"Eraserhead" psühhoanalüüs (0)

Eraserhead
Eraserhead on David Lynchi esimene täispikk film aastast 1977. Nagu ka kõik teised Lynchi filmid, pole sellest kerge aru saada, ning selleks et seda paremini mõista, tuleb film mitu korda läbi vaadata ja seda põhjalikult analüüsida.
Jutt ise räägib mehest nimega Henry Spencer. Ta kohtub üle pika aja oma (endise?)tüdruksõbra, Maryga, kes talle teatab , et on saanud lapse. Laps on aga nii õudne, et isegi selle ema kahtleb, kas see on inimene. Henry on sunnitud Maryga abielluma, ning nad kolivad kokku. Kuid kumbki neist ei kannata sellist elu- laps on ebainimlik, meenutab rohkem mingit loomaloodet, kui inimest. Maryl saab villand ning ja jätab Henry lapsega üksi. Henrygi ei saa lapsega hakkama, ning lõpuks tapab ta.
See film on täis sümboleid ja metafoore, ning filmi mõistmiseks tuleb üritada neid lahti seletada. Kogu film tundus mulle kui unenägu. Äkki oli see Henry unenägu alates sellest momendist, kui ta sai teate Mary küllakutsest või alates sellest, kui sai teada oma lapsest ning kujutas unes ette oma tulevast elu?
Olen päris kindel, et filmi põhiline teema oli hirm lapsevanemaks ja abikaasaks olemise ees. On ju vanema suurim hirm “ebanormaalne” laps, ning oli ju seegi laps üleliialdatult jube. Selline teema võis tulla sellest, et filmi tegemise ajal ootas Lynch oma esimest last, ning elas läbi iga lapsevanema hirme ja muresid . Seetõttu võiks seda filmi ka tõlgendada kui tema enda õudusunenägu.
Koos lapsega sai Henry omale uue vastutuse. Filmi edenedes tundus, nagu tahaks ta jälle vabaks saada igasugustest kohustustest, ehk siis lapsest. Tundus, et ainus teine kohustus mis tal oli, oli oma puu eest hoolitsemine (Usun, et see taim sümboliseeris midagi, aga mida, seda ei oska öelda). Ta ei sallinud oma last, ta oli vastik. Kuid samas ta samastas ennast temaga. Võibolla talle isegi tundus, et tema ongi see laps. Näiteks see stseen , kus Henry pea otsast kukkus ning lapse oma asemele kasvas. Usun, et see võis sümboliseerida seda, et ta muutub oma lapseks, et nad üks ja see sama. Ka see hetk, kui Henry lõpuks otsustab lapse ära tappa, ning läbi sell ise sureb võis sellel viidata, kuid sellest räägin lähemalt natuke hiljem.
Oluline osa loos on ka Naisel Radiaatoris. Olen kuulnud tema kohta mitmeid teooriaid , ning üritan lahti seletada need, mis tunduvad mulle kõige tõenäolisemad. Nimelt sümboliseerib see naine surma. Esimest korda näeb Henry teda siis, kui laps on tõsiselt haige. Ehk on laps surmale lähedal, või loodab Henry sügaval sisimas , et surm lapse võtaks. Ning võibolla ta seda mingil määral teebki, kui laval kukuvad alla “lapse miniversioonid” ning too naine nad surnuks tambib. Ka järgmine kord, kui Henry teda näeb, laulab ta “Everything is fine in heaven”, vihjates surmale. Lõpus, kui Henry oma lapse tapab, tapab laps ära ka tema. Ta sureb ja ühineb lõpuks Surmaga/Naisega radiaatoris. Kui aga lähtuda teooriast, et Henry ongi seesama laps, siis lapse tapmine on kõigest sümbol sellest, et ta tapab ära iseenda või mingi osa iseendast. Seetõttu võiks seda vaadata ka kui enesetappu .
Teine teooria Naisest radiaatoris on see, et ta sümboliseerib vabadust. Ta tahtis saada vabaks lapsest, et elada normaalset elu. Näiteks tahtis ta olla koos oma naabriga, kuid see laps hirmutas teda, ning sellest alates ei näinud ta ka Henrys midagi head, mida ta oli temas näinud enne, vaid nägi eelkõige seda jubedat olevust. Henry oli õnnetu, ning tundus, et see laps justkui irvitaks ta üle, ning see sundiski Henryt lõpuks teda ära tapma . Peale seda ühineski ta radiaatori-naisega ehk siis sai vabaks.
Stseen, kus Henry ajust tehakse kustukumme, võiks sümboliseerida seda, et ta tahaks oma elust kustutada oma lapse ja elu alates hetkest, mil ta Maryle külla läks.
Veel olid filmis tähtsal kohal tegevuspaik ja pidev taustamüra. Nimelt käis tegevus päris kõledas mahajäetud tööstuspiirkonnas. Lynch elas sel ajal Philadelphias, mida ta on kirjeldanud kui hirmsat, õudsat, haiget, ja kõdunenud linna. Ta on oma elukoha kohta öelnud ka, et see on kõle piirkond, mis on täis tehaseid, suitsi, raudteid ja väga imelikke inimesi. Ta on ka öelnud, et see koht on olnud tema jaoks suur inspiratsioon, ning selles filmis väljendub see väga hästi.
Taustamüra võiks hästi tõlgendada Maurice Blanchot teooriaga pidevast ja lõppematust pominast/mürast, mis lõppeb alles surmaga. Ning ka films lõppes see segane müra siis, kui Henry läks “ taevasse ”. Kõik ei jäänud küll vaikseks, aga heli muutus palju talutavamaks.
Üldiseks peab tõdema, et film jääb ikkagi väga segaseks tänu osadele stseenidele, kuid samas arvan, et seda filmi ei tohiks ka liiga “üle analüüsida”, sest see rikuks mingil määral filmi ilu.
Anette Nahapetjan