lapsepõlv Vändras, armastus Eestimaa ja eesti rahva vastu ning kirjanduslikud eeskujud. Koidula põhiliseks luulezanriks on isamaaluule. Luuletuste ,mis on seotud Eestimaaga, kõik kujunduslikväljenduslikud vahendid on ühtselt suunatud lüürilise meeleolu süvendamiseks .Sõnavalikus domineerivad täielikult avarad abstraktsed mõisted (Eestimaa, isamaa, õnn, arm, muld, rõõm, süda), millede sisust on ilustavate epiteetide (ülem õnn, õitsev Eestimaa) ja muu rikka kujundilise konteksti (isikustamiste, võrdluste ja metafooride) kaudu esile tõstetud ülevalt mõjuvaid omadusi. (Orjuspõlve iseloomustab Koidula metafooriga une s u r m ) Isikustamist süvendades kõneleb Koidula, kuidas rahva valust kõnelevad linnud, pilved, tuuled. Kui võtta kokku kõik Koidula luuletused, siis on näha, et nende välisvorm on mitmekesine. On kasutatud nelja, viie, kuue, seitsme ja kaheksavärsilisi salme,
suurt tundejudu. Koidula inspiratsioonallikateks luule kirjutamisel oli mlestusrikas lapseplv Vndras, armastus Eestimaa ja eesti rahva vastu ning kirjanduslikud eeskujud. Koidula philiseks luuleanriks on isamaaluule. Luuletuste ,mis on seotud Eestimaaga, kik kujunduslik-vljenduslikud vahendid on htselt suunatud lrilise meeleolu svendamiseks .Snavalikus domineerivad tielikult avarad abstraktsed misted (Eestimaa, isamaa, nn, arm, muld, rm, sda), millede sisust on ilustavate epiteetide (lem nn, itsev Eestimaa) ja muu rikka kujundilise konteksti (isikustamiste, vrdluste ja metafooride) kaudu esile tstetud levalt mjuvaid omadusi. (Orjusplve iseloomustab Koidula metafooriga u n e s u r m ) Isikustamist svendades kneleb Koidula, kuidas rahva valust knelevad linnud, pilved, tuuled. Kui vtta kokku kik Koidula luuletused, siis on nha, et nende vlisvorm on mitmekesine. On kasutatud nelja-, viie-, kuue-, seitsme ja kaheksavrsilisi stroofe, kusjuures vrsside pikkus vaheldub
f) Villon mainib päris mitmel korral oma teoses surma, mis on ka üsna loogiline, sest ta elas suurte epideemiate ajatul. Surmaga lõppevad haigused polnud ilmselt üllatavad. Luuletustes XXXIX, XL ja XLI räägib ta ainult surmast ning annab mõista, et see on paratamatus ja kõik on surma ees võrdsed. Ta kirjeldab surma nagu kõik, ebameeldivana, kuid annab mõista, et see on vältimatu ja tagasipöördumatu. g) Villloni luule oli väga elav ja mitmetahuline, tema oskuslik sõnamäng ja epiteetide rohkus tegi lugemise väga huvitavaks. Mulle meeldib, kuidas ta ei karda kirjeldada pahelist või teistsugust elu, mis ei ole nii lihtne ja lilleline. See näitab, et ta oli väga julge, et midagi sellist avaldada ja ka läbi kogeda. Kõige rohkem meeldis mulle XXXIX luuletus, sest seal on kasutatud surmamotiivi. See annab väga sügavalt mõista, et kellelgi pole võimalik surma eest põgeneda. Ilmselt võlus mind luuletuse lihtsus ja selgus, kuid samas selle mõtte sügavus. 4
Kuid kuna noorem tütar Anna kolis lõplikult välismaale, jäi kogu pärandus tütar Hedwigi hoole alla. Seal oli palju käsikirju, millest kokku sai üks Koidula raamatukogu. Luuletuste ,mis on seotud Eestimaaga, kõik kujunduslik-väljenduslikud vahendid on ühtselt suunatud lüürilise meeleolu süvendamiseks .Sõnavalikus domineerivad täielikult avarad abstraktsed mõisted (Eestimaa, isamaa, õnn, arm, muld, rõõm, süda), millede sisust on ilustavate epiteetide (ülem õnn, õitsev Eestimaa) ja muu rikka kujundilise konteksti (isikustamiste, võrdluste ja metafooride) kaudu esile tõstetud ülevalt mõjuvaid omadusi. (Orjuspõlve iseloomustab Koidula metafooriga u n e s u rm) Isikustamist süvendades kõneleb Koidula, kuidas rahva valust kõnelevad linnud, pilved, tuuled. Kui võtta kokku kõik Koidula luuletused, siis on näha, et nende välisvorm on mitmekesine. On kasutatud nelja-, viie-, kuue-, seitsme ja kaheksavärsilisi
