Euroopa Liidu regionaalpoliitika kujunemine ja eesmärgid (0)

Euroopa Liidu regionaalpoliitika kujunemine ja eesmärgid
Euroopa Liidu (EL) regionaalpoliitika kujunemist tuleb vaadata üldise Euroopa integratsiooni ja arengu kontekstis. Aasta-aastalt on EL omandanud üha aktiivsema rolli ka teistes valdkondades peale majanduse. Regionaalpoliitika on üks nendest valdkondadest, mis on lisandunud ELi prioriteetide nimekirja ja millele algselt Euroopa Majandusühenduse aluslepingus – Rooma lepingus – puuduvad viited.
ELi regionaalpoliitika eesmärgid ja sisu tulenevad ELi kui terviku üldisemast eesmärgist, milleks on Euroopa tasakaalustatud sotsiaal-majanduslik areng. Tasakaalustatuse all mõistetakse võrdsete arengueelduste loomist kõigile ELi piirkondadele, aga samuti vabaturu majandusprotsessidest tekkivate sotsiaalsete tagasilöökide leevendamist. Sellised tagasilöögid võivad oma iseloomult olla regionaalsed, puudutades mingit kindlat piirkonda/piirkondi, või ka struktuursed, puudutades eelkõige teatud kindlaid tööstusharusid või töökohti.
Regionaalpoliitika vajadust on võimalik põhjendada väga erinevate argumentidega alates filosoofilistest ja lõpetades majanduslikega.
Esiteks kasutatakse regionaalpoliitika õigustamiseks nn võrdsuse ja õigluse aspekti, millest lähtuvalt peab kõigil kodanikel olema õigus osa saada üldise majanduskasvu hüvedest, keegi ei pea sellest ilma jääma tulenevalt oma geograafilisest asendist. Majanduslike põhjendustena tuuakse esile, et mahajäänud piirkonnad peidavad endas kasutamata jäänud ressursse, mille rakendamine võimaldab tõsta toodangut ja seeläbi ka sissetulekut.
Teiseks võimaldab erinevate regioonide võrdne arendamine vähendada inflatsiooni ja suurendada majanduskasvu.
Kolmandaks aitab efektiivne regionaalpoliitika vältida inimeste liikumist maalt linna ja seeläbi vähendada ka linnade getostumise probleeme. Mida suuremad on regionaalse arengu erinevused ELi sees, seda suuremad on takistused süvendatud majandus- ja rahandusintegratsiooniks.
Regionaalpoliitika põhiidee sätestati juba EMÜ asutamislepingu artiklis 2 (majanduselu harmooniline arendamine ühenduse piirides). 1960. aastatel oli Itaalia Euroopa Ühenduse (EÜ) regionaalpoliitika ülesehitamine liikumapanevaks jõuks. Euroopa Komisjon moodustas aastal 1967 regionaalpoliitika peadirektoraadi ja koostas esimesed kontseptsioonid.
EÜ regionaalpoliitika tegelikku algust tähistasid 1972. ja 1974. aasta Pariisi tippkohtumised seoses Suurbritannia ja Iirimaa vastuvõtmisega ühendusse. EMÜ asutamislepingu artiklil 235 põhinenud 18. märtsi 1975. aasta määrusega (EÜT L 73/1 jj) rajati Euroopa Regionaalarengu Fond ja moodustati regionaalpoliitika komitee (Oppermann 2002, 317). Põhiidee oli seejuures, et fondipoliitika ja muud EÜ meetmed täiendavad liikmesriikide regionaalpoliitikat ning et EÜ iseseisvat regionaalpoliitikat ei tuleks luua.
Sellest hetkest on ELi tasemel teostatav regionaalpoliitika omandanud aastast aastasse üha olulisema rolli ELis, moodustades kuni kolmandiku liidu eelarvest.
ELi regionaalpoliitika kujunemine ja arenemine ei ole toimunud ilma takistuste ja probleemideta. Alates 1975. aastast on regionaalpoliitikat neljal korral tugevasti reformitud, eesmärgiga muuta seda efektiivsemaks ja piirkondade vajadustele paremini vastavaks. EL on nende reformide käigus omandanud üha tugevama koordinaatori rolli, kooskõlastamaks regionaalpoliitilist tegevust liidu tasandil teiste ELi poliitikatega, aga samuti liikmesriikide omavahelist tegevust.
Ametlikult sätestati EÜ eesmärgina sotsiaalne ja majanduslik ühtekuuluvus 1986. aastal sõlmitud ja 1987. aastal jõustunud ühtse Euroopa aktis. See lepe määratles ka ühisturu elluviimise eesmärgid ja plaani (Euroopa Liit ja kohalikud omavalitsused 2002, 29).
Regionaalpoliitika arengut otsustati märgatavalt kiirendada 1988. aastal, mil tollase Euroopa Komisjoni presidendi Jacque Delors′i järgi nime saanud Delors′i viie aasta eelarvekava nägi ette kahekordistada EÜ kulutusi regionaalpoliitikale (Weidenfeld, Wessels 1999). Kulutuste suurenemine tõi peamiselt kasu lõunapoolsetele liikmesriikidele.
Euroopa Liidu seadusandlusesse on regionaalne tasand sisse toodud Euroopa lepinguga, s.o alles 1992. aastal. Peatükk käsitleb seadusandlust regionaalse tasandi seisukohalt tulevikuperspektiivis seoses Amsterdami lepinguga. Euroopa Ühenduse asutamislepingusse lisati majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse ( kohesiooni ) mõiste (art 130a – 130e = uus 158 − 162) ja seega muudeti sotsiaalmajanduslik ühtekuuluvus ELi ametlikuks poliitikaks ning saavutas sellega kindla koha ja taseme ühenduse esmases õiguses.
Euroopa Ühenduse asutamislepingus on ära toodud ka Regioonide Komitee loomine – see punkt toodi sisse 1992. aastal seoses Maastrichti lepingu sõlmimisega ja on Ühenduse asutamislepingus art 198a (Euroopa Liit 1998, 6).
Liikmesriikide valitsuste esindajate konverentsil Amsterdamis osales ka Regioonide Komitee eesmärgiga teha muudatusi, mis puudutavad kohaliku ja regionaalse tasandi kohta. See osalus tõi veel kord esile regioonide osatähtsuse kasvu ja vastava ELi seadusandluse täiendamise vajaduse.