Euroopa Nõukogu (0)

Kohtla-Järve Täiskasvanute Gümnaasium
Euroopa Nõukogu
Referaat
Koostaja:Jonafan Smirnov
12 klass
Juhendaja : Saskia Sadrak
Kohtla-Järve 2016

Sisukord

Euroopa Nõukogu 3
Euroopa Nõkogude ajalugu 4
Kasutatud kirjandus 5

Euroopa Nõukogu

Euroopa Nõukogu (EN) eesmärk on edendada demokraatiat ning kaitsta inimõigusi ja õigusriigi põhimõtet (seaduse ülimuslikkust) Euroopas. EN ei ole Euroopa Liidu institutsioon ning seda ei tohi segamini ajada Euroopa Liidu Nõukoguga (Council of the European Union).
ENi üheks olulisemaks saavutuseks on inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni koostamine 1950. aastal.
Selle alusel asutati Euroopa Inimõiguste Kohus.
EN asub Prantsusmaal Strasbourgis ja katab oma 47 liikmesriigiga nüüdseks praktiliselt kogu Euroopa mandri – Soomest kuni Türgini ja Portugalist Venemaani. Organisatsiooni liikmesriigid on (ingliskeelse tähestiku järjekorras) Albaania , Andorra, Armeenia , Austria, Aserbaidžaan , Belgia, Bosnia ja Hertsegoviina, Bulgaaria , Horvaatia , Küpros , Tšehhi, Taani, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Gruusia , Saksamaa, Kreeka, Ungari, Island , Iirimaa , Itaalia, Läti, Liechtenstein, Leedu, Luksemburg , Malta, Moldova , Monaco, Montenegro , Madalmaad, Norra, Poola, Portugal , Rumeenia, Venemaa, San Marino , Serbia, Slovakkia , Sloveenia , Hispaania , Rootsi, Šveits , Makedoonia, Türgi, Ukraina ja Ühendkuningriik . Viimati sai ENi liikmeks Montenegro (11. mail 2007). Vaatlejastaatuses on Püha Tool ning väljaspool Euroopat USA, Kanada , Jaapan ja Mehhiko . Euroopa riikidest ei ole ENi liige vaid Valgevene (ka nn erikülalise staatus on peatatud, kuna riigis ei austata inimõigusi ja demokraatia põhimõtteid).
ENi juhtorganid on ministrite komitee ja parlamentaarne assamblee. Organisatsiooni tööd korraldab sekretariaat , mida juhib peasekretär, kelleks on alates 1. oktoobrist 2009 Norra endine peaminister Thorbjørn Jagland. ENi ametlikud keeled on inglise ja prantsuse keel.(Euroopa Nõukogu, Välisministeerium )

Euroopa Nõukogude ajalugu

Euroopa Nõukogu on vanim Euroopa institutsioon. Selle asutasid 5. mail 1949 Londonis 10 riiki, kelle eesmärk oli tagada, et 20. sajandi maailmasõdade õudused ja kannatused enam kunagi ei korduks.
Väljavalitud rahvaste teooriale vastandati vabaduse ja võrdsuse idee. Sooviti luua ühest küljest klassikaline valitsuste esindajatest koosnev rahvusvaheline organisatsioon ja teisest küljest parlamendisaadikute poliitiline foorum.
Need kaks lähenemist põimusid ja ENi põhikirja alusel tegutsevadki nii ministrite komitee kui ka parlamentaarne assamblee. Võimalusest ühendada valitsuste- ja parlamentidevaheline koostöö võtsid hiljem eeskuju nii EL, OSCE kui ka NATO . Alates organisatsiooni loomisest on kümne asutajaliikmega (Belgia, Taani, Prantsusmaa, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Madalmaad, Norra, Rootsi ja Ühendkuningriik) ühinenud peaaegu kõik Euroopa riigid. EN oli üks esimesi rahvusvahelisi institutsioone, kes avas pärast Berliini müüri langemist oma uksed Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele.
Olles muutunud poliitilisest üha enam õigusorganisatsiooniks, on EN siiani eesrinnas uute rahvusvaheliste lepingute koostamisel, et võidelda nüüdisühiskonna probleemidega, nagu küberkuritegevus , tervishoiuteenuste kuritegevus , rahvusvaheline terrorism ja inimkaubandus. Seni viimane ENi riigipeade ja valitsusjuhtide tippkohtumine toimus 2005. aastal Varssavis.(Euroopa Nõukogu,Välisministeerium)

Kasutatud kirjandus

(Euroopa Nõukogu,Välisministeerium) – ( http://www.vm.ee/et/euroopa-noukogu )