Elu patendeerimisest (0)

Elu patendeerimisest
Elu patendeerimine on patendi võtmine elusale organismile ja seotud peamiselt geneetiliselt muundatud organismidega ehk GMO. Elu patendeerimine algas USAst 1930ndatel ning juba 1970ndatel tehti seda tööstuse ning kasu saamise eesmärgil. Peamiselt on patendeeritud GMO taimi, mis tänu sisse viidud uutele geenidele on keskkonnakindlamad või mõne muu omaduse poolest klassikaliselt aretatud sortidest paremad.
Minu isiklik arvamus elusorganismide patenteerimise ning GMO kohta on olnud suhteliselt erapooletu, kuid kuulates Alex Lotmani loengut elu patendeerimisest, siis pigem astuksin GMO vastaste leeri.
Molekulaargeneetika arendes on järjest uuemad ja laiemad võimalused taime- ja loomaaretuses. Peamised geneetiliselt aretatud taimed, mida juba ka toiduainetööstus kasutab, on nn BT taimed ja taimemürkidele vastupidavad taimed. Esimesed neist sisaldavad bakteri geeni, mis muudab neid kahjurputukatele paremini vastupidavateks, kuna nad toodavad putukatele ohtlikku mürki. Samas on BT- mais, raps , puuvill ja soja ohtlikud ka näiteks ohustatud liblikaliikidele ning seega ohtlikud loodusliku mitmekesisuse säilimise aspektist. Teine suur grupp GMO taimi on vastupidavad herbitsiididele (nagu Roundup ) ning vaatamata suurele saagikusele on oht herbitsiidresistentsuse kontrolli alt väljumisele. Seega võivad põllumehed seista silmitsi probleemiga, kus on tekkinud nn super umbrohud, mida herbitsiidega hävitada ei saa ning vaja on uut, palju erinevamat ja tõhusamat meetodid nende kontrolli all hoidmiseks. Seega on juba praegu kasutuses olevatel GMO põllutaimedel erinevad ohud loodusele. Samuti ei saa kõrvale jätta asjaolu, et neid on kasutatud toidu ja söödana vaid vähest aega ning ei ole kindlad nende mõjud inimorganismile. Praegune arvamus ökoloogilise ohu kohta ehk et mõni geen nn rändama võiks minna ja seeläbi kahjulikult mõjuda, on hinnatud minimaalseks.
Patendeeritud on ka loomi. Näiteks on patendeeritud Harvardy ülikoolis loodud onkohiir, kellel on soodumus erinevate kasvajate tekkeks ning kellede peal arendatakse ja katsetatakse uusi vähiravimeid. Sellest võib inimkonnale suurt kasu tulla ning on minu meelest oluline ja vajalik teaduse ja meditsiini arenguks. Iseasi on patendeerimise vajalikkus ja selle pealt kasu teenimine.
Elu patendeerimist nimetab Alex Lotman omakasupüüdlikus võidujooksuks. Selle hea kõrval, mis teaduse areng inimkonnale toob ja tuua saab, kasutatakse GMO tulu teenimise allikana ning võimalusena luua suuri monopole. Hävitatakse põllumehe iseseisvus , kuna põllumees peab iga kevad ostama põllule külvatava seemne patenti omavalt suurfirmalt ning iga sügis kogu saagi ka neile tagasi müüma. Patendid , trahvid sunnivad selleks, sest patendeeritud seemet ei tohi talunik iseseisvalt kasvatada ega paljundada. Nii peab põllumees ettevaatlik olema ka juhuslikult põllunurgas kasvama hakanud taimedega, sest need võivad osutuda GMO ja seega kellegi teise varaks ning tuua kaasa pikad kohtuistungid ja suured rahatrahvid . Selliseid näiteid on olemas USAs ja Kanadas, kus on GMO kasvatamine üsna laiadaselt levinud. Seega nn tava põllumajanduse kaitseks peaks mitte ostma GMO taimi sisaldavaid tooteid ning mitte toetama patente omavaid suurfirmasid, mis üritavad kogu toiduainetööstust monopoliseerida.
Geenmutatsiooniga on tegeldud juba ligemale kui sada aastat. Inimese elus on see pikk aeg, aga tajumaks GMOde mõju ökoloogiale, on see lühike aeg. GMOdesse ja sellest tulenevalt muundatud organismide patenteerimisse, peaks suhtuma erilise ettevaatlikusega, sest me ei oska öelda, mida inimese sekkumine evolutsiooni protsessidesse tulevikus võib tähendada.