Ernesto "Che" Guevara (1)

Sissejuhatus
"Inimese hukkamiseks ei ole meil vaja tõestust tema süü kohta. Me vajame vaid tõestust, et ta tuleb hukata. Nii lihtne see ongi," on öelnud Ernesto Guevara ehk Che (1928–1967). Isegi neli aastakümmet pärast surma on Guevara jäänud ikooniks suuremale osale maailma vasakpoolsetele. Argentinas sündinud marksist tõusis rambivalgusesse Kuubal , kus ta 1959 . aastal aitas Fidel Castrol võimule saada. Pärast seda püüdis Guevara revolutsioonile õhutada mitmete Aafrika ja Ladina-Ameerika riikide rahvaid. Surres oli Che ainult 39-aastane.
Sünnist surmani
Che Guevara (tegelik nimi Ernesto Rafael Guevara de la Serna; 14. juuni 1928 Rosario – 9. oktoober 1967 Vallegrande lähedal Boliivias ) oli revolutsionäär Ladina-Ameerikas. Ta sündis Argentiinas Rosarios. Ta oli isa poolt iiri ja ema poolt baski päritolu. 1948 astus ta Buenos Airese meditsiiniteaduskonda ja lõpetas selle 1953. Revolutsionäär Guevara oli kaks korda abielus. Esimesest abielust peruulanna Hilda Gadeaga oli tal tütar, teisest kuubalanna Aleida Marchiga veel neli last. Arstitudeng Guevarast sai marksist 1951. aastal pärast sõbra Alberto Granadoga tehtud mootorrattareisi läbi Lõuna-Ameerika. Nähes suurt vaesust Ladina-Ameerika riikides, leidis ta, et ainus lahendus peitub revolutsioonis. 1953. aastal läks ta Guatemaalasse, kus liitus presidendi Jacobo Arbenzi pooldajatega, et viia läbi sotsiaalne revolutsioon. Sel ajal sai ta ka oma hüüdnime, mis tulenes argentiinlaste kombest täiendada oma juttu hüüdsõnaga che. Kui LKA Arbenzi 1954. aastal võimult kõrvaldas, järeldas Guevara, et USA on alati progressiivsete vasakpoolsete vastu. Ta lahkus Mehhikosse, kus kohtus kuubalastest vendade Fidel ja Raúl Castroga, kes valmistusid kukutama Kuuba presidenti Fulgencio Batistat. Guevara ühines Castro vägedega, mis saabusid Kuubasse Oriente provintsi novembris 1956. Kui Castro väed olid 2. jaanuaril 1959 vallutanud Havanna, sai Guevara Kuuba kodanikuks ning töötas põllumajandus- ja agraarreformiosakonnas. Need edukalt peetud lahingud aitasid kommunistidel saareriigis võidule tulla ja tegid Guevara maailmakuulsaks. Hiljem oli ta Kuuba Riigipanga president 1959–1961 ja tööstusminister 1961–1965. Pärast kommunistide võimuletulekut Kuubal lasi Guevara Havannas oma kabineti rajada kohale, kust avanes vaade ka kukutatud president Fulengo Batista käsilaste hukkamistele. Guevara usk n-ö uue kommunistliku inimese tulemisse oli nii suur, et talle ei tekitanud 1965. aastal Kuubalt lahkudes probleeme ka abikaasa ja nelja lapse puupaljastena maha jätmine. Tema arvates oli normaalne tõsta kogukondlikud huvid isiklikest kõrgemale ehk siis ohverdada pere maailmarevolutsioonile. «Ja mul pole kahju: mul on hea meel, et see nii on,» kirjutas ta lahkumisteates Castrole. 1965. aasta aprillis tõmbus ta avalikust elust tagasi ja järgmised kaks aastat on olnud saladuslikud. Hiljem selgus, et ta oli mõnda aega Kongos koos Kuuba väesalgaga, kus aitas ette valmistada Patrice Lumumba pataljoni . Sügisel 1966 läks ta inkognito Boliiviasse, et luua sissisalk Santa Cruzi regioonis.
Fidel Castro revolutsiooni üks juhtfiguure pidi esialgu riigipöörajaile abiks olema oma arstioskustega.
