Ei ole midagi uut siin päikese all (2)

Ei midagi uut siin päikese all
Elame 21. sajandil, tehnika ajastul. Tehnika arenguga on kaasnenud tänapäeva inimeste elutempo tohutu kiirenemine, mis on viinud inimkonna nii kaugele, et oleme unustanud, kes me täpselt oleme, kes on need toredad inimesed, kes meie kõrval elavad ja millises suurepärases maailmas tegelikult elame. Kipume unustama põhiväärtusi ja minu arvates on see üks kahetsusväärsetest põhjustest, miks meie inimkond liigub oma huku suunas. Samas julgen väita, et on ka palju neid õnnelike inimesi, kes selles maailmas, kus enamikele loeb ainult materiaalne vara ja kindlustatus, suudavad elada ilma hunniku raha ja kibestumiseta.
Raha ja rikastumine on läbi aegade olnud paljudele eestlastele väga oluline. Oleme alati olnud kütkestatud kiirest rikastumisest. Praegusaegsed inimesed ei erine minu arvates eriti Andrus Kiviräha romaani „Rehepapi“ tegelastest Imbi ja Ärni, kellede jaoks oli samuti oluline võtta sealt, kust vähegi võtta annab ja sealt ka võimalikult. Võrdleksin neid kahte veidikene lihtsameelset vanakest, kes üritasid muu parema kraami puudumisel rehepapp Sanderi majaukse ja hunniku küttepuid minema viia, tänapäeva SMS-laenufirmadega, kes üritavad isegi praeguse majanduskriisi ajal võtta sealt, kust enam mitte midagi võtta ei ole. Kahjuks on palju kergeusklike inimesi. See teeb meele natuke kurvaks, et oleme jõudnud oma iseloomult „homo sapiensist“ välja „homo stultuseni.“ Nüüdisaegsed inimesed on egoistlikud, kinnised ja veidike lihtsameelsed. Tihti unustame enne otsuste langetamist mõelda, mida me teeme. Sama probleem on aktuaalne nii 21. sajandil ja oli ka varem.
Sageli otsivad rasketes olukordades vaevlejad „surnud ringist“ väljapääsemiseks abi suitsiidist. Minu arvates tuleks enne-juba-surm-kui-selline-elu- hoiakust üritada loobuda , sest enne kui otsutame eneselt elu võtta tuleks mõelda, kuidas see meie lähedastele mõjub, sellega ei arvestanud ei Lev Tolstoi „Anna Karenina “ peategelane Anna ega ka tänapäeva inimesed. Tihti mõeldakse, et paganama lihtne on alla anda ja teha enesetapp, sest palju raskem on ju oma lõpmatutele probleemidele lahendusi otsida, kui eluraskuste koormaga edasi minna. Olen ise näinud, kuidas võib ühe inimesi loll otsus eneselt elu võtta mõjutada inimesi, kes ta ümber elavad. Üks mu tuttav noor elujõuline mees otsustas sooritada suitsiidi. Ei ole normaalne, et töölt tulev ema leiab oma poja küünist ülespooduna, kuuldes poja viimaseid hingetõmbeid. Selle poisi ema tunneb ennast elu lõpuni poja surmas süüdi, sest ta arvab , et kui ta oleks teisiti käitunud või teinud seda ja teist, siis võib-olla poleks seda juhtunud.
Paratamatult on elus hea ja halb pool, nagu ka igal inimesel on oma head ja vead, kuid nii ongi õige, sest nagu ütles Eno Raua lõbusa lasteraamatu „Naksitrallid“ tegelane Sammalhabe targalt : „Looduses peab valitsema tasakaal!“ Harmoonia peab valitsema nii elus kui ka muusikas. Soov luua muusikat pärineb ilmselt juba ürgajast, kui esimesed paleoliitiklased hakkasid looma helisid ja omapäraseid rütme pekstes kondikestega või toigastega vastu kive ja kõlalaudu. Muusika täitis tol kaugel ajal enamasti kahte eesmärki – meelelahutuslik või rituaalne. Muusika on juba pikka aega olnud üks paljudest meelelahutajatest. Eri aegadel on populaarsed küll erinevad muusikastiilid ja muusikainstrumentide arenguga tekib paratamatult palju uusi stiile, kuid muusikas kehtib sama reegel moeski – kõik mis läheb mingil hetkel moest tuleb kindlasti tulevikus moodi tagasi.
Kuigi aeg ei peatu iialgi ja veereb lõpmatult oma rada on inimesed, kes seda rada tatsavad nii mõneski mõttes sarnased. Evolutsiooniga on küll arenenud inimese eellasest tänapäeva inimene, aga sõltumata ajast, ajalooperioodist või füüsilisest erinevusest nüüdisaegse inimesega, on nende iseloomud üldjoontes samaks jäänud. Me ei saa lubada enestele inimeste lahderdamist kastidesse, mis jaotaksid nad vastavalt kas headeks või halbadeks, aga paratamatult on kogu aeg olnud õelaid, ülbeid ja kurje ning on keni, armastavaid ja lahkeid inimesi. Mõlemad tüübid on esindatud seni kuni inimkond püsida suudab ja mina loodan, et mõlemad jäävad püsima seniks kuni meile antud aeg selle ainsama päikese all, oma lõpu leiab.