Kui nüüd üritada seletada filosoofia tekkimist, siis üks põhjus võibki olla jumaliku kohalolu kadumine, müüdi kadumine. Pole juhuslik (kuigi selle tähtsust võib erineval määral rohutada), et filosoofia teke langeb kokku suurte ühiskondlike muutustega -- demokraatlike linnriikide tekkimine. Müütide seletusjõud vähenes. Kreeklaste müütides polnud 1) seletatud tekkimist, millest kõik alguse sai -- lugu läks tagasi Chaoseni (vrdl. juutide mütoloogias: Jumal lõi maailma eimiskist).2) Valitses see, mis ei olnud algupärane (3. põlvkonna jumalad). 3. Alge (arche) -- millest miski algab, tekkiva päritolu. Alguse ja alustavana samas ka alus: see, mis valitseb järgnevat. Küsimus, mis on?- jääb filosoofias kehtima. Thalese arche vesi: kõik elusolendid sisaldavad vett, kõikjal leidub vett. Anaximandros: Oleva alge tal apeiron (piiritu, mitte-piiriline). Piirid puuduvad, maa ei toetu millelegi. Anaximenes: Temal arche piiritletud,õhk -- nii aine kui ka samas apeiron
Puhtalt loogiliselt saab kaalutleda üksnes kahte võimalikkust: olev on tekkinud kas olevast või olematusest. Ütelda, et olev on tekkinud olevast, tähendab aga oleva range ühtsuse tõttu sedasama, mis ütelda, et ta on tekkimatu. Mis puudutab eeldust, et olev võiks olla tekkinud olematusest, siis see on välistatud juba lähte-eeldusega, et olematut ei ole. Kuid isegi kui seda eeldust mitte teha, siis põrkuks antud arutlus teisele vaikivalt tehtud eeldusele, et eimiskist ei saa tekkida midagi (nihil ex nihilo). Ja isegi kui siiski eeldada tekkimist eimiskist, arendab Parmenides argumenti edasi, siis miks peaks olev tekkima just sellel momendil ja mitte varem või hiljem. Sama argumendi tõttu peab olev olema ka hävimatu, lõputu (ateleston). Sest hävimine saab selles mõistete süsteemis tähendada vaid üleminekut olematusesse, see on aga lähte-eeldusega välistatud
Tajusid elatakse läbi kas meeldivate või ebameeldivatena, ning niisugused läbielamised on tajusituatsioonide vahel valimise kriteeriumiks. See kriteerium on aga seotud enam Epikurose eetika kui epistemoloogiaga. Epikuurlaste füüsika. Epikurose ontoloogilised arusaamad toetuvad varasema kreeka atomistika pärandile. Kirjas Herodotosele võtab ta need vaated teesiliselt kokku. Lähtuda tuleb sellest, et eimiskist ei saa midagi tekkida ja miski ei saa ka eimiskiks muutuda. Kui see nii ei oleks, ei tekiks kõik meile teadaolevad asjad kindlast materjalist, pealegi oleks sel juhul maailm juba ammu eimiskisse lagunenud. Maailmakõiksus on igavene ja muutumatu, sest pole midagi muud, milleks ta võiks muutuda või mis oleks väljapool ja võiks muutuse esile kutsuda. Kõiksus koosneb kehadest ja tühjusest. Et on kehad, seda tunnistavad meile tajud; et peab
paganate vastu" 13. Kes tõmbab piiri olemise ja olemasolu vahel? V: Thomas Aquinost 14. Kes ütles, et "Hinge tunned tegudest."? V: Thomas Aquinost 15. Milliseid Jumala tõestusi Thomas Aquinost kasutab, millist mitte? V: kosmoloogilist ja teleoloogist kasutab, aga ontoloogilist ei kasuta 16. Milles seisneb kosmoloogiline ehk maailmaruumiline Jumala tõestus? V: Juba universumi olemasolu tõestab, et keegi on selle loonud - see ei saa olla tekkinud iseenesest ja eimiskist, sest igal asjal on põhjus 17. Mis on teleoloogiline ehk eesmärgipärasuse Jumala tõestus? V: Jumal on, sest universumis ilmneb selge kord ja sihipärasus: tõrust tõuseb tamm, tähed liiguvad ennustatavat trajektoori mööda, kõik näib täitvat mingit eesmärki või plaani 18. Mis on ontoloogiline ehk olemusõpetuslik Jumala tõestus? V: see et inimese peas on olemas kujutlus täiuslikust olendist, mis tõestab Jumala olemist
