näiline ning mööduv väärtus? Viimastel sajanditel on kõik arenenud väga kiiresti ja väga suurel määral. Tekkinud on tarbimisühiskond, mis täpsemalt öeldes tähendab seda, et kõigil on vaja palju kaupa ja teenuseid ning seda veel ka kiirelt ja pidevalt. Tahetakse olla niiöelda ''naabrist paremad'', selleks soetatakse siis uusimaid tehnikavidinaid ja kindlasti ka iga paari aasta tagant uuema mudeli auto. Minu arvates on materiaalsed väärtused väga tühised ja pealiskaudsed, tihti üritatakse enda halba iseloomu vaid nendega kompenseerida ja võidakse üritada ka rahaga võimu haarata. Kuid ilmselt need, kes jõukamad on, peavadki end väga mõjuvõimsateks ja nemad ei pruugigi iial mõelda, et kas just sellised väärtused on kokkuvõttes elus need kõige olulisemad. Nad enamasti lihtsalt ei näe oma materiaalsest maailmast kaugemale. Õnneks leidub ka palju inimesi, kes on mingil hetkel oma elus aru saanud, mis on tegelikult
Elu tegelikest ja näilistest väärtustest Väärtused on meie sisemised tõekspidamised, mida me hindame ja tähtsaks peame. Meil kõigil on elus eesmärk leida need tõelised, tegelikud väätused, eristada need näilistest ning jõuda seeläbi õnne ja rahuloluni. Väidetavalt on ühiskonna üheks levinumaks näiliseks väärtuseks raha, varandus. Arvatakse, et mida kallimad ja uhkemad asjad, seda paremad nad on. Nähes naabrimehe uut audit tekib paljudes tihtipeale kadedus, justkui võistleks me omavahel. Salaja soovime, et ka meil oles samasugune või isegi parem sõidumasin, uskudes, et see teeb meid õnnelikuks. Unistame
lihtsalt hea suhtleja, kes sobib tegelikult ideaalselt psühhiaatriks. Midagi hästi tehes tunneme enese väärtust siin ilmas. Hea näide näilise väärtuse juures oleks reklaamikampaania, mis eelmise aasta lõpus kõikjal linnas näha oli - "Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju. 1, 2, 3 läks!" Inimesed lihtsalt ostavad kokku riideid, mida nad kunagi ei kanna ning nipet-näpet, mida neil tegelikult vaja ei lähe. Tegelikud väärtused, millele raha kulutada jäävad jällegi tahaplaanile. Kindlasti on oluline mõelda tulevikule. Elule peale meie endi surma. Meie laste eluajale. Tuleb teha otsuseid mitte ainult meie endi olemise paremaks tegemiseks, vaid ka meie tulevaste põlvede elujärje parandamiseks. Näiteks mitte visata prügi maha oleks väike samm selle poole, et loodus tulevikus inimtegevusele vastu peab. Kokkuvõttes võib siis öelda, et tegelikult on tähtis vaadata enda ümber
meistrivõistlustelt, samuti ka isiklikud- ja maailmarekordid, mis pakuvad neile rahuldust ja rõõmu. See kõik on enda elu ohverdamise hind. Kas see on väärt seda? Iga sportlane otsustab seda ise. Samuti, olen ma õpilane, kelle jaoks peaksid olema kõige tähtsamad kooli hinded ning eksami tulemused, mis otsustavad edasise saatuse minu elus. Minu jaoks on hinnetel väga väike hind, mind on alati tagant upitand väärtused, oskused ja teadmised, mida hindan palju kõrgemalt. Seda kõike saab rakendada nii, et see otoks heaolu mitte ainult endale, vaid ka teistele, kes mind ümbritsevad. Ma hindan kõige rohkem sõpru, tuttavaid, kaaslasi, õpetajaid kõiki, kes oskavad seda väärtust hinnata. Vahet ei ole, kes sa oled, tähtis on see, kelleks sa saad või mida soovid saavutada. Ideedel, mõtetel ja elul on kõige suurem väärtus kõik see on hindamatu.
