orgaanilise aine biomassist. Taimne plankton on peamiselt toidubaasiks madlamal troofilisel astmel asuvatele organismidele, kellest toituvad kõrgemal toiduahelas olevad organismid, mõjutades seega kogu vee- elustikku. Niimoodi määrab fütoplankton maailma ookeanide kalasaagikuse ülemise piiri ja sealse ökosüsteemi funktsioneerimise. Eelnevat arvestades tuleks fütoplanktoni vähenemis trendi ookeanides tõsiselt võtta, sest selle biotoobiks on õhuke eufootiline, pinnapealne veekiht, kuhu ei mahu iseäranis palju isendeid elama. 20. sajandil Secci kettaga mõõdetud tulemused, seoti kaasaegsemate sateliit mõõtmis tulemustega, mille järgselt loodi mudelid, mis iseloomustasid fütoplanktoni kontsentratsiooni 100 aasta vältel, kuni tänapäevani. Uuringus kasutati Secci kettaga kogutud andmeid ookeanide vee läbipaistvuse kohta alates aastast 1899. ja sateliidiga saadud andmeid alates 1979. aastas
Apvelling ehk tõusikvool, ka uhkvool. Vee kerkimine sügavamatest kihtidest pindmistesse. Harilikult kaasneb tõusikvoolu tekkega veepinna temperatuuri järsk langus. Rannikumeredes on tihti põhjuseks maatuuled. Kaasneb produktiivsuse tuntav tõus. Maailmamere elupaigad. Pelagiaal veekogu veemassiiv organismide elupaigana. Bentaal veekogupõhi organismide elukeskkonnana. Pelagiaal: · Epipelagiaal maailmamare ülemine valgusrohke (eufootiline) veekiht, milles areneb fütoplankton; 5 · Batüpelagiaal maailmamere veemassiivi ökoloogiline sügavuskiht. Ei ole päikesevalgust ega fotosünteesivaid organisme. Organanilist ainet loovad kemoautotroofid; · Abüssopelagial maailmamere veemassiivi ökoloogiline sügavuskiht. Allpol batüpelagiaali. Ei ole päikesevalgust ega fototroofseid organisme. Jaguneb
keskkonna mahutavuseks ehk kandevõimeks. 80) Mille poolest erineb inimpopulatsiooni juurdekasv looduslike populatsioonide omast? 81) Millised on kaks tegurit, mis määravad populatsiooni juurdekasvu? 82) Milline on stabiilse populatsiooni vanuseline struktuur(protsentides:noored, keskealised,vanurid)? Noorte, keskmises elueas ja vanemate isendite arvukus on enam-vähem võrdne. Sellise populatsiooni arvukus on dünaamilises tasakaalus. 83) Mis on eufootiline tsoon? Pelaagiline keskkonna ehk ookeanivesi piirkond. Pinnakihist kuni 200m sügavuseni on eufootiline ehk epipelaagiline tsoon, kus toimub fotosüntees. Kihi paksus sõltub vee läbipaistavusest, olles ookeani keskosades 200m, kuid selfialadel ja eutroofsemates piirkondades palju vähem. 84) Seleta mõite apwelling Apwelling on nähtus, kus külm, toitaineterikas pinnakihi alune vesi tõuseb pinnale. Toiduainete rohkuse ja valguse koosmõjul järgneb sellele reeglina
Millised tegurid piiravad primaarproduktsiooni? Primaarproduktsioon näitab ökosüsteemide produktiivsuse. Piiravad tegurid on päikesekiirgus, vee kättesaadavus, mineraaltoiteainete defitsiit ja temperatuur. 80)Mis on bioom? Bioom on samatüübiliste ökosüsteemide kogum; ühe kliima- ja taimevööndi või mäestike kõrgusvööndi biogeotsönooside kogum. Bioomid jagunevad: maapealsed bioomid, magevee-ökosüsteemid, mere-ökosüsteemid. 81)Mis on eufootiline tsoon? Pelaagiline keskkonna ehk ookeanivesi piirkond. Pinnakihist kuni 200m sügavuseni on eufootiline ehk epipelaagiline tsoon, kus toimub fotosüntees. Kihi paksus sõltub vee läbipaistavusest, olles ookeanide keskosades 200m, kuid selfialadel ja eutroofsemates piirkondades palju vähem. 82)Seleta mõiste apwelling. Apwelling on nähtus, kus külm, toitaineterikas pinnakihi alune vesi tõuseb pinnale.