Kui aga viimaseid tabas revolutsiooni alguses ebaõnn ning neid jäi järele vaid kaksteist, vahetas ta plaastrid kuulide vastu. Revolutsiooni ajal oli tihti just Che Guevara see, kes lasi oma lähikonnast kahtlusaluseid maha. Tema käsu peale surmati tuhandeid inimesi. Midagi vastumeelset Chele selles ei olnud. Enne revolutsiooni oli Kuuba olnud majanduslikult väga heas seisus, kuigi riigitüüri hoidis diktaator . Fidel Castro nimetas Che Guevara Kuuba tööstusministriks ning paari kuuga kaotas Kuuba peeso peaaegu oma väärtuse. Hakati sulgema tehaseid ning nälgivatele elanikele jagati hädapärast toidupoolist. Sajad tuhanded inimesed lahkusid Kuubast, kuniks neil veel riided seljas olid. Endiselt mässumeelsena oli tema järgmine siht Boliivia revolutsiooni ärgitamine. Ent seal käis Che käsi halvasti. USA aitas kohalikel võimudel teda otsida ning umbes aasta pärast Boliiviasse jõudmist, 8. oktoobril 1967, piirati Che Guevara sisse ja võeti kinni. Väidetavalt oli ta hüüdnud: "Ärge tulistage! Ma olen Che Guevara ja teile elusana rohkem väärt kui surnuna!" Ta võetigi võitluseta kinni ning teda hoiti öö läbi tühjas koolimajas, järgmisel hommikul aga lasti maha. Tema viimased sõnad olevat olnud "Ma tean, et te tapate mind. Lase, argpüks, sa tapad ainult inimese!". 1967. aastal päev pärast Guevara tabamist tema hukanud Boliivia armee ning ka teiste mittekommunistlikule poolele jäänud riigipead ja salateenistused lootsid , et revolutsionääri surm summutab ajapikku ka tema ümber hõljuvad legendid . Guevara legendil on ka tumedam pool, mis tihti varju jääb. Näiteks kirjeldab üks revolutsionääri biograafia seda, kuidas too hukkas Kuuba ülestõusu ajal Sierra Maestra mägedes reetureid, keda tema relvavennad tappa ei suutnud. 1967. aasta 8. oktoobril langes Guevara Boliivia sõjaväe kätte vangi, päev hiljem ta hukati La Higuera koolimajas. 1997. aastal kaevati Guevara säilmed üles ja viidi Kuubale Santa Clarasse, kus ta kunagi pidas maha oma kuulsusrikkaima lahingu.
Poliitilise kujunemise algus
Mitte miski ei viita sellele, et Che idealistlik meelestatus oleks teda juba ülikooliaastatel ajendanud võitlema tolleaegsete Argen­tiina olude vastu. Ta ei osalenud ei 1943. aasta protestiakt­sioonides, mille olid esile kutsunud valitsuse korraldusel toi­munud koolipuhastused, ega ka hilisemates üliõpilasstreikides fašistlike ja antisemiitlike liikumiste vastu. Olles küll veendu­nud antiperonist, näitas ta siin ennast vähem radikaalsena kui tema vanemad. Väidetavalt oli isa kunagi rääkinud, et pero­nistide vastu kasutatavate pommide valmistamisel palus ta Ernestolt asjatult abi. Oma viimastel tudengiaastatel astus Ernesto Federación Universitaria de Buenos Aires (FUBA) liik­meks- organisatsioon , milles domineerisid sotsialistliku ja kommunistliku maailmavaatega üliõpilased.
Riigis toimuvad sündmused ei jätnud mõju avaldamata Ernesto poliitilise ja sotsiaalse teadlikkuse arenemisele, kuigi lõplikult kujunes tema maailmavaade välja alles Guatemalas ja Mehhi­kos. Ernesto mehekssirgumine toimus Argentiina ajaloo ühel tormilisemal ajajärgul. Olud ei olnud sellised, et oleksid pannud ta vaimustuma parlamentlikust demokraatiast. Lisaks kõigele õhutas konstitutsioonivastaselt häälestatud ,,paraadikindralite” omavoli, nende majanduspoliitiline võimetus ja saamatus vastu­meelsust kõige vastu, mis oli seotud sõjaväega. On iseloomulik, et palju aastaid hiljem Kuuba valitsusse kuuludes nimetas ta armeed avalikult parasiitlikuks institutsioonik ja teatas, et teda kurvastavad kõige rohkem rahvuspanga kulutused relvadele.
Pangad , mis oma tehingutega kahjustasid rahvast, ning mõ­ nede tööstus- ja kaubandushaide jõhkrad ekspluateerimismee­todid tekitasid Ernestos üha kasvava vaenulikkuse kapitalistliku majandussüsteemi vastu. Nii tema enda tähelepanekud kui ka ema õpetused viisid ta järeldusele, et olemasolev ühiskond on kõlbeliselt täielikult laostunud ja peab taanduma uue, üldiselt heaolu teeniva riigikorralduse ees. Revolutsioonilise Celia külv hakkas tema pojas idanema ja andis järgnevatel aastatel tõusmeid.
Che isiksusest
Che hulljulgeid ettevõtmisi ja riske saab projitseerida otse­kui neijale tasandile :