Ei ole midagi uut siin päikese all Elu maailmas, kus on palju ebaõiglust, ignorantsust ning vihkamist, aga ka piisavalt armastust ja hoolimist on eksisteerinud igaviku. Algusaegadest saadik on kehtinud põhimõte ,,võidab tugevaim", seega inimene on pidanud juba tuhandeid aastaid võitlema enda soovide, maine, valduste ja eelkõige iseenda eest. Juba kiviajast saati pidid inimesed olema vastamisi vaenlastega, kaitsma ennast ja oma perekonda ning hankima elutegevuseks vajalikku. Echart Tolle on öelnud: ,,Hädaolukorras sa kas jääd ellu või sured", olen kindel, et selle tsitaadi põhimõte kehtib igavesti. Kogu maailm siin päikese all põhineb autoriteedi ja võimu peal, kui sul seda on oled sa keegi, kui pole, oled tühi koht. Selle tõttu on inimesed pidanud võtma vastu drastilisi otsuseid reetes oma sõpru ja perekonda, tehes vahendeid valimata otsuseid, mis kergitaksid neid kõrgemale niiöelda ,,eliiti". Sellest tulenevalt on olnud parim vahend
Mida väärtustan? Väärtustama - see on midagi või kedagi hindama. Iga inimene väärtustab oma elus midagi, erinevate persoonide väärtushinnangud on aga erinevad. Kellel on tähtsad asjad elus perekond, sõbrad ja suhted, kellel aga ainult materiaalsed asjad, nagu raha ja kallid esemed. Väärtustamist tuleks alustada iseendast ja siis läheb ka kõik muu paika. Kui ennast ei väärtusta ega armasta, siis vaevalt, et suudetakse midagi või kedagi teist väärtustada. Väärtustan vabadust ja olla iseseisev isiksus koos omapära plusside ja miinustega. Edasi tulevad suhted kõige kallimate inimestega. Nendest kallitest inimestest kõige tähtsamad on mu perekond. Arvan, et enamus tõstab perekonna oma väärtustest esikohale. Oma perekonda tuntakse elus kõige kauem ja ollakse nendega elu lõpuni kontaktis. Iga inimese kohta seda muidugi väita ei saa. Vanemad on need, kes rajavad elus vundamendi, nemad juhatavad õigele teele ja aitavad kui v
tagatud võrdseid võimalusi, varanduslikud vahed on suured. Samuti ei ole meile kõigile antud võrdselt vaimseid omadusi, kõik ei ole musikaalsed, paljud jäävad hätta matemaatikaülesannete lahendamisel, kõik ei oska joonistada jne. Me elame maailmas, kus inimesi hinnatakse mitte selle järgi, mida nad on, vaid selle järgi, mida nad omavad. Inimloomusele on omane asjadeomamiskirg. Igaüks peab endale lahti mõtestama, mis on elu tõelised ja näilised väärtused. Kõik me peame haridust väärtuseks ja kahtlemata see seda ka on. Aga kas väärtus on OLLA haritud või OMADA haridust? Põhimõte on selles, milleks seda haridust omandatakse – kas selleks, et teadmisi omada või selleks, et olla tark. Mõnele on tähtis teadmisi omada, et saada paremat töökohta, suuremat palka, sotsiaalset staatust, hüvesid, austust jne. Valitakse eriala selle järgi, mis on tulutoovam või parasjagu prestiizne. Auto, maja, lemmikloom – kõik peavad olema
kes baarileti ääres õlle välja teeb või tuld annab. Kui kohtud iga päev samade inimestega nii-öelda sunnitud seltskonnas (kool, töökoht), ei pruugi su kaaslased veel sõbrad olla. Teid peavad ühendama sarnased eesmärgid, sümpaatia, lugupidamine teineteise suhtes ja nii edasi. Loomulikult on sõpruse mõistet väga raske lühidalt defineerida. Seda peab lihtsalt ise kogema. Mina olen seda teinud ja võin öelda, et elus ilma sõpradeta pole suurt midagi huvitavat. Elu tõelised ja näilised väärtused. Mis on elu mõte? Selle kallal on juureldud juba kaua ning seda tehakse siiamaani. Väidetakse, et oma eluajal ei suuda inimene seda leida. Ent saamaks konkreetsemat vastust, oleks mõttekas sõnastada küsimus ümber. Mille nimel tasub elada? Väärtused jagunevad... On näiteks sellised, mida hindad sina, või teised, mida väärtustavad isikud sinu ümber. Kuid kuna maailmavaade on igaühel oma, on suur tõenäosus, et tekivad
Kõik kommentaarid