Elu ilu ja valu (0)

Elu ilu ja valu
Elus on nii ilu, kui ka valu. Elu ilu on see, kui sul läheb hästi ja sa oled õnnelik ja elu valu on see, kui sul on raske ja vajad teiste abi. Need kaks käivad alati käsikäes, sest ükski elu ei ole ainult pidu ja pillerkaar ja ükski elu, ei ole ainult kurbus ja nutt . Iga inimese elus on seda mõlemat. Selle väga heaks tõestuseks võiks tuua Honore de Balzaci kirjutatud raamatu „Isa Goriot “.
Raamat räägib 19. sajandi Pariisi elust. Raamatu peategelaseks on isa Goriot . Tal oli suurepärane elu, ta oli rikas nuudlivabrikant, kes rahast puudust ei tundnud . Tal oli kõik olemas, mida ta tahtis ja ta elu ei saanud enam parem ollagi. Ta naine küll oli surnud, aga tal oli kaks väga ilusat tütart, Anastasie ja Delphine - ta armastas neid väga. Ta tahtis, et tema tütred elaksid samasugust elu, nagu ta ise elas.
Peale selle, kui ta töötamise lõpetas ja puhkama hakkas, kolis ta Proua Vauqueri pansionaati, kõige kallimasse tuppa. Tal oli kõvasti raha ja Goriot hakkas seda tütardele jagama , et nemad saaksid ka elu ilu tunda. Kui tütred küsisid, siis Goriot ka andis. Teda ei huvitanud enam tema elu, vaid ainult tütarde elu. Kogu aeg raha jagades jäi aga ta ise vaesemaks ja pidi aina korruseid kõrgemale kolima- mida kõrgem korrus, seda odavamad toad olid. Aga teda see ei mõjutanud, raha jagas ta tütardele ikkagi edasi.
Gorioti tütardel oli nüüd hea elu, neil olid mehed ja nad olid rikkad. Selle raha jagamise peale olid tütred lakanud isa armastamast, nad suhtusid temasse, kui raha automaati, kui küsisid, siis ka said. Goriot, aga ei märganud seda ja oli ikka arvamusel, et tal on suurepärased tütred, kes teda väga armastavad. Goriot, oli juba laostunud, tal ei olnud enam raha ja ta elas kaltsudes ja külmas ja mustas toas. Ta müüs oma viimaseid asju, et tütardele veel viimasktki raha anda. Ta polnud ikka märganud, kuidas tütred temast mõtlevad, ta ei näinudki neid enam, ainult siis, kui oli raha tarvis.
Aga ka tütardel muutus ilus elu halvaks. Nende mehed ei lubanud neile enam raha, kuna nad teadsid, et Gorioti tütred ei oska sellega ümber käija. Ka tütred muutusid vaeseks. Nad läksid isa Gorioti juurde raha paluma, aga tal ei olnud enam raha, sest tütred olid temalt kõik juba ära „röövinud“, nad hakkasid vaidlema ja isa Goriot nähes lapsi vaidlemas ja raha nõudmas jäi haigeks . Hiljem teada saades, et ta tütred tegelikult ei armastanudki teda, jäi Goriot juba veel rohkem haigeks ja seekord juba surmavalt ja väljapääsmatult. Surivoodil ta sisemalt lootis, et tütred ikkagi armastavad teda. Ainult üks tütardest tuli teda lõpus korraks vaatama. Gorioti matustel aga ükski tütar ei käinud.
See ongi hea näide elu ilust ja valust. Goriotil oli ilus elu aga ta pööras selle ümber valuks, ise seda mitte märgates. Ka ta tütardel oli ilus elu aga neile ei kõlvanud see ja nad tahtsid rohkem, aga tehes samalajal sama vea, mis nende isa ja muutsid ka oma elud halvaks. Õpetuseks võikski öelda, et säilita vähemalt see, mis sul praegu on ja ära tee seda lollide otsuste pärast halvaks.