Hegeli dialektika põhiseadused. Hegeli dialektikat iseloomustatakse sageli järgmise skeemi abil (Hegel ise seda ei kasutanud): teesi eitab sellele vasturääkiv antitees ning süntees haarab endasse olulise nii teesist kui ka antiteesist. Näiteks esitab Hegel "Loogikateaduses" olemasolu dialektikat nõnda: esiteks, olemasolu tuleb postuleerida puhta olemisena (tees); teiseks, puhas olemine osutub lähemal uurimisel eristamatuks eimiskist (antitees); ometi ühinevad olemine ja eimiski saamiseks (süntees), kui taibatakse, et see, mis hakkab olema, samal ajal naaseb eimiskiks. Nagu Platoni dialektikagi, toob Hegeli dialektika välja varjatud vastuolud: dialektilise protsessi iga staadium on eelmise staadiumi varjatud vastuolude tulemus. Kogu läänemaailma ajalugu on Hegeli meelest dialektika, milles jõutakse
teadva subjekti ja maailma vahelisel vastasmõjul. HEGELI DIALEKTIKA. Hegeli dialektikat iseloomustatakse sageli järgmise skeemi abil (Hegel ise seda ei kasutanud): teesi eitab sellele vasturääkiv antitees ning süntees haarab endasse olulise nii teesist kui ka antiteesist. Näiteks esitab Hegel "Loogikateaduses" olemasolu dialektikat nõnda: esiteks, olemasolu tuleb postuleerida puhta olemisena (tees); teiseks, puhas olemine osutub lähemal uurimisel eristamatuks eimiskist (antitees); ometi ühinevad olemine ja eimiski saamiseks (süntees), kui taibatakse, et see, mis hakkab olema, samal ajal naaseb eimiskiks. Nagu Platoni dialektikagi, toob Hegeli dialektika välja varjatud vastuolud: dialektilise protsessi iga staadium on eelmise staadiumi varjatud vastuolude tulemus. Kogu läänemaailma ajalugu on Hegeli meelest dialektika, milles jõutakse võõrandumiselt orjuse näol enesega ühinemiseni vabade ja võrdsete kodanike
kadumine, müüdi kadumine. Filosoofia teke langeb kokku suurte ühiskondlike muutustega (demokraatlike linnriikide tekkimine). Müütide seletusjõud vähenes. Kindlasti aitas jumalate põlvnemise klassifitseerimine kaasa esimese filosoofia probleemi tekkimisele. Oli näha et kreeklaste müütides: 1) ei olnud seletatud tekkimist, millest kõik alguse sai -- lugu läks tagasi Chaoseni (vrdl. juutide mütoloogias: Jumal lõi maailma eimiskist). 2) Valitses see, mis ei olnud algupärane (3. põlvkonna jumalad). 3. Filosoofia tekkimine oleva alge (arche) probleemina, eristada tuntumaid vastuseid probleemile (Thales, Anaximandros, Anaximenes, Pythagoras) Alge (arche) -- millest miski algab, tekkiva päritolu. Alguse ja alustavana samas ka alus: see, mis valitseb järgnevat. [vrd. Zeus- valitseb, aga ei ole algus]. Arche otsimine viib taotluse poolest hiljem metafüüsikasse: käsitada olevat tervikuna tema algprintsiipides (principum
Hegeli dialektika Hegeli dialektika põhiseadused. Hegeli dialektikat iseloomustatakse sageli järgmise skeemi abil (Hegel ise seda ei kasutanud): teesi eitab sellele vasturääkiv antitees ning süntees haarab endasse olulise nii teesist kui ka antiteesist. Näiteks esitab Hegel "Loogikateaduses" olemasolu dialektikat nõnda: esiteks, olemasolu tuleb postuleerida puhta olemisena (tees); teiseks, puhas olemine osutub lähemal uurimisel eristamatuks eimiskist (antitees); ometi ühinevad olemine ja eimiski saamiseks (süntees), kui taibatakse, et see, mis hakkab olema, samal ajal naaseb eimiskiks. Nagu Platoni dialektikagi, toob Hegeli dialektika välja varjatud vastuolud: dialektilise protsessi iga staadium on eelmise staadiumi varjatud vastuolude tulemus. 16 Kogu läänemaailma ajalugu on Hegeli meelest dialektika, milles jõutakse võõrandumiselt
lähtus kubismist ja futurismist. Suprematism pidi lõpetama kogu senise maalikunsti ning asendama selle uut tüüpi kunstiga, mis võimaldab tajuda eimiskit, esemetust ja universaalset ruumi. Teoreetilises plaanis sai Malevits mõjutusi vene nihilistlikust filosoofiast, mille edasiarendus pani kahtluse alla maalikunsti kui niisuguse ja seadis sellest ettepoole tõeotsingud. Tõeni jõuti loobumise, kõigest ärapöördumise kaudu, ehk siis tõde on võimalik leida lähtudes ,,eimiskist" (lad. k. nihil). Kubismist on Malevits üle võtnud vormide tasapinnalise laialilaotamise. Suprematismi lõpptulemus, puhta ruumi väljendus, on seotud punktiga, kus vorm, värv ja ruum ühinevad. Sellega väljendataksegi ,,eimiskit", puudumist, mis tuleneb puhta abstraktsiooni absoluutsest kohalolust, maalikunsti ülimast seisundist. Kõrvuti Kandinsky ja Mondrianiga peetaksegi Malevitsit üheks abstraktsionismi rajajaks. TUNNUSJOONED
