajaid sunnitakse tööandja poolt pea varisevates hoonetes töötama, mille varingutesse paljud evakueerumiskeelu tõttu ka oma elu on jätnud.
Alamaksmine, inimelude hävitamine ning mis kõige olulisem - oma keskkonda nõnda hävitava probleemi ees võiks iga inimene individuaalselt seista. Miks oleme nõus sellega, et keegi teisel pool maad pühendab oma elu sellele, et meile rõivaid õmmelda ning miks meeldib inimestel eeldada, et kõik toimib nii, nagu peab, või tuua enese alateadlikuks lohutuseks näiteks selle, et vähemalt on inimestele antud võimalus teha tööd. Seda enam kui hetkeseisuga masstootvad firmad on jõudnud selliste hindadeni, mis tavainimese jaoks on piisavalt odavad, et ostetud riided hiljem pikemalt mõtlemata minema visata . See on see koht, kus peaks inimene mõtlema hakkama. See võiks olla kui märguanne, et me märkaks enese ümber ka maailma teist poolt, mida võib olla huvi tundmata ei märgata, sest lihtsalt saadud asjade ning kogemuste eest maksab alati keegi kõrget hinda.