mitmeks tunniks kuivale jäämist taluvad organismid) avatud vööndid, kivise põhjaga ja lainetusele avatud (seal saavad olla organismid, kes vee survele suudavad vastu panna ja kinnituda) Veesammas on kogu oma ulatuses tugevasti tsoneeritud ehk veesammas jagatakse ülevalt alla: kuni 200m piisavalt päiksevalgust, et primaarid saaksid fotosünteesida epipelagiaalne ehk eufootiline tsoon (Ookeanis 100-200m ja rannikuala 1-50m erinevad madalamatest kihtidest tugevasti) 1000m allpool praktiliselt sellist valgust ei ole, mida me saaks hoomata (afootiline tsoon) Nende vahele jääb düsfootiline tsoon Stratifikatsioon ehk kihistumine temperatuuri järgi. Mida sügavamad on kihid, seda stabiilsemad nad on. Mida pindmises kihis oleme, seda muutuvamad. Muutuvad vastavalt aastaajale. Front Erinevate omadustega veemasside kokkupuute koht. 11.02.14
hapniku kontsentratsioonist raku sees; () fütoplanktoni fotosünteesikiiruse sõltuvus klorofülli hulgast rakus; () fütoplanktoni fotosünteesikiiruse sõltuvus antennpigmentide hulgast raku sees Reynoldsi arv: () vetikate interts; () rakkude arv koloonias; (x) suurus mis iseloomustab süsteemis toimivate inertsete ja viskoossete jõudude suhet; () rakupooldumiste arv päevas; () kromosoomide arv vetikate zoospoorides Eufootiline kiht: () rakuseina välimine kiht; () ränisoomustega kaetud kiht koldvetikate raku pinnal; (x) pindmine valgustatud veekiht kus toimub neto fotosüntees; () veekogude anaeroobne põhjakiht; () ookeanide kaldäärne tsoon, mis allub tõusu-mõõona toimele Hüpolimnion; () sarnaste: keskkonnatingimustega; (ja ka elustikuga) järvede kogum; () järvede pindmine kiht, mis talvel jäätub; () limnoloogia haru mis tegeleb hüpoanalüüsidega; () järvede
Mageveekogudes esineb peale vetikate palju ka kõrgemaid taimi ja samblaid. Suuruse järgi jagatakse fütobentos sageli mikro- ja makrofütobentoseks. Mikrofütobentose moodustavad enamikus veekogu põhjal kasvavad mikroskoopilised vetikad (näiteks räni-, rohevetikad ja tsüanobakterid), makrofütobentose hulka kuulub aga veekogu põhjal kasvavad suuremad taimed, mis silmaga on nähtavad, näiteks puna-, pruunvetikad ja õistaimed.8000 liiki makrovetikaid maailmas.Eufootiline vöönd Primaarprodutsendid on autotroofid, s.t. nad valmistavad orgaanilist ainet anorgaanilistest lähteainetest. Fütobentos ( põhjavetikad ja soontaimed) maailma veekogudes. Kui räägime fütobentosest laias mõistes, saame eristada makrofütobentose ja mikrofütobentose. Neist esimese moodustavad makrovetikad ja õistaimed, teise aga mikrovetikad. Makrofütobentose eestikeelse nimetusena kasutatakse mõisteid põhjataimestik või suurtaimestik. Need on ökoloogilised mõisted. Täpses
hulk, ebasoodsad ilmastikuolud, konkurendid, röövloomad, parasiidid ja haigused. Lõpuks jääb populatsiooni tihedus tasemele, kus sündimus ja suremus on tasakaalus. 82) Milline on stabiilse populatsiooni vanuseline struktuur (protsentides: noored, keskealised, vanurid)? Noorte, keskmises elueas ja vanemate isendite arvukus on enam-vähem võrdne. Sellise populatsiooni arvukus on dünaamilises tasakaalus. 83) Mis on eufootiline tsoon? Eufootiline e. epipelaagiline tsoon, kus toimub fotosüntees. Kihi paksus sõltub vee läbipaistvusest, olles ookeanide keskosades 200 m, kuid selfialadel ja eutroofsemates piirkondades palju vähem. 84) Seleta mõiste apwelling. 18 Apwelling on nähtus, kus külm, toitaineterikas pinnakihi alune vesi tõuseb pinnale. Toitainete rohkuse ja valguse koosmõjul järgneb sellele reeglina fütoplanktoni õitseng
See on kuivade alade vähese produktiivsuse peapõhjuseks. Peale langeva kiirguse kasutamise efektiivsus on madal kõikides kooslustes) * Ka vesi on oluline limiteerija. Veedefitsiit on aurumise ja sademete vahe 51. NPP veekooslustes * Sagedasemad limiteerijad on toitainete hulk (N ja P), valgus, heterotroofid (Produktiivsemad on suudmealad ja apvellingu alad) *Valgus limiteerib produktsiooni sügavamates kihtides Eufootiline kiht kiht vees, kus fotosüntees on hingamisest suurem (Eufootilisest kihist sügavamal netoproduktsiooni ei ole) 52. Kuidas muutub energia kogus ja kvaliteet, kui energia liigub toiduahela madalamatelt astmetelt kõrgemale? iga tarbija kasutab ära osa Päikeselt tulevast algsest energiast. Iga järgnev lüli toiduahelas saab selle võrra vähem energiat. Edasi kandub vaid see osa, mida söödav organism ise pole ära tarbinud. (seda selgitas mingi
