Kas olla või omada? (0)

KODUTÖÖ 2 ESSEE



KODUTÖÖ 2 ESSEE Kas olla või omada? Elame ajastul, kus on palju valikuvabadust. Tundub, et kõigi jaoks on kõik teed valla, tuleb ainult tahta. Igaüks teeb valikuid oma väärtustest lähtuvalt ja sellest kujuneb iga konkreetse inimese elukäik.  Aga kas me saame siiski alati valida seda, mida soovime?  Eesti ühiskonnas on ebavõrdsus – ühiskond jaguneb vaesteks ja rikasteks, inimestele pole tagatud võrdseid võimalusi, varanduslikud vahed on suured. Samuti ei ole meile kõigile antud   võrdselt   vaimseid   omadusi,   kõik   ei   ole   musikaalsed,   paljud   jäävad   hätta matemaatikaülesannete lahendamisel, kõik ei oska joonistada jne. Me elame maailmas, kus inimesi hinnatakse mitte selle järgi, mida nad on, vaid selle järgi, mida nad omavad. Inimloomusele on omane asjadeomamiskirg. Igaüks peab endale lahti mõtestama, mis on elu tõelised ja näilised väärtused.  Kõik me peame haridust väärtuseks ja kahtlemata see seda ka on. Aga kas väärtus on OLLA haritud  või OMADA haridust? Põhimõte on selles, milleks seda haridust omandatakse – kas selleks, et teadmisi omada või selleks, et olla tark. Mõnele on tähtis teadmisi omada, et saada paremat töökohta, suuremat palka, sotsiaalset staatust, hüvesid, austust jne. Valitakse eriala selle järgi, mis on tulutoovam või parasjagu prestiizne. Auto, maja, lemmikloom – kõik peavad olema paremad kui naabril, lapsed peavad õppima eliitkoolides. Tihti valitakse tasuvam töökoht selle asemel, et töötada ametikohal, mis pakuks endale rahuldust ja huvi.  Teise   inimese   jaoks   on   aga   tähtis,   et   tal   oleksid   teadmised   erialal,   mis   teda   ennast huvitab, olenemata töötasust ja  sellest, kas see ala on populaarne või mitte. Meil kõigil ei ole kunstiannet, kuid me saame arendada oma loovust ja sellest mõnu tunda. Kui oleme midagi valmistanud oma kätega või loonud peaga, siis OLEME loovad. Teised   võivad   nautida   loojate   loomingut.   Võib-olla   pakub   see,   mida   ise   valmistasid, rõõmu sinu sõpradele. Kunstniku töid saab nautida kunstimuuseumis, maali saab endale


osta, et saaks koos sõprade ja lähedastega osa saada maaliga kaasnevatest emotsioonidest. Aga kui keegi tahab OMADA maali, sest see on kuulsa või populaarse kunstniku tehtud, kui ta soovib näidata maali teistele põhimõttel – mul on ja teil ei ole, siis on siin juba teised väärtushinnangud. Mulle on oluline elus ennast arendada ja oma eesmärkide poole püüelda, mõelda välja uusi ideid ja olla loov, ise oma tegemiste üle otsustada. Seda kõike pakub mulle minu töö. Minu jaoks on materiaalsus ainult vahend, mitte eesmärk. Kui mul oleks raha laialt käes ja saaksin hommepäev kõik oma ideed teostada, ei oleks see üldsegi nii huvitav. Tähtis on olla õnnelik oma tegemistes, igaühe jaoks on oma tee. Kõik vajame meie kliimas ulualust, riideid ja toitu. Pärast väsitavat päevatööd vajame ka puhkust ja lõõgastust. Kõik need asjad on vahendid, et saaksime nende keskel OLLA ja rahuldada   oma   igapäevaseid   vajadusi,   mitte   selleks,   et   saaksime   OMADA   uhkemat, kallimat autot, maja jne.  Paljud on praegu hädas oma pangalaenudega, sest majanduse kõrgperioodil   ei   arvestanud   nad   tegelike   vajadustega,   vaid   tahtsid   pisut   toretseda   ja laenasid ennast lõhki. Asjade saamiseks ja omamiseks minnakse vahel lausa absurdini. Oleme kõik näinud või isegi osalenud kaubamajade hulludel päevadel, kus inimesed ei mõtle tihti, kas neil seda kaupa vaja on ja loobuvad inimväärikusest ostuhimu nimel.     „Võidab see, kel on surres kõige rohkem asju,“ ütleb üks tuntud virtuaalne lauamäng (www.rakett.org).   Tegelikult   on   õnneks   kõik   selles   mängus   hoopis   vastupidi,   mängu jooksul küll koguneb igasugu mõttetuid ja kalleid „asju“, kuid neist tuleb hoopis lahti saada!  Mängu  võidab  see, kellel  on  mängu  lõpuks kõige   vähem  asju  ja  nende   eest saadavaid punkte. Mäng lõpeb siis, kui Surm on käinud ära oma ringi ja astunud viimase sammu, siis tuleb asjade loendus ja selgub võitja. Mängu väärtus seisneb selles, et see kutsub üles targalt ja keskonnasäästlikult tarbima, vastandab OLEMISE ja OMAMISE. Tore, et selline anti-Monopoli mäng on vahelduseks välja mõeldud. Kui meid  ükskord


enam ei ole, kas siis on meie endi jaoks enam tähtis, kui suur varandus meist järele jääb või see, kas ja kuidas meid mäletatakse.  Omada saab ka mittemateriaalseid asju. Kas tunnustus ja saavutused on midagi, mida me omame? Kas on tähtis omada kuulsust? Kõik me teame lugusid kuulsuse narridest nii minevikust, tänapäevast kui kirjandusteostest. Selleks, et saada kuulsaks, et isegi surma mindud. Kas selleks, et meist pärast räägitaks ja meid mäletataks? Mis on õigem elamise viis - kas otsida vara, tunnustust, haridust, naudinguid ja võimu teiste üle või leida elu mõte ja tasakaal iseendas? Minu jaoks on tähtsad inimesed, kes mu ümber on – lähedased ja sõbrad. Nemad annavad elule mõtte. Tähtis on, et nad ON olemas, kuid neid ei tohi kunagi OMADA. Inimesed   on   erinevad   nii   nagu   nende   väärtushinnangudki.   Inimene   pole   ahnitsev tarbimismasin, vaid meil on ka ainult inimesele omane loome- ja armastamisvõime. Meil kõigil on valikuvabadus, millist teed minna – kas OLLA või OMADA.  Goethe on öelnud:  „Otsige iseendas ja te leiate kõik“. Iseendaga peab sõber olema. .