Essee: Realismi ja maastikumaali seos (0)

Realism ja maastikumaali seos
Maastikumaal on üks nooremaid maaliliike maalikunsti ajaloos. Maastik oma algpäevil 15. sajandil oli pooleldi kaart, pooleldi maastikupilt, kuna selleaegsed kunstnikud maalisid nii nagu nad teadsid asjad olevat, saamata end vabastada teada olevate detailide kujutamisest. 16. sajandil hakkas niisugune kujutamisviis taanduma, kuid maastik jäi siiski ikka veel figuraalmaali, täpsemalt pühapildi taustaks. Alles 17. sajandi kuulsate hollandi maastikumaalijate loomingu kaudu sai maastikumaalist iseseisev maaliliik- väga kindla ülesehitusega, kuid aja nõuetele vastavalt ikkagi veel küllalt detailne. Maastiku puhul ei ole oluline detail, vaid üldmulje. Kuna kunstniku poolt maalimiseks valitud maastikuosa on vaid üks lõik lõpmatu suurest loodusetervikust, siis peab kunstnik ise selle lõigu iseseisvaks tegema, andes talle kindla kompositsiooni ja vajalikud värviefektid.
Realism on 19 sajandi teisel kolmandikul rajatud maalistiil. Realism kui kunstivool , mis taotleb ümbritseva, maalitava tõetruud ilustamata kujutamist. Tänu maastikumaalile hakati pastoraalmaastikku, metsikut loodust ja loodusvaateid rohkem hindama. See mõjutas ka tundmatusse maastikku suhtumist kolooniates ja soodustas parkide ja aedade rajamist . Vastupidiselt maastikumaalile, millel oli palju pooldajaid, ei olnud realismi maalid kõigile inimestele nii meeltmööda. Kuna realism hülgas romantismile omase kujutluslikkuse ja akadeemilise formalismi ja üritas kujutada ümbritsevat tõetruult ja ilustamata, siis see oli akadeemilise kunsti pooldajatele vastumeelt. Nende arvates oli realistide temaatika (nt. igapäevaelu, lihtrahvas , tööstusstseenid) kunsti jaoks alaväärtuslik ning labane . Kaasaegsete olmestseenide kujutamisel võeti kasutusele seni ainult ajaloomaalile omane suur formaat . Maalimiseks kasutati looduses nähtavaid toone. Neid ei asendatud erksamate või harmoonilisematega. Nii realismis kui ka maastikumaalis on tähtsal kohal väljanägemine, olgu see siis reaalne või ilustatud . Vaatlemine on see, mis peab vahendama sisemist ja välist maailma, vaimu ja mateeriat. Sageli on maastikumaalid muudetud ebainimlikuks, inimesi ja nende kannatusi näha pole. Mõlemad suunad muutsid mingil määral inimeste väärtusi, eks realism aitas inimestel aru saada, et alati pole välimus kõige tähtsam, vaid loeb sisu. Maastikumaalidel ei annagi loodust väga ilustada, sest see on juba loomulikult seda, aga need maalid näitavad kui võimas ja kaunis võib loodus olla. Realismi kunstilt nõuti, et ta aitaks lahendada ühiskondlikke probleeme, siis maalikunst oli sellele nagu tasakaaluks, pakkudes inimesele meelerahu. Realismi kunstivoolul oli ja on palju erinevaid esindajaid, kes igaüks annab realismile just talle omase värvingu. Palju realism muidugi ei erine, sest põhimõte on ju kõigil sama: kujutada maalitavat tõetruult ja ilustamata, objektiivselt. Realism ei soosi oma mõtte lennukust ja kujutlusvõimet, see tahab just seda, mida nähakse. Ühest küljest lihtsustab see kunstniku tööd, sest ta ei pea ise eriti pingutama. Teise nurga alt vaadatuna võib see loomingulisemaid kunstnikke piirata - nad ei saa lasta oma kujutlusvõimel jalutama minna. Kui maastikumaali kunstnikel oli võimalus maalidesse valada oma tunded ja meeleolud, siis realistid nõudsid võltsimatut asjalikku ja objektiivset kujutamist. Vaatajad saavad maastikumaale tõlgendada nii nagu neile endile meeldib, aga vaadates realistlikke maale, pole seal midagi sellist, mida saaks teisiti mõista kui see on.
Romantikud otsisid maastikuga emotsionaalset sidet. Nad soovisid looduse puhta kujulist ilust minestada või lasta end tema südametust jõust rabada. Realistid tahtsid kujutada maastikku just sellisena, nagu see on ilma omapoolsete tõlgendusteta ja juurdelisatud tähenduseta. Et maastik oleks maalimisväärne, pidi see olema mingis mõttes tähelepanuäratav. Seega seisis realisti ees ülesanne valida välja sobiv vaade ja anda see võimalikult täpselt edasi, seejuures tuli näidata, mille poolest antud vaade tähelepanu äratab, aga teha seda lõpptulemuse nimel tõtt väänamata. Realistlikud maalikunstnikud kasutasid stseeni elujõulise saavutamiseks erksaid värve ja kärmeid pintslitõmbeid. Kunstiakadeemiates sai looduse visandamisest lahkarvamuste allikas. Paljudes vanades akadeemiates usuti, et maalimisoskus peaks omandama vanade meistrite töid uurides ja kreeka skulptuuri ainelisi kipskujusid joonistada. Uus põlvkond realiste oli kindlalt arvamusel, et loodust tuleb visandada ilma seda idealiseerimata ja aktide jaoks tuleb algusest peale kasutada elavaid modelle.
Mari-Liis Pihlak
Kasutatud materjal:
http://www.arheo.ut.ee/RefThomas.pdf
http://et.wikipedia.org/wiki/Realism_%28kunst%29
Eevi End „Juhan Nõmmik maalija ja joonistaja“
Antony Mason „Lääne kunsti ajalugu“