Elu tegelikest ja näilistest väärtustest (4)

Elu tegelikest ja näilistest väärtustest
Väärtused on meie sisemised tõekspidamised, mida me hindame ja tähtsaks peame. Meil kõigil on elus eesmärk leida need tõelised, tegelikud väätused, eristada need näilistest ning jõuda seeläbi õnne ja rahuloluni.
Väidetavalt on ühiskonna üheks levinumaks näiliseks väärtuseks raha, varandus . Arvatakse, et mida kallimad ja uhkemad asjad, seda paremad nad on. Nähes naabrimehe uut audit tekib paljudes tihtipeale kadedus , justkui võistleks me omavahel. Salaja soovime, et ka meil oles samasugune või isegi parem sõidumasin, uskudes, et see teeb meid õnnelikuks. Unistame lotovõidust, mis võimaldaks meil soetada endale maja kaunis rajoonis või hubane korter kesklinnas. Seega on levinud illusioon , et ihaldatud materiaalsete väärtustega kaasneb heaolu. Tegelikkuses ei saa nende kahe mõiste vahele siiski võrdusmärki tõmmata. Uurides inimestelt, kellel ei ole majanduslikke raskusi ning kes ei pea millestki puudust tundma, kas nad on õnnelikud, siis saame palju eitavaid vastuseid. Nad tunnistavad, et on näinud kõvasti vaeva selle nimel, et elus millestki puudust ei oleks, kuid see ei ole toonud neile oodatud rahulolu. Nende väärtused on olnud materiaalsed, nad on unustanud mitte materiaalse.
Juba väiksena on meil olemas väärtused, mis on meie jaoks olulised. Väikesed inimesed näevad maailma teise nurga alt kui täiskasvanud. Nende jaoks tundub kõik siin ilmas uus ja huvitav. Nad sammuvad mööda eluteed avatud silmadega , oskavad näha enda ümber asju, mida meie tähele ei pane. Lapsed tunnevad rõõmu isegi kõige pisematest asjadest , ka tibatilluke lepatriinu või maast leitud pruunikas kastan võib rübliku näole tuua laia naeratuse. Poistest ja tüdrukutest saavad aastate möödudes täiskasvanud inimesed. Igal ühel neist on nüüd omad eesmärgid,väärtused ja maailmavaade, mille kujunemisel mängib suurt rolli nii ühiskond kui ka vanemad. Ajakirjades, lehtedes ja televisioonis võib sageli näha kuulsaid ja rikkaid, kes näivad oma eluga rahul olevat. Selle tõttu võib tunduda, et kuulsus ja raha teevad inimese õnnelikuks, kuid teelikkus, mis on peidus nende näiliselt rahulolevate nägude taga, jääb meile siiski saladuseks.
Inimeste vanemaks saades muutub rikkalikumaks ka nende kogemustepagas. Elukool on andund erinevad õppetunde, mis on muutnud meie maailmapilti eneselegi märkamata. Ununenud on lapsena tätsaks peetud asjad, ka armastus on tahaplaanile jäänud. Rutiin ja töö on esiplaanile tõstnud uued väärtused. Vaja on teenida raha, hoolitseda pere eest, et katus oleks peakohal ja kõht tühjaks ei jääks. Otsitakse tasuvam töökoht, millega tihti kaasnevad ka pikemad tööpäevad. Inimene on pärast tööd väsinud ning vajub kodus diivanile teleka ette või halvemal juhul võtab töö koju kaasa ja nii päevast päeva. See mõjutab pere omavahelisi suhteid, tekitades stressi ja konflikte. Tagajärjeks võib olla armastatud inimese kaotamine. Tihti on nii, et me ei taipa tõelisist väärtust enne kui oleme selle kaotanud. Selleks, et värtuslikku säilitada, peame leidma aega. On vaja aega rääkimiseks, kuid ka vaikimiseks, unistamiseks ja kuulamiseks, armastamiseks ja hoolimiseks. Lähedastega veedetud aeg on kvaliteet, kuid ometigi raiskame suurema osa oma ajast tähtsusetutele asjadele. Nii tuleb meil valida, kas v rahuolu pakkuv isiklik elu või edukas karjäär ihaldatud ametikohal.
Noorena, kui soovid meist esmakordselt valla pääsevad, oleme julged ja sihikindlad nende nimel võitlema, kuid veel ei oska me oma andeid ja relvi õigesti kasutada. Hiljem, vanemana, kui õpime läbi higi ja raskuste võitlema, tekib meil hirm ja me põgeneme rindelt. Sisendame endale, et meie nooruses tekkinud kujutlused oli raskesti teostavad ning võib olla isegi lapsikud. Loobume eesmärkidest, mis meid seni motiveerinud olid ja valime lihtsama tee, asume jahtima karjääriredeli kõrgemaid astmeid, mis tunduvad meile kättesaadavamatena. Kuid südamepõhjas teame, et me pole teinud midagi muud, kui maha salanud oma unitused ning loobunud pingutamast tõeliste väärtuste nimel. Elust saab pühapäevahommik – me ei oota sellelt midagi muud kui rahu. Lakkame nõudmast rohkemat kui ise oleme nõus vastu andma. Me teame peaaegu iga kord, milline on parim valik, kuid läheme siiski seda teed mööda, millega oleme harjunud ja mis ei nõua erilisi pingutusi.
Unitusi tuleb hoida, neist ei tohi loobuda . Vajame neid nagu hapnikku hingamiseks, nad motiveerivad meid tegutsema. Peame leidma elus tegelikud väärtused, mis annavad elule mõtte ja juhatavad meid igavese õnne teeraja algusesse .