Andrus Tool / Sissejuhatus filosoofia ajalukku / FLFI.01.053. 2. teema: eleaatide koolkond. Probleemsituatsioon. Joonia mõtlemise küsimuseasetus – mis on oleva terviku arche – implitseerib oleva terviku niisugust mõistmist, mille kohaselt viimast iseloomustab saamises, liikumises olemine. Omab ju mõiste “algus” mõtet siis, kui miski kuskilt algab ja kuhugi jõuab, st. teeb läbi teatud muutusi. Samuti implitseeris too küsimuseasetus arusaama, et vaatamata nähtuste tohutule mitmekesisusele, mida meie kogemus meile tõendab, kätkeb olev endas ühtsust.
Kõige ümber õhk, ja tuli, millest said taevakehad ümber maa ringlema. Väitis, et on olemas lõpmatu hulk maailmu, mis on tekkinud vastandite eraldumisega igavese liikumise läbi. Maad kujutles õhus hõljuva silinderja kehana. Anaximenes (588-524) pidas kõige aluseks on õhku. Maa, vesi ja pilved tekivad õhu tihenemisest, tuli õhu hõrenemisest. Seega tekib algaine tihenemisel jahenemine, hõrenemisel soojus. Herakleitos (535-475) asub oma ideedega pigem natuurfilosoofide ja eleaatide vahel. Vastandub teravalt Parmenidese muutumatuse-ideele ning seostub mileetlastega oma algaine- usu poolest. Maailm on tema järgi pidevas muutumises panta rhei (`kõik voolab') ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda. Kõik on suhteline, kõik muutub. Algaineks pidas tuld, mis on igasuguse elu ja liikumise hakatus, samuti kõige vaimse läte. Tihenedes saab tulest vesi, sellest maa koos kõige juurdekuuluvaga. Võimalik on ka vastupidine protsess hõrenemine
Traditsiooniline p6lluharijate maakond vanakreekas. Traditsioonilisus leidis v2ljenduse ka m6tteavalduses. Filosoofide t2helepanu oli suunatud k6igele pysivale siin maailmas. Iseloomulik kaldumine mystikasse ja religiooni. J6udsid j2rgmiste kysimusteni: Kuidas algaine muutub mitmekesiseks maailmaks? Kuidas yhendada muutuv ja muutumatu? Nad vastandasid materiaalse maailma ja filosoofilised ettekujutused sellest. Eleaatide t2htsus: Nad avastasid erinevuse olemuse ja n2htumuse vahel Nad formuleerisid vastuolud mateeria, ruumi ja aja vahel, yksiku ja yldise vahel. Nad n2itasid et olemine pole seesama mis konkreetsed esemed. Ja sellekaudu j6uavad nad esimesena filosoofilise enesem22ratluseni. Dialektiline loodus asendati metafyysilise olemisega (loodus muutub m6ttetasemeliseks m22ratlemiseks) Parmenides (6. 5. Saj eKr) Elea filosoofiakoolkonna rajaja.
