teravmeelsed tõlgendused nende alusel Lennart Meri kui filmirezissöör Filmid: 1970 "Veelinnurahvas" 1977 "Linnutee tuuled" 1986 "Kaleva hääled" 1989 "Toorumi pojad" 1997 "Samaan" "Veelinnurahvas,, ja ,,Linnutee tuuled" "Veelinnurahvas" (1972) on dokumentaalfilm soome-ugri ja samojeedi rahvaste ajaloost, nende arenguloost, keele- ja kultuurisuhetest. ,,Veelinnurahvas" oli omas ajas esimene rahvusvaheliselt kaalukas dokumentaalfilm soome-ugri rahvaste etnograafiast 20.sajandil. ,,Linnutee tuuled" (1978) on jätkuks ,,Veelinnurahvale". Autor interpreteerib "Linnutee tuultes" hõimurahvaste sugulus-, keele- ning kultuurisuhteid. Lennart Meri kui diplomaat Eesti Kirjanike Liidu välissuhete sekretär 1985-1987 Eesti Instituudi asutaja ja direktor 1988-1990 Eesti Vabariigi välisminister 1990-1992 Eesti Vabariigi suursaadik Soomes aprill-oktoober 1992 Ta oli mitme välismaa ülikooli audoktor ning võitnud mitmeid rahvusvahelisi auhindu
keskaegsed kroonikad, alates 17. sajandist ka kohtu- jm ülekuulamisprotokollid, pastorite märkmed ja aruanded, reisikirjad, sõnaraamatud jms. Varaseimad regilaulutekstide ülestähendused näiteks pärinevad 1660. aastatest. Seoses romantismi ja rahvusliku ärkamisega elavnes huvi Eesti rahvaluule vastu 19.sajandil. 19. - 20. sajandi vahetuseks hakkas rahvaluuleteadus iseseisvana välja kujunema, eristudes etnograafiast ja arheoloogiast. Eesti rahvaluuleteaduses sai ainuvaldavaks võrdlev- ajalooline meetod, tugev oli Soome koolkonna mõju, mis kestis läbi 20. sajandi. 1919 asutati Tartu ülikoolis eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool, mida asus juhtima professor Walter Anderson. Ta keskendus folkloristlikule meetodile, eesti ainese võrdlemisele teiste rahvaste folklooriga ja rahvaluule arhiivi korraldusele. 1919-1934 oli Tartu ülikooli
eesti rahvaluule teaduslikud väljaanded, alguse sai hiigelsari "Monumenta Estonia Antiquae". Matthias Johann Eisen tõi kasutusele termini "rahvaluule". Ka tema tegeles rahvaluule kogumisega ning avaldas lisaks arvukaid kogutud materjali rahvaväljaandeid. Eisen kogus mh rahvausundilist materjali. Eesti Kirjameeste Seltsi tegevuse raames kogusid rahvajutte Juhan Kunder, Jakob Kõrv, Jaan Jõgever. 19. - 20. sajandi vahetuseks hakkas rahvaluuleteadus iseseisvana välja kujunema, eristudes etnograafiast ja arheoloogiast. Eesti rahvaluuleteaduses sai ainuvaldavaks võrdlev-ajalooline meetod, tugev oli Soome koolkonna mõju, mis kestis läbi 20. sajandi. 1919 asutati Tartu ülikoolis eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool, mida asus juhtima professor Walter Anderson. Ta keskendus folkloristlikule meetodile, eesti ainese võrdlemisele teiste rahvaste folklooriga ja rahvaluule arhiivi korraldusele. 1919-1934 oli Tartu ülikooli õppejõuks Matthias Johann Eisen, kelle loengud tuginesid tema
tähelepanekud eesti rahvamuusikast? Too näiteid nende tegevusest. 1. Missugune oli hernuutlaste roll mitmehäälse koorilaulu arengus? Läbi hernuutlaste kaudu levis see rahva hulka2. Iseloomusta muusikaõpetuse taset ja muusikategevust Laiusel. Neljahäälse koorilaulu arendamisel olid Laiuse kihelkonna saavutused pikka aega teistest ees. Õpetati oreli ja viiulimängu3. Kes oli Georg Julius Schultz-Bertram ning missugune oli tema hinnang eesti muusikaelule? Ta kirjutas eesti folkloorist, etnograafiast ning ta huvitus eesti ajaloost. Ta oli saksa keeles kirjutav literaatm eestikeelse kirjanduse tsensor Peterburis. Ta imetles Laiuse kirikus kuuldud noormeeste fuugat ja motette. See näitas, et eestlased on muusikaliselt väga arenguvõimelised.4. Too näiteid Torma ja Põltsamaa muusikaelu kohta. Torma: A. Jakobson lõi laulukoori, ka pillikoori. Neljahäälset laulu viljeldi pea kõigis Torma kihelkonna koolides.Tema poeg C.R.Jakobson aitas kaasa kõrgele tasemele peale tema isa surma