Psühholoogilis-ühiskondlik: materiaalse tööstiimuli asen­damine moraalse ajendiga. Uue, omakasupüüdmatu, vaid ühis­konna hüvanguks tegutseva inimese kujundamine ja selles prot­sessis uue teadvuse saavutamine liikumaks täiuslikku ühis­konda, mis leiab oma lõpliku teostuse klassideta kommunismis.

Revolutsioonilis-strateegiline: maaelanikkonnale toetuv geriljasõda operatsioonibaasiga varjatud kohas; valitsusvägede vastu väljaastuva partisaniarmee loomine. Kuubas saavutatud võidu ülehindamine ja ekslik ettekujutus , et samal moel võib forsseeritult saavutada revolutsioonilise pöörde kogu Ladina­Ameerikas.

Riigipoliitiline: kinnistunud sotsialismi edasiarendamine puhtaks kommunismiks. Põhimõtteline vastuseis idabloki for­maal-marksistlikule riigisüsteemile. Tingimusteta abi osutamine arengumaade rahvastele nende liikumisel riigi- ja ühiskonna­vormi suunas, mis on üpris sarnane Hiina omaga .

Majanduspoliitiline: agraarse suhkrumaa Kuuba ümber­kujundamine Ladina-Ameerika kõrgeltindustrialiseeritud töös­tusmaaks; suurmaavalduste kui Ladina-Ameerika majanduse liikumapaneva jõu likvideerimine. Doktriin täielikult tsentrali­seeritud majanduse üleolekust ettevõtte isemajandamisele basee­ruvast sotsialistlikust majandussüsteemist.
Kui me sellest kõigest järeldusi teeme, siis otsime asjatult Che kõnedest või kirjutistest retsepti, millega ta uue inimese kujundamise — isiklikke huve, halbu instinkte ja kirgi ning sissejuurdunud harjumusi kõrvaldades — teostada kavatses .
Kokkuvõte
Töö annab väikese ülevaate Kuuba revolutsioonist kui ka selle ühest tegijast – Che Guevarast. Mehest, kes muutus maiseks pühakuks ja ikooniks tervele põlvkonnale. Kelle külgetõmbejõud ei ole kadunud tänapäevalgi, on, millest rääkida – seda enam, et paljud tema eluloo seigad ei ole selged tänaseni.
6