1.Eelklassikaline periood (7. Saj eKr 5. Saj eKr) Paljudes käsitlustes nimetatakse seda perioodi ka ,,eelsokraatiliseks" ajastuks, kuid see eeldab et teadliku filosoofilise mõtlemise harrastamine algab alles Sokratesega. Eelklassikaline periood on jaotatud otstarbekuse mõttes omakorda alaosadeks: A) Kreeka filosoofia vanimad koolkonnad a) vanim filosoofia Ioonias; b) pütaagorlaste koolkond; c) eleaatide koolkond. B) Eelkristliku sajandi füüsikud ja materialistliku mõtlemise algmed C) filosoofiline sofistika 2.Klassikaline periood (4.saj eKr) See hõlbam peamiselt kolme suurt filosoofia klassikut Sokrates, Paton, Aristoteles. Nendel meestel on põhjapanev tähendus kogu antiiksele filosoofiale. 3.Klassikajärgne periood (3. saj eKr 6. saj p.Kr) Seda perioodi nimetatakse ka Aristotelesele järgnevaks ajastuks ja seda iseloomustab ühelt
Anaximandros Lisaks samast piirkonnast pärit ka Herakleitos Joonia koolkond Antiikfilosoofia Antiikfilosoofia U. 6.e.Kr. - 5. saj. p.Kr. Hõlmab Antiik-Kreekas ja Rooma impeeriumis levinud filosoofiat Thales (u. 624 – 546) Arvas, et looduse arche on vesi Vesi kui kõige oleva olemasoluks vajalik tingimus ja sellisena alus, mis valitseb kõige oleva üle. Eeldus, et olev tervikuna on elav. Eleaatide koolkond Lõuna – Itaalias asunud kreeklaste linnriigi Elea järgi Parmenides, Xenophanes, Zenon Parmenides (u. 540 – 480) Poeem “Loodusest” Filosoofiline teos müüdi vormis. Jumalanna õpetus: olev peab paratamatult olema või paratamatult mitte olema või peab niihästi olema kui mitte olema, mis on aga võimatu. Parmenidese järgi on olev tekkimatu, hävimatu, jagumatu, täiuslik ja liikumatu. Esmakordselt esineb olemise mõiste! Parmenides Parmenides
juudiriik, kus ei ole antisemitismi. K.Popper kirjeldas, kuidas kaasajastamisega vabaneda diktatuurist. Kaasajastamine eeldab ühiskonan avardamist. Titus Lucretius Carus tema teos ,,Asjade loomusest" esindas epikureismi. Tegemist oli poeemiga. Kreeklased arvasid, et ühiskonnast tuleb eemalduda, tema arvas, et ühiskonna probleemidega tuleb tegeleda. Hegel pidas vaimufilosoofia kõrgeimaks astmeks absoluutset vaimu. Xenophanes kreeka filosoof, eleaatide koolkonna rajaja. Panteismi esindaja. Müüdid on inimeste väljamõeldis. Aabraham juutide esiisa, vana Testament B-Spinoza ratsionalit, juudi päritolu hollandi filosoof. T.Hobbes empirist, materialist, ühiskondliku lepingu teooria. Riik tekkis kui ühiskondlik leping. A.Comte positivism. Teaduslik tunnetamine, mõtlemise kolm staadiumit. Dzainism on pluralistlik õpetus. Uusaja kaks põhilist õpetust olid empirism ja ratsionalism. Pluralismi arenguetapid: 1
Parem on olla kasvõi vaene, aga demokraatlikus ühiskonnas, kui rikas aga ebademokraatlikus. St vabadus on parem orjusest. Tema soovitus valitsejatele kes tahab valitseda teisi, peab oskama valitseda kõigepealt iseennast. Aforismid: arukas on inimene, kes ei kurvasta selle üle, mida tal ei ole vaid ta on rõõmus selle üle, mis tal on. Ühe aruka inimese sõprus on parem kui kõigi arutute sõprus. 8. Kes olid järgmised isikud: - Xenophanes Kreeka filosoof, eleaatide koolkonna rajaja, müüdid on inimeste poolt välja mõeldud. Esindab panteismi - Aabraham juutide esiisa, Vana testament - Baruch Spinoza ratsionalist, juudi päritolu hollandi filosoof, mitte mõistus vaid lausa puhas mõistus samastab jumalat loodusega - Thomas Hobbes empirist, materialist, ühiskondliku lepingu teooria. Riik tekkis kui ühiskondlik leping - Auguste Comte- positivism, teaduslik tunnetamine, eristas mõtlemise 3. staadiumit 9