Neljahäälse koorilaulu arendamisel olid Laiuse kihelkonna saavutused pikka aega teistest ees ja pälvisid üldist tähelepanu. Laiuse kirikus korraldatud koorikontserditele tuli rahvast kaugemaltki. 3) Kes oli Georg Julius Schultz-Bertram ning missugune oli tema hinnang eesti muusikaelule? V: Georg Julius Schultz-Bertram oli eesti ja saksa keeles kirjutav literaat, eestikeelse kirjanduse tsensor Peterburis, kes huvitus eesti folkloorist, etnograafiast ning ajaloost. Tema hinnangul oli ta Laiuse kirikus kuulnud eesti noormehi esitavat Bachi ja Händeli fuugasid ning motette, mis olid suurima imetluse esile kutsunud. See pidavat näitama et eestlased on muusikaliselt väga arenemisvõimelised. 4) Too näiteid Torma ja Põltsamaa muusikaelu kohta. V: 1844. aastal lõi A. Jakobson Tormas laulukoori, 4 aastat hiljem ka pillikoori. Neljahäälset laulu viljeldi peaaegu kõigis Torma kihelkonna külakoolides. Kõrge tase jäi püsima ka pärast
, siis seal peal on ka Tallinn. Peale kartograafia ka meditsiin, selleks meheks ibn Sina. Koosta teose Arstiteaduse kaanon, kus tõi välja, millest haigused on tingitud, arendas seal õpetust tervislikust toitumisest. Kolmas õpetlane al Biruni oli nii astronoom, matemaatik, geograaf, ajaloolane, keeleteadlane, farmakoloog; tema pidas võimailikuks helitsentrilist maailmapilti (päikesekeskne maailm); määras ära umbes 50 erineva aine tiheduse; kirjutas põhjaliku kirjelduse India etnograafiast, geograafiast, ajaloost. TÖÖ: keskaeg sissejuhtatus, frangi riik, feodaalsuhted, bütsants, slaavlased, idaslaavlased, skandinaavia jne, kaart lk 53, 77, 93, 104 RISTISÕJAD LÄHIS-ITTA Ristisõjad Lähis-Itta toimusid 11.-13.saj. Üldjoontes oli 8 ristisõda, mõnikord räägitakse 7 või 9 ristisõjast. Esimesed neli on täpselt dateeritud, hilisemate puhul on erinevates käsitlustes erinevusi. Esimesed kolm ristisõda toimusid Palestiinasse. Neljas ristisõda oli erand, toimus
etnograafia – suhteliselt sama, aga mõnedes riikides on siiamaani see distsipliininimetus etnograafia, sest enne 1960, kui polnud kokku lepitud, kutsuti mõlemat moodi. Tänavu kutsutakse etnograafias seda, kui minnakse mingi grupi rahvaste juurde ja kogutakse erinevaid andmeid, sellest saab antropoloogiline uurimus siis, kui sellele lisatakse mingi teoreetiline mõtisklus või uuendus. folkloristika – ka üsna sama, huvitub inimese loovusest ja kui varasemal aja folkloristika eristus etnograafiast või antropoloogiast sellega, et folkloristika tegeleb suulise ja vaimse pärimusega, siis praegu pole sellel eriti vahet. Seda üldistatakse kui ühte antropoloogia osa, millele lisandub etnoloogia ja lingvistika. Antropoloogia seisukohalt on see esteetiline antropoloogia, samas folkloristika jaoks on antropoloogia vaid üks meetod. Kogu see asi on üsna sama, aga erinevates riikides, koolides või osakondades kutsutakse neid erinevalt, kuna need mõisted on kujunenud erinevalt.