Suprematism pidi lõpetama kogu senise maalikunsti ning asendama selle uut tüüpi kunstiga, mis võimaldab tajuda eimiskit, esemetust ja universaalset ruumi. Teoreetilises plaanis sai Malevitš mõjutusi vene nihilistlikust filosoofiast, mille edasiarendus pani kahtluse alla maalikunsti kui niisuguse ja seadis sellest ettepoole tõeotsingud. Tõeni jõuti loobumise, kõigest ärapöördumise kaudu, ehk siis tõde on võimalik leida lähtudes „eimiskist“ (lad. k. nihil). Kubismist on Malevitš üle võtnud vormide tasapinnalise laialilaotamise. Suprematismi lõpptulemus, puhta ruumi väljendus, on seotud punktiga, kus vorm, värv ja ruum ühinevad. Sellega väljendataksegi „eimiskit“, puudumist, mis tuleneb puhta abstraktsiooni absoluutsest kohalolust, maalikunsti ülimast seisundist. Kõrvuti Kandinsky ja Mondrianiga peetaksegi Malevitšit üheks abstraktsionismi rajajaks. TUNNUSJOONED
tajutavas kogemuses eksisteerivate asjade lõplik põhjus." (TANG YI- JIE 1991:64) Taoline ontoloogia vastab Jungi mõttekonstruktsioonidele. Oma teoloogia-alases ,,kreedos" alustab Jung sellest, et sätestab kõige algsemaks printsiibiks Pleroma ehk teispoolsuse absoluutse täiuse, mis väga sarnaneb mõistega tao, ühendades selle kõikide aegade ja usundite müstikas tuntud nn. negatiivse teoloogia põhielemendiga - absoluutse ,,eimiskiga". ,,Kuulge. Ma alustan Eimiskist. Eimiski on oma olemuselt seesama mis Täius. Lõpmatuses on Täius võrdväärne tühjusega. Eimiski on korraga tühjus ja täius. Te võite niisama hästi Eimiskit kuidagi teisiti iseloomustada, näiteks nõnda, et see on valge või must või seda pole olemas või see on olemas. Lõputul ja igavesel pole omadusi, kuna neil on kõik omadused. 83 Mõisteid Eimiski ja Täius me nimetame koos Pleromaks. Pleromas lakkab mõtlemine ja
Suprematism pidi lõpetama kogu senise maalikunsti ning asendama selle uut tüüpi kunstiga, mis võimaldab tajuda eimiskit, esemetust ja universaalset ruumi. Teoreetilises plaanis sai Malevits mõjutusi vene nihilistlikust filosoofiast, mille edasiarendus pani kahtluse alla maalikunsti kui niisuguse ja seadis sellest ettepoole tõeotsingud. Tõeni jõuti loobumise, kõigest ärapöördumise kaudu, ehk siis tõde on võimalik leida lähtudes ,,eimiskist" (lad. k. nihil). Kubismist on Malevits üle võtnud vormide tasapinnalise laialilaotamise. Suprematismi lõpptulemus, puhta ruumi väljendus, on seotud punktiga, kus vorm, värv ja ruum ühinevad. Sellega väljendataksegi ,,eimiskit", puudumist, mis tuleneb puhta abstraktsiooni absoluutsest kohalolust, maalikunsti ülimast seisundist. Kõrvuti Kandinsky ja Mondrianiga peetaksegi Malevitsit üheks abstraktsionismi rajajaks. TUNNUSJOONED
lähtus kubismist ja futurismist. Suprematism pidi lõpetama kogu senise maalikunsti ning asendama selle uut tüüpi kunstiga, mis võimaldab tajuda eimiskit, esemetust ja universaalset ruumi. Teoreetilises plaanis sai Malevits mõjutusi vene nihilistlikust filosoofiast, mille edasiarendus pani kahtluse alla maalikunsti kui niisuguse ja seadis sellest ettepoole tõeotsingud. Tõeni jõuti loobumise, kõigest ärapöördumise kaudu, ehk siis tõde on võimalik leida lähtudes ,,eimiskist" (lad. k. nihil). Kubismist on Malevits üle võtnud vormide tasapinnalise laialilaotamise. Suprematismi lõpptulemus, puhta ruumi väljendus, on seotud punktiga, kus vorm, värv ja ruum ühinevad. Sellega väljendataksegi ,,eimiskit", puudumist, mis tuleneb puhta abstraktsiooni absoluutsest kohalolust, maalikunsti ülimast seisundist. Kõrvuti Kandinsky ja Mondrianiga peetaksegi Malevitsit üheks abstraktsionismi rajajaks. TUNNUSJOONED
annaabi.ee 