õigsus oli tema arvates kõlbelise käitumise eeldus. Ta uskus inimese mõistusse ja tõestuse jõusse ning pidas igaüht võimeliseks kõlbeliselt käituma; tema eetika on sügavalt ratsionalistlik. Sokrates ise oli pärit lihtrahva seast, kuid pal jud tema õpilased pooldasid aristokraatiat. Sokraatikute koolkondadest allusid Megara (selle ra- jas Eukleides) ja tõenäoliselt ka Elise-Eretria koolkond veel tugevasti eleaatide ja sofistide mõjule, kuid ka nemad püüdsid ületada relativismi. Tulemusrikkamalt tegutsesid kürenaikud, kellele olid omased hedonism ja ka ateism, ning küünikud, kes püüdlesid autarkia, see tähemdab üksikisiku sõltumatuse ja enesega rahuldumise poole. Küünikud põlgasid oma aja kultuuri ja ühiskonnakorraldust, paljud neist elasid ise kerjustena. Nii küünikuid kui kürenaikuid ühendas kultuuriviljatus; kerjuste ja
Ebatäiuslikkus Täiuslikkus, puhas olemine Normatiivsus Niisiis on Platoni järgi olevas kaks erinevat aspekti. Nende karakteristikud on, nagu eelpool toodud tabelist nähtub, vastandlikud. Seda Platoni õpetuse osa on tavaks nimetada kahe-maailma-õpetuseks. Viimast omakorda on ajaloolisel taustal käsitletud õpetusena, mis seob ühte eleaatide ja joonia filosoofia. “Nähtava maailma” põhiliseks karakteristikuks on Platoni silmis selle muutlikkus, pidevas saamises olemine. See oli ka joonia maailmamõistmise kandev iseärasus, mis iseäranis esiletõstetult figureerib Herakleitose õpetuses. On viiteid, et Platon oli oma kujunemisaastatel tegelenud Herakleitose õpetusega viimase õpilase Kratylose interpretatsioonis. Olemuste valdkonna karakteristikud vastavad põhiliselt Parmenidese kirjeldustele oleva enda kohta
(166d-167d) Kes valdab logos`t, omab võimu olukordi iseendale soovitavas suunas kujundada. Argumenteeriv kõnelus, logos, ilmneb jõuna, mis suudab kujundada ühiskondlikku olemist. Nii saab inimene veel ühes tähenduses asjade mõõduks. Siit järeldus – Protagoras ei tegele oma teesides mitte niivõrd abstraktse epistemoloogilise probleemiga sellest, kas üldkehtiv teadmine on saavutatav, ega ka mitte üldiste ontoloogiliste probleemidega, mida arutasid varasem physiologia või eleaatide olemiskäsitus. Tema teesid on pigem sotsiaalontoloogilised üldistused inimese muutunud situatsiooni kohta, mille tõi kaasa kreeka ühiskonna transformatsioon varasemast arhailisest, staatilisest ühiskonnast dünaamilisse turumajanduslike suhetega ühiskonda, kus üha suuremat rolli mängib elutähtsate asjade otsustamine ühiskondliku avalikkuse poolt avaliku debati kaudu. Ühiskondlik olemine kujutab sofistide sõnul endast mitte staatilisena etteantud, vaid