Pidas välitöös oluliseks - institutsioonide kirjeldust, tegelikku sotsiaalset igapäevaelu, etnograafiliste väidete kogumist (dokumenteerivad kohalikku meeleolu) Malinowski antropoloogia keskne joon: See, mida inimesed ütlevad ja see, mida nad tegelikult teevad, ei pruugi olla kooskõlas. Veel vähem on see kooskõlas sellega, mida nad asjast mõtlevad. Malinowski muutis etnograafi/välitöö tegija ja teoreetiku vahelist suhet. Antropoloogia erineb pelgast etnograafiast, sest ta kätkeb endas ka teooriat Et kultuurist aru saada, peab seda seestpoolt vaatama, milleks on suuteline vaid treenitud välitöö tegija Seega, saab teoreetik olla vaid välitöö tegija Mida põhjalikumalt üht kultuuri uuriti, seda raskemaks muutus võrdlus ning üldistamine Malinowski pakkus sellele kahte lahendust: o Võrrelda saab siiski erinevaid institutsioone, millel on ühesugune funktsioon erinevates ühiskondades
eesti kultuuri keele ja luule vastu, ÕESi ja EÜSi loomine, artiklid eesti keelest mitmetes saksakeelsetes ajakirjades jne. (9.09) 5. Rahvaluuleteaduse kujunemine 19. saj lõpul ja 20. saj algusel (1870ndad1919) Eestis: · Jakob Hurt · Eisen · Eesti Kirjameeste Selts 19. 20. sajandi vahetuseks oli rahvaluuleteadus iseseisva teadusharuna välja kujunenud, eraldudes etnograafiast ja arheoloogiast. Kasutati võrdlevajaloolist meetodit ja tugev oli Soome koolkonna mõju. 1) Antropoloogiline koolkond: sarnasused tekstide vahel tulenevad sarnasest kultuurilisest situatsioonist, mitte laenamisest. Seotud inglise kultuuriruumiga. 2) Mütoloogiline koolkond: Müüdid seletavad maailmas erinevaid nähtuseid, germaani müütide uurimine. Vennad Grimmid. 3) Soome koolkond: geograafilisajalooline meetod. (15.09) 6
aastal. Araablased arendasid ka meditsiini. - Ibn Sina koostas "Arstiteaduse kaanoni", kus ta tõi välja selle, millest haigused on tema arvates tingitud. Arendas ka õpetust tervislikust toitumisest. Al Biruni teda võib pidada nii astronoomiks, matemaatikuks, geograafiks, ajaloolaseks, keeleteadlaseks, farmokoloogiks. Ta pidas võimalikuks heliotsentrilist( päikesekeskne) maailmapilti. Ta määras ära umbes 50 aine tiheduse. Kirjutas väga põhjaliku kirjelduse India etnograafiast, geograafiast ja India ajaloost. Nendes piirkondades arenes teadus tunduvalt kiiremini, kui Euroopas. KÕRGKESKAEG Kõrgkeskaega iseloomustavad jooned: 1) Rahvaarvu kasvamine 1000. aastal 36 miljonit inimest 1100. aastal 44 miljonit inimest 1200. aastal 58 miljonit inimest 1300. aastal 73 miljonit inimest 1346. aastal 80 miljonit inimest 1400. aastal 60 miljonit inimest 1500. aastal 81 miljonit inimest
teadlane uuris saksa talupoegi. Völerkunde, uuriti teisi rahvaid, meetodid kõik olid samad, kuid tehti vahet, kus toimub uurimine. Etnoloogia termin, mis on valitsev distsipliini nimi, lähtudes mandri-Euroopast. Alates 60ndatest sai sellest kokkulepitud distsipliini termin. Etnograafia sama asi, kuid mõnes riigis on see nimi endiselt kasutusel. Folkloristika tegeleb sarnaste asjadega, huvitud kultuur laias mõttes, inimese loovus. Varajasemal ajal eristus etnograafiast väga selgelt, kuna tegeleti ainult suulise, vaimse pärimusega, tehti selgelt vahet. Kuid nüüd ei ole seal enam olulist vahet. Kasutatakse ka etnoloogia termineid. Antropoloogia traditsiooni jaoks koosneb kultuuri uurimine kolmest etapist: etnograafia (andmete kogumine, rahva grupi kohta); etnoloogia (analüüsi etapp, võrreldakse teiste rahvastega jne), antropoloogiaks saab see kui sellele lisatakse teoreetiline üldistus, lõppeb mingi teoreetilise mõtisklusega