sünteesiv tendents kõige tugevam, saades lisatuge mütoloogilistest alltekstidest. “Vari ja viiv” osutus kokkuvõtteks Kareva ühest olulisest loominguperioodist. Siitsaati hakkasid toimuma juba suuremad muutused, need nähtuvad valikkogu “Armuaeg” (1991) uutes tekstides ning uudiskogudes “Maailma asemel” (1992) ja “Hingring” (1997). Silmatorkav on keelelise dünaamika suurenemine: tekivad suuremad kõlamängud, keeleüksuste (eriti epiteetide) kumuleerumised, rütmi – ja riimivariatsioonid. Seniste meetriliste võimaluste kõrval saab endale kareva loomingus kindla koha vabavärss. Maailmapildis ja staatilises väärtuste hierarhias väga suuri muutusi märgata pole, need satuvad omamoodi nihkesse liikuva keelega. Sisus toimub peamine muutus just seoses vormiga: nüüdsest muutub ümbritseva maailma ja tõdede kõrval keeletarvituse objektiks rohkem keel ise. Kareva 1990. aastate luulet on hinnatud
abstraktsetele mõistetele omistatakse inimlikud või vähemalt elusa omadused ja võimed. Minu luuletuses ,,Õnnelikkus" on isikustamine näiteks: ,,Taevas võtab valgus, kuigu kuu ikka ripub üle vete". Minu arvates on kõige keerulisem kõnekujund metafoor, mis tähendab varjatud võrdlust. Teadlikult ei ole ma oma luuletustesse metafoore lisanud, aga tagasivaadates võib sealt ikka metafoore leida. Töö käigus ma ei mõtlenud ültse metafooride, võrdluste, epiteetide ega personifikatsioonide peale. Kui ma luuletusi tegin kuulasin muusikat ja need luuletused lähevad muusikaga riimi. Paljude luuletuste kirjutamiseks sain inspiratsiooni muusikast. Muusikat kuulates kuulasin muusika riime. Kas need olid armastus stiilis või laste stiilis või ültse ulme stiilis. Kõige raskem oli kirjutada sissejuhatust ja kokkuvõttet. Raske oli ka seesama teooria osa. See töö väga raske polnudgi aga lihtsalt sihuke õudne, ja natuke raske. Kõige raskem luuletus mis ma
pärga keegi ta lähedal või on tema juuksed pärjakujulises soengus. Athena juuksed, vastupidi, on enamasti hobusesabas või langevad sümmeetriliste lokkidena. Samuti kannab ta nina- ja põsekaitseta kiivrit, mida Korintose müntidel kordagi näha ei ole. Mi s s u gun e Ap h rod i t e ? Millist Aphroditele iseloomulikku joont pidasid silmas korintlased, kui otsustasid valida ta pildiks oma müntidele? Teisisõnu, milliste epiteetide järgi nad teda tundsid? Euripides kirjutab Akrokorintosest kui Aphrodite pühast mäest. Selline kohtlemine annab jumalannale samasuguse positsiooni, nagu oli Athenal Ateenas. Teoses Symposium teeb Platon vahet harilikul (πάνδημος) ja taevasel (ουρανία) Aphroditel. Neist esimese kirjeldus jätab jumalannast mulje, nagu võiks ta olla kiivrit kandev linna kaitsejanna. Pausanias kasutab samu epiteete kui Platon, lisaks veel ‘αποστρφία – see, kes pöörab ära, ning