samasse jõkke. Kõik liigub, ehk kõik voolab. Teistkordsel jõkke astumisel on juba uus vesi. Esindab relativismi kõik on suhteline. On olemas maailma sisemine korrastatus. ELEA KOOLKOND XENOPHANES Elea koolkonna rajas Lõuna-Itaaliasse pagendatud Xenophanes. Tema hakkas kahtlema müütides. Esindab panteismi jumal on kõikjal looduses, ta on loodusega samastunud. Inimene on tulnud mullast ja veest. PARMENIDES eleaatide liider. Võttis kasutusele mõiste ,,olemine". Kõik mis on, see on olemas. Mida ei ole, seda ei ole olemas, ehk mitte olevat ei ole. Järelikult on olemas vaid olemine. Arvas, et lapsed on head filosoofid. ZENON hakkas kasutama dialoogi vormi, mis muutus filosoofilise kirjanduse zanriks. PYTHAGORASE KOOLKOND Pythagoras rajas esimese filosoofia kooli. Teda võrreldi valguse jumala Apolloniga. Oli väljapaistev matemaatik (tema teoreem)
THALES nimetas kõige taga olevat algainet ARCHE´ks, mis oma omaduste poolest sarnaneb veega. ANAXIMANDROS ütles, et maailm koosneb millestki, mis on segu kõikidest ürgelementidest ja mida ei saa piiritleda, määratleda - APEIRON`ist. Anaximandros oli teadaolev esimene maailmakaardi koostaja ja kosmoloogia, mis asetas maa päikesesüsteemi keskele, samuti üldise evolutsiooniteooria sõnastaja. Mileetose koolkonnas valitseb ka veel MÜTOLOOGIA. Veel on eelsokraatikud ELEAATIDE koolkond, kuhu kuulusid Parmenides, Xenophanes, Zenon jt. Elea koolkonda peetakse ontoloogia alusepanijateks ehk õpetusele olemisest. ZENONi teosed on tema PARADOKSID ehk apooriad (kr k < ´väljapääsmatu olukord`) ehk loogilised kimbatused. Arutuskäik, mis viib ootamatute lahendusteni. Tuntuim neist vast “Achilleus ja kilpkonn” , kus Achilleus jookseb võidu kilpkonnaga, kuna aga kilpkonnale on antud edumaa, ei jõua talle Acilleus järele, isegi kui ta on kiirem
MART KUURME Liikumise uurimine algab taustkeha valikust leitakse mõni teine keha või koht, mille suhtes liikumist kirjeldada. Nii pole aga alati tehtud. Kaks ja pool tuhat aastat tagasi arvas eleaatidena tuntud kildkond mõtlejaid, et liikumist pole üldse olemas. Neid võib osaliselt mõistagi. Sest kas keegi meist tunnetab, et kihutame koos maakera ja kõige temale kuuluvaga igas sekundis umbes 30 kilomeetrit, et aastaga tiir Päikesele peale teha? Eleaatide järeldused olid muidugi rajatud hoopis teistele alustele. Nende neljast apooriast on köitvalt kirjutanud mullu meie hulgast lahkunud Harri Õiglane oma raamatus "Vestlus relatiivsusteooriast". Elease meeste arutlused on küll väga põnevad, kuid tõestavad ilmekalt, et palja mõtlemisega looduses toimuvat tõepäraselt kirjeldada ei õnnestu. Aeg on näidanud, et ka nn. terve mõistusega ei jõua tõe täide sügavusse. Einsteini lummasid suured kiirused
maapind. Kõige ümber õhk, ja tuli, millest said taevakehad ümber maa ringlema. Väitis et on olemas lõpmatu hulk maailmu, mis on tekkinud vastandite eraldumisega igavese liikumise läbi. Maad kujutles õhus hõljuva silinderja kehana. Anaximenes (588-524) - kõige alus on õhk. Maa, vesi ja pilved tekivad õhu tihenemisest, tuli õhu hõrenemisest. Seega tekib algaine tihenemisel jahenemine, hõrenemisel soojus. Herakleitos (535-475) Asub oma ideedega pigem natuurfilosoofide ja eleaatide vahel. Vastandub teravalt Parmenidese muutumatuse-ideele ning seostub mileetlastega oma algaine- usu poolest. Maailm on tema järgi pidevas muutumises panta rhei (`kõik voolab') ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda. Kõik on suhteline, kõik muutub. Algaineks pidas tuld, mis on igasuguse elu ja liikumise hakatus, samuti kõige vaimse läte, olles ühtlasi midagi "mõistusaine" taolist. Tihenedes saab tulest vesi, selllest maa koos kõige juurdekuuluvaga.
annaabi.ee 
