''Enesetapjad'' Birk Rohelend (0)

Enesetapjad
Birk Rohelend
Olen jõudnud arvamuseni,et kirjanduslik pool määrab ära inimese loomuliku intelligentsi, seada sõnu õigesse järjekorda, ennast väljendada ning avardada oma silmaringi laiemates aspektides . Kirjanduse huvitavust saab inimene mõista vaid siis, kui ta mõistab, mida autor on üritanud edasi anda oma kirjutatud teosega .
Sürrealistlikus raamatus ’’Enesetapjad’’ on autor kirjutanud erinevatest arusaamadest ja hinnangutest elu üle. Autor on loonud seoseid inimestevahelistest suhetest, kelle väärtushinnangud võivad olla äärmiselt erinevad, kuid nende ühisjoonteks on kaootiline mõtlemine ja robustne käitumine.
Raamatutegelased olid elust tüdinenud noored, kellel oli kadunud tahe kusagile jõuda ja midagi tunda. Elu oli mänginud ennast neile kätte oma tumedama poolega, mis põimis nad pääsmatult enda külge. Enamik sellest raamatust oli võetud reaalsest elust, mis tõepoolest võib toimuda igaühega meist. Inimesed suudavad eemaldada ennast probleemidest ja sammuda eluga edasi. Raamat õpetas mulle, kuidas mitte sattuda päästmatusse olukorda. Tuleb osata õigel ajal lahti lasta asjadest, mis võivad sind liiga kauaks millegi või kellegi külge aheldada.
Tegelikult ei sõltu me kellestki teisest, me ise tahame arvata,et sõltume. Laseme igapäevaselt mõjutada kellelgi iseenda tujusid ja tundeid, kui meil on olemas teine võimalus. Teiseks võimaluseks pean varianti eemalduda. Eemalduda inimestest, kes tekitavad sinus selle tunde. Leida ülesse vastandid, kes oleksid huvitavad ja põnevad. Lasta elul paista huvitavana ja seda huvitavust nautida. Meil on alati olemas teisi võimalusi, kuid inimene on laisk ega viitsi otsida neid. Me sammume tihti võimaluste poole, mis tunduvad kõige lähedamal ja kõige õigemad, otsustades hetkeajevil.
Tegelaskujud kannatasid depressiivsete häirete all, see on minu arvamus. Ükski inimene ei suuda näha enda ümber vaid negatiivsust. Reaalsus ei ole negatiivne, inimesed on. Samamoodi nagu ei ole poliitika halb vaid osad neist poliitikutest, kes ei oska seda juhtida. Minu elu pole halb, minu elu on üpriski hea. Nende tegelaste elud oleks saanud ka olla paremad nende senisest elust. Ükski inimene ei suuda olla õnnelik, kes on negatiivsusele häälestatud. Raamatus öeldi välja karm tõde ning midagi ei jäetud enesele mõtlemiseks.
Minu arvates on konkreetne inimene olla raske. Inimesed mõistavad öeldut erinevalt ja nagu ka raamatus mainiti, siis pole oluline see, mis on juhtunud. Oluline on see, kuidas inimesed juhtunut mõistavad. On olemas neid persoone, kes suudavad lugeda välja ühest tühipaljast artiklist internetiportaali seinal ainult halba. Teisalt on olemas neid, keda loetud väga ei kõiguta ja kolmandaks on need, kes ei loevad välja seda, mida artikliga oli tahetud rahvale öelda, ilma igasuguse pila ja sarkasmita.
Tõlgendada saabki asju erinevalt ja täpselt nii nagu meie endale kõike ennast ümbritsevat suudame tõlgendada, sellised me olemegi ja sellisena näevad teised meid. Suurim õpetus raamatus oli aheldatavus millegi külge, millest raske lahti lasta. Tuleb luua pääsuteid, kui neid ei ole ja samm-sammult astuda elus edasi. Miski pole lõputu ja igale mõõnale järgneb tõus. Elu väärtuslikkus peitub meie oskuses seda nautida ja leida, mitte mürgitada oma õelate mõtete ja ütlemistega.