võimu andmine (naised, mittevalged, emigrandid, gay’d, vähemusrahvad, invaliidid jt). Sel pinnal tekkisid kunstiteooria kesksed suunad – feministlik kunstiteooria, postkolonialistlik kunstiteooria jt. Kui lääne modernistlik kunstimaailm oli mänginud paljuski reaalteaduste reeglite järgi (optika, füüsika, matemaatika), pidades niisugust kunsti sama universaalseks nagu on reaalteadusedki, siis postmodernistlik kunst lähtus pigem sotsiaalteadustest, antropoloogiast, etnograafiast jms, kuna sellist tausta esindasid need filosoofid. Seetõttu hakati varasemat modernistlikku kunsti, eriti abstraktsionismi vaatama 1980ndatel eriti kriitiliselt kui mingit arusaamatut formalistlikku jama, mis on ühiskonna seisukohalt tumm ega räägi kaasa olulistes avaliku elu küsimustes. J.-P. Sartre Nõukogude Leedus 1965. a. Fotolt on välja kadreeritud Simone de Beauvoir (vt tema vari) Foto: Sutkus
järeldusele et dieedi ja hügieeni abil on võimalik haigusi vältida; arendasid edasi matemaatikat, võtsid kasutusele Indiast pärit numbrid, Euroopas tuntakse neid aga Araabia numbritena, võtsid kasutusele praktiliselt kõik trigonomeetrilised funktsioonid). Olulisemad teadlased olid: al Biruni pidas võimalikuks, et eksisteerib heliotsentriline (päikesekeskne) maailm, määras ära viiekümne aine tiheduse, viibis pikalt Indias ja koostas teose India ajaloost, etnograafiast ja geograafiast; Ibn Sina (Avicenna lad. k.) pani kirja raamatu "Arstiteaduse kaanon", selgitas erinevate haiguste olemuste põhjuseid ja kirjeldas ka tervislikku toitumist; al Idrisi geograaf, koostas raamatu "Geograafia", seal ta kirjeldas talle teadaolevat maailma, suur osa teadmistest olid teiste kirjeldused, raamatu juurde kuulus ka 2 kaarti: üks oli paberil, teine oli graveeritud hõbekettale (3,34 x 1,42 m). Bütsants
Veisekasvatuse arvestus 22.02.2010 1) VEISTE KODUSTAMINE JA PÕLVNEMINE Kodustamine toimus enamasti ürgkogukondlikul ajal. Kodustamise ja põlvnemise kohta on saadud andmed enamasti arheoloogilistel kaevamistel, paleontoloogilistel uurimistel, etnograafiast, võrdlevast anatoomiast. Loomade kodustamine on seotud inimese ühiskondliku arenguga ja sotsiaal-majanduslike tingimustega. Kodustamise algus langeb kivuaega. Esmalt kodustati need liigid, keda oli vaja jahipidamisel, et tagada toit. Veise kodustamine võis olla u 6-2 tuhat e.m.a. Põlvnemine: ulukloomad on need, kes looduslikes tingimustes vabalt elavad ja sigivad. Kinnipeetuna ei sigi. Taltsutatud loomad on inimese poolt kinnipeetavad ja ka dresseeritud loomad
abita eksisteerida. Sigivad ja annavad teatud toodangut või veojõudu. Kodustamise protsess on olnud pidev ja jätkub kaasajal (põdrad, karusloomad). Kodustamine toimus enamasti ürgkogukondlikul ajal ja täheldatakse erinevaid paikkondi ning erinevaid perioode koduloomade evolutsioonis. Kodustamise ja põlvnemise kohta on saadud andmeid enamasti arheoloogilistel kaevamistel, paleontoloogilistel uurimistel, etnograafiast, võrdlevast anatoomiast, kuid abi on olnud ka geograafiast, antropoloogiast, füsioloogiast ning keeleteadusest. Loomade kodustamine on tihedalt seotud inimese ühiskondliku arenguga ja sotsiaal-majanduslike tingimustega. Loomade kodustamise algus langeb põhiliselt kiviaega (12-10 tuhat aastat e.m.a.). Erinevate loomaliikide kodustamise järjekord ei olnud arvatavasti erinevates piirkondades ühesugune. Ulatuslikumalt levinud ulukloomi võidi kodustada mitmes paigas üheaegselt
annaabi.ee 