heterotroofide poolt tarbitud kogus) 4)Vee ökosüsteemide produktsioon *Autohtoonne (kooslustes koha peal toodetud biomass) *Allohtoonne (kooslustesse sisse toodav biomass-surnud orgaaniline aine) 45. Millised on produktiivsemad ja millised vähem produktiivsed ökosüsteemid? Sagedasemad limiteerijad on toitainete hulk (N ja P), valgus, heterotroofid Produktiivsemad on suudmealad ja apvellingu alad Valgus limiteerib produktsiooni sügavamates kihtides Eufootiline kiht kiht vees, kus fotosüntees on hingamisest suurem Kuivas on hõredam taimkate, mis püüab vähem kiirgust See on kuivade alade vähese produktiivsuse peapõhjuseks Peale langeva kiirguse kasutamise efektiivsus on madal kõikides kooslustes 46. Miks NPP/GPP suhe muutub laiuskraaditi? GPP gross primary production e. koguprimaarproduktsioon. NPP net primary production e. puhas primaarne produktsioon = GPP R(espiratsioon); NPP
karjades, kuna üksi on ohtlik liikuda. 3) veevajaduse rahuldab paljudel toit. Kõige levinumad loomad on rohusööjad ja kiskjad. Suuri rohusööjaid on palju, nad liiguvad vihma järgi ühest piirkonnast teise. Suuri imetajaid on Aafrikas 44 liiki. Ookean. · Sügavustsoonid maailmameres: o ?? · valgustsoonid maailmameres: o Eufootiline e valgustsioon kuni ca 100 m. o Düsfootiline e hämarikutsoon kuni ca 200m. o Afootiline e pimedusetsoon alla 200m. · Toiduahel ookeanis. Algab fütoplanktonist. · Primaarproduktsiooni soodustavad nähtused. Väetiste sattumine veekogusse. · Tähtsamad apvellingu piirkonnad maailmameres. Süvaveekerge ehk uhkvool e apvellig on rannikulähedase mere süvakihtidest pärineva külma vee tõus pinnakihtidesse. Oluline Peruus, Tsiilis.
võib märgata taimeliikide erinevust ei vaja seetõttu tugevat skeletti. kiirevoolulises keskosas ja kalda ääres. · Reofiilid - vooluveelised (forell) · Suured jõed on enamasti sügavad Limnofiilid - seisuvete kalad (karpkala, (20-30m, isegi 70 m) ja sogased. Suurtes koger) jõgedes on Secchi ketta läbipaistvus ainult Põhjaelulised (luts) 1-100 cm, potentsiaalne eufootiline vöönd Avaveelised (viidikas) on 5cm- 3m, enamasti <1m sügavusel. · Lendkala suudab lennata, Võrdluseks järvedes on euf. vööndi mudahüpik komberdada maal ja ronida väärtus enamasti 2-10 m. Paljud suured puudel. Põhiline kulgemisviis on liikumine jõed läbivad soid, siis on vesi humiinainete kas keha lainete abil (unduleeriv
Lindudest aga esineb jaanalindu meenutav nandu. · Loomad on kohastunud kiirelt jooksma, et leida toitu ja vett. Samuti kiskja eest põgenemine ja saaklooma tabamine. Karjas ohutum. Veevajaduse rahuldab tihti toit. Ookean. Sügavus- ja valgustsoonid maailmameres. · Sügavustsoonid: o Mandrilava (kuni 200m) o Batüaal (1000-4000m) o Abüssaal (4000-6000m) o Hadaal (alates 6000m) · Valgustsoonid: o Valgus- ehk eufootiline tsoon (kuni ~100m) o Hämariku- ehk düsfootiline tsoon (100-200m) o Pimedus- ehk afootiline tsoon ( alates 200m) Toiduahel ookeanis Pinnakihis toimub fotosüntees, milles toodetud org. aine on aluseks kõikide veekihtide toiduahelatele. Süvakihtides akumuleeritakse org aine lagunemisproduktid sh. Toitained, mis hoiavad ülal produktiivsust. · 1. aste fütoplankton, kõrgemad veetaimed, anaeroobsed sünteesiad bakterid.
4. Perioodiliselt leiab aset vee “õitsemine” (tuule suuna muutumise korral), mis tekitab hapnikupuudust. Autvelling (outwelling) – rannapiirkonna vee ümberpaigutamine. Autvelling põhjustab biogeenide ja detriidi väljakannet ookeani (näteks limaanidest). Sellel protsessil on oluline osa rannavee bioproduktsiooni, sh kalavaru kujunemises. Merede elustik ja tsonaalsus. Mere keskkond on vertikaalselt jagatud kaheks tsooniks: 1. eufootiline tsoon on kitsas pealmine kiht ookeanis, kus saab toimuda fotosüntees (valgusrohke). Ookeanides hõlmab see 0-150(200) m, sisemeredes 0-50(100) m. Kogu ookeanide koosluste energia on pärit sellest tsoonist. 2. afootiline tsoon, asub eufootilise all. Seal pole fotosünteesiks küllaldaselt valgust. Selles tsoonis elavad organismid saavad energiat tarbides elavat või surnud orgaanilist materjali, mis on toodetud eufootses tsoonis.
annaabi.ee 
