"Hüvasti relvad" (5)

Ernest Hemingway “Hüvasti, relvad”
Lugesin läbi Hemingway teose “Hüvasti, relvad”, kuigi pean tunnistama, et raamat oli mu öökapil kaks-kolm kuud ja lugesin, kui aega sain. Aga siiski oli väärt lugemine ja andis mõtlemisainet sõja teemal.
Kirjanik Ernest Hemingway oli näinud mõlema maailmasõja vägivalda ja Hispaania kodusõja õudusi. Ta oli nn "kadunud põlvkonna" (maailmasõdade ajal elanud põlvkonna) üks juhtivaid kirjanikke. Hemingway töid mõjutasid esimese maailmasõja läbi elanud inimesed, kes olid muutunud tõrjuvateks ja küünilisteks, kuid nõudlikeks emotsioonide alal ning neile vastukaaluks tavalised inimesed, kes leidsid rahuldust lihtsatest tegevustest Oma elu lõpetas ta enesetapuga, mille põhjuseks võib pidada depressiooni, mis tulenes üha süvenevast alkoholismist. Ka selle põhjuseks võis olla koledad mälestused mitmest sõjast.
Seda raamatut on peetud lääne kirjanduse kirglikumaks sõjavastaseks romaaniks . Läbivaks teemaks on sõda ja armastus. Peategelane, Frederic Henry on ameeriklasest leitnant , kes teenib Itaalia sõjaväe sanitaarteenistuses. Kuna ta polnud otseselt sõdur, vaid töötas välihospidalis autojuhina, siis võiks arvata, et sõda jättis väiksema jälje. Aga tema vedas haavatuid ja haigeid rindelt jaotuspunktidesse ja nägi oma silmaga, kuidas inimesed surevad või jäävad vigasteks. Ma ei tahagi ette kujutada, mis tunne see olla võis, kui ümberringi käivad püssipaugud ja tema üritas haavatuid aidata, kas enda pärast ei hakka hirm, kas inimene muutub ükskõikseks, kuidas närvipingele vastu pidada? Hiljem, kui ta oli teenistusest lahkunud, selgus, et ta ei tahtnud üldse meenutada, rääkida ega lugeda mitte midagi sõja kohta. Tahtis selle unustada.
Ernest Hemingway on aastaid hiljem öelnud, et on liiga palju sõdu näinud, ja veendumusele jõudnud, et sõdades on sõdijateks maailma toredamad inimesed (võib nimetada ka lihtsalt inimesteks, aga mida lähemale eesliinile, seda toredamaid inimesi võib kohata), seevastu sõda provotseerivad ja päästavad valla nii otsene majanduslik konkurents kui ka need sead, kes loodavad sõjast kasu lõigata. Ta sooviks kõik kasulõikajad ja sõja vallapäästjad esimesel päeval maha lasta ja kui keegi väidab, et tema niimoodi sõda provotseerib, siis on ka tema valmis astuma püssi ette ja surema.
On tõsi, et suur osa sõduritest on lihtkodanikud, kes oma riigi kaitseks vabatahtlikult või sunnitult välja astuvad, aga keegi ei lähe surma ju hea meelega. Miks siis pole olnud ühte aastatki, kui kusagil maailmas ei sõdita? Ma ei mõista, miks riigijuhid saadavad oma noored mehed surma, jättes lapsed isata ja naised meesteta. Praegusel ajal on asjad veidi teisiti, aga kui mõelda I ja II maailmasõja peale, siis tulevad hirmujudinad. Suri tohutult palju süütuid inimesi, hävisid sadade tuhandete kodud ja elud. Väga paljudele , noortele ja vanadele jäid kohutavad mälestused, mis saatsid elu lõpuni, ja rikkusid paljude elusid , sest sõjas olnud ei saanud enam lahti painavatest mälestusest, mis ikka ja jälle meelde tuletasid, kui palju lähedasi ja tuttavaid hukkus ja kui paljud jäid hätta.
Olen alati mõelnud, et oleme õnnelikud, et pole elanud sõjaajal. Meie vanemad ja meie, 20. sajandi teisel poolel sündinud on koledat sõja aega ainult jutuna kuulnud ja ajaloo tunnis õppinud. Samuti on tehtud palju sõjafilme, mis inimestele näitavad kui jubedad olid maailmasõjad. Piisab kui vaadata ühte neist ja kohe tekib tunne, et peab olema tänulik, et õues saab rahulikult jalutada, kartmata rünnakuid. Loodan kogu südamest, et see nii ka jääb. 21. sajandi inimesed peaksid olema küllalt targad, et hoiduda põhjustamast ülemaailmset konflikti, mis jätaks jälle sügava jälje inimeste teadvusse. Kuigi vahepealseid sündmusi jälgides on tekkinud väike hirm, kas vabadus on ikka nii kindel, kui siiani olen arvanud.
Pöördun nüüd raamatu juurde tagasi. Tegelikult arvasin, et raamatus on rohkem kirjeldatud koledust, aga oli ainult üks koht, kus sõja kirjeldus oli nii veenev , et tekitas hirmu ja õudu. Aga teose sündmustik areneski sealt edasi eemal sõjaväljalt, kuna peategelane sai raskesti haavata ja süžee kandus hospidali. Paralleelselt arenes raamatus armastuse-teema. Suhteliselt üllatav oli, kui palju Frederic armastas Catherine. Armastus süvenes just pärast sõjatandrilt eemaldumist. Võib-olla just seepärast, et tahtis rindeloleku aega unustada ja pühenduda naisele ja koos olemisele. Mina-tegelane korrutas koguaeg kui väga ta naist armastab ja ainult temaga on ta õnnelik. Seda kurvem oli raamatu lõpplahendus, kui suri nii laps kui Cathrine. Sellega kaotas Frederic Henry kõik, mis talle tähtis oli. Ja loo lõpp jäigi lahtiseks, kirjeldades, kuidas mees pärast naise surnukehaga hüvasti jätmist hotelli tagasi kõndis.
“Hüvasti relvad” oli hea raamat, mis andis ülevaate, kuidas mõjutas sõda mehe elu ja mõtlemist ja tuletab meelde, et inimesed peavad olema õnnelikud selle üle, mis neil on ja hindama iga päeva, lähedaste kõrval olles, õnnelikuks.

Hedi Mikiver

11. klass