Essee EL riskihindamise materjalide põhjal (0)

Teet Gross
Essee EL riskihindamise materjalide põhjal
Ettevõttes on tööandja see, kes peab tagama töötajate turvalisuse ja ohutuse töökeskkonnas. Iga päev sureb iga mõne minuti tagant inimene, tööga seotud põhjustel. Olgu siis selleks põhjuseks kas mõni pikaajaline vigastus , haigus või mõni muu kahjustus, mis on saadud tööõnnetuse käigus. Paljud töötajad võtavad tööl haiguse või isegi stressi tõttu haiguspuhkuse. Haiguspuhkus ei tule aga kasuks ühelegi osapoolele, väheneb ettevõtte efektiivsus kuna töötaja on haiguslehel ja samuti ei saa töötaja nii palju kasu oma tööst, kui tervena . Riskihindamine on tööohutuse ja töötervishoiu eduka juhtimise alus. Kui tööl on loodud töötajale tööd soosiv, turvaline ja sõbralik keskkond, siis seeläbi tõuseb ka firma kasum kuna töötajate tulemused on efektiivsemad. Riskihindamine kujutab endast töökohal erinevate tööohtude ja –riskide analüüsi ja seeläbi nende vähendamist või kaotamist. Tööandjad on juriidiliselt kohustatud tagama tööohutuse, seda soovitavalt läbi riskihindamise.
Selleks on ettenähtud 5 väga lihtsat sammu. Esiteks tuleks hinnata, missugused ohud ja keda konkreetselt ohud võivad varitseda. Teiseks tuleks reastada antud riskid tähtsuse järjekorras, sest sageli ei ole võimalik kõiki riske kõrvaldada ja teinekord ei ole riskide täielik kõrvaldamine vajalik, kui neid ennetada. Kolmandaks sammuks on analüüsida, kas ja kus on ennetamine vajalik ja kuidas seda teha. Kui ennetamine on võimalik, siis neljana sammuna on ennetamise teostamine ehk otsustatakse kes, millal mida teeb ja millal tegevus lõpetatakse. Viimase viienda sammuna on vajalik pidev töö järelevalve ja riskihindamise dokumentatsioon . Nendesse sammudesse on vajalik kaasata ka töötajad, sest sageli ei ole nad ise teadlikud tööalastest riskidest. Teinekord aga oskavad töötajad tööandjaid riskiennetamisel aidata, suunates ressursid õigetesse kohtadesse .
Isiklikult olen töötanud ühes ehitusettevõttes ja peale seda pikemalt transpordiettevõttes. Minu kogemus näitab, et just ehitusvaldkonnas on rohkem tähelepanu pööratud tööohutusele ja riskihindamisele. Eestil on aga veel pikk maa minna kui teemaks on tööohutus, järelvalve ja ennetamine võrreldes näiteks meie põhjanaabri Soomega . Küll aga oli ehituses kasutusel mitmed tööohutust tagavad vahendid, näiteks vastav tööriietus , kiivrid, kindad ja muu selline. Transpordiettevõttes, töötades autojuhina pöörati sellistele asjaoludele vähem tähelepanu. Muidugi, võrreldes ehitusega, on kulleritöös esmatähtis auto tehniline korrasolek ja turvalisus. Õnneks selles osas pretensioone töötajatel ei esinenud, kuid tööl tuli ette ka raskete esemete tõstmist ja liigutamist. Oli ka üks olukord, kui üks kaastöötaja, rasket kasti vedades, trepist alla kukkus ja murdis käeluu. Positiivne on see, et ettevõte tagas töötajale palgaga haiguspuhkuse ja ravi. Leian, et Eestil on veel pikk tee minna, kui rääkida just tööga seotud riskide vähendamisest, töötajate töökeskkonna parandamisest ja turvalisemaks muutmisest. Lihtsa eeskujuna võime võtta kasvõi Soome. Just riigitasandilt peaksid tulema rangemad sätted ja direktiivid, mis suunaksid ettevõtjaid veel rohkem nendele probleemidele tähelepanu pöörama.