ülistab inimvaimu, sõprust ja armastust. Petersoni pastoraalid on maalähedasemad kui oodid. Nad erinevad antiikaja karjaselauludest selle poolest, et neis puuduvad graatsiad, aamorid ja paanid, nende tegevuskoht on sageli seotud mõne konkreetse Eesti paigaga. Pastoraalide kirjutamisel on Peterson toetunud ka eesti rahvaluulele, säilitades siiski karjaselaulu algse zanripära. Petersoni luulekeelt iseloomustab riimita vabavärss ning metafooride ja epiteetide rohke kasutamine. Kr. J. Petersoni päevaraamat koosneb üksikutest filosoofilistest mõttekatketest. Neis mõtiskleb ta Jumala ja vabaduse üle, räägib ajast ja vabadusest seda hinnata, peab kalliks emakeelt ja selle õppimist, käsitleb eetikaprobleeme: headust, voorust inimarmastust. Ta suhtub eitavalt võimutsejatesse ja orjastajatesse, on irooniline ajajärgu moe ja kommete suhtes. Ood pidulik luuletus, ülistus- või mälestuslaul, mis on pühendatus isikule,
tugevam, saades lisatuge mütoloogilistest alltekstidest. "Vari ja viiv" osutus kokkuvõtteks Kareva ühest olulisest loominguperioodist. Siitsaati hakkasid toimuma juba suuremad muutused, need nähtuvad valikkogu "Armuaeg" (1991) uutes tekstides ning uudiskogudes "Maailma asemel" (1992) ja "Hingring" (1997). Silmatorkav on keelelise dünaamika suurenemine: tekivad suuremad kõlamängud, keeleüksuste (eriti epiteetide) kumuleerumised, rütmi ja riimivariatsioonid. Seniste meetriliste võimaluste kõrval saab endale kareva loomingus kindla koha vabavärss. Maailmapildis ja staatilises väärtuste hierarhias väga suuri muutusi märgata pole, need satuvad omamoodi nihkesse liikuva keelega. Sisus toimub peamine muutus just seoses vormiga: nüüdsest muutub ümbritseva maailma ja tõdede kõrval keeletarvituse objektiks rohkem keel ise. Kareva 1990. aastate luulet on hinnatud mitmeti ning hinnangud on
Koidula inspiratsioonallikateks luule kirjutamisel oli mälestusrikas lapsepõlv Vändras, armastus Eestimaa ja eesti rahva vastu ning kirjanduslikud eeskujud. Koidula põhiliseks luulezanriks on isamaaluule. Luuletuste ,mis on seotud Eestimaaga, kõik kujunduslik-väljenduslikud vahendid on ühtselt suunatud lüürilise meeleolu süvendamiseks .Sõnavalikus domineerivad täielikult avarad abstraktsed mõisted (Eestimaa, isamaa, õnn, arm, muld, rõõm, süda), millede sisust on ilustavate epiteetide (ülem õnn, õitsev Eestimaa) ja muu rikka kujundilise konteksti (isikustamiste, võrdluste ja metafooride) kaudu esile tõstetud ülevalt mõjuvaid omadusi. (Orjuspõlve iseloomustab Koidula metafooriga u n e s u r m ) Isikustamist süvendades kõneleb Koidula, kuidas rahva valust kõnelevad linnud, pilved, tuuled. Kui võtta kokku kõik Koidula luuletused, siis on näha, et nende välisvorm on mitmekesine.
- Kirjutamise põhiimpulsiks jällegi Merkeli ajalooteooria eneseväärikuse tootmine tekstide kaudu. - Rahva raamatu formaat + romantilisest ajaloolisest proosast mõned motiivid. - Kaupo tuntud ristiusku pöördumise pärast see tõuseb sümboolseks sümboliks, mis allegooriliselt kujutab kogu rahva seesuguse saatuse otsustamist. - Naistegelased ja suhted. - Taustaks ülimalt naiivne ja romantiline looduskujutus. Epiteetide kerge ülekasutus. - Liiga tundelised ja seikluslikult liialdatud lood. - Hoopis vähemal määral võimeline karakterite loomiseks. - Erinevate tegelaste, sündmuste, tegevuskohtade kuhjumine, palju paralleelseoseid, seoseid, juhuseid. - Tekst areneb kiiresti. - Sensatsiooniromaan (algne nimi põnevus- või kriminaalromaanile). o Juhuse väga suur osakaal tegevustikus. o Kausaalsusel väike tähtsus.
mida teevad loomade küljes olevad kellad. Suveõhtu saab ära tunda kirjelduse järgi: pilvist kulda puudele piisutab, hõbeudu heinamaad niisutab jne. See, et tegevus toimub maal, tunneb ära samuti kirjelduste järgi: kari koju lääb, rammus punapäine ristikhein, õhtul jääb kõik aina vaiksemaks jne. Selles luuletuses on kirjeldatud ristikheina kui isikut. Luuletus on romantiline ja rahulik, kohati ka mõtlik. Luuletuse sisu on edasiandev. Luuletus on epiteetide rikas, seal leidub ka võrdlust ja isikustamist. Lemmikluuletus: Kas ma Eestit unes nägin? J. Liiv Kas ma Eestit unes nägin? Nägin lained laevu täis, nägin viljarikast randa, merehõlm ta ümber käis. Ei see olnud mitte unes, ilmsi tuli kujutus: oli vaev mul, oli valu, kuni tuli kahvatus. Tõusku, tõusku valuvägi surmaorust ülesse, teed ta otsib, elujõgi, kuni jõuab merele.
suurt ja tugevad jõudu, tunde jõudu. Lydia Koidula inspiratsioonallikateks luule kirjutamisel oli tema mälestused kodukohast Vändrast, armastus Eesti rahva ning Eestimaa vastu ning kirjanduslikud eeskujud. Lydia Koidula põhiliseks luule zanriks, mida ta tavaliselt oma luuletes kasutas oli isamaaluule. Ta luuletustes domineerivad tihti vägagi abstraktsed mõisted nagu Eestimaa, isamaa, õnn, arm, muld, süda, rõõm, mille sisust on ilustavate epiteetide ülem õnn ja õitsev Eestimaa ning muu rikka kujundilise konteksti nagu isikustamiste, võrdluste ja metafooride kaudu esile tõstetud omadusi. Isikustamist süvendades kõneleb Lydia Koidula, kuidas rahva valust räägivad ja jutustavad linnud, pilved ja tuuled. Kui võtta kokku kõik Lydia Koidula luuletused mis ta kirjutanud on, siis on näha, et nende välisvorm on vägagi mitmekesine.
suurt ja tugevad jõudu, tunde jõudu. Lydia Koidula inspiratsioonallikateks luule kirjutamisel oli tema mälestused kodukohast Vändrast, armastus Eesti rahva ning Eestimaa vastu ning kirjanduslikud eeskujud. Lydia Koidula põhiliseks luule zanriks, mida ta tavaliselt oma luuletes kasutas oli isamaaluule. Ta luuletustes domineerivad tihti vägagi abstraktsed mõisted nagu Eestimaa, isamaa, õnn, arm, muld, süda, rõõm, mille sisust on ilustavate epiteetide ülem õnn ja õitsev Eestimaa ning muu rikka kujundilise konteksti nagu isikustamiste, võrdluste ja metafooride kaudu esile tõstetud omadusi. Isikustamist süvendades kõneleb Lydia Koidula, kuidas rahva valust räägivad ja jutustavad linnud, pilved ja tuuled. Kui võtta kokku kõik Lydia Koidula luuletused mis ta kirjutanud on, siis on näha, et nende välisvorm on vägagi mitmekesine.
mälust, st väga paljud tema lood baseeruvad unenägudel. See on mingisugune lähtekontekst omamoodi tegelikkuse väljakujundamisel. Sellist tüüpi unenäolise maailma väljendamine nõuab ka hoopis teistsugust kirjanduslikku keelt. Just esimese raamatu puhul torkab silma äärmiselt mänguline sõnakasutus ja stiliseeritud keelekasutus, mille üks väljundeid on näiteks tavapärasest erinev lause kirjutamise viis. Selline epiteetide rohke ja metafooridest küllastunud väljendusviis teeb nende tekstide lugemise keeruliseks. Mõned kriitikud suhtusidki sellesse kirjutamislaadi toona mõnevõrra irooniliselt. Nt Veiko Märka pani oma arvustuse pealkirjaks ,,Ega raamat ole lugemiseks". Teine tekstikogu on juba mõnevõrra erinev esimesest kogust. Siin püütakse läbi mitmesuguste lugude elustada noorukiea mälestusi või üldse noorukiea eripära. Tegelased on
annaabi.ee 
