Need mehed olid vöörmünder Matt Wahlberg Hummuli Peedu talust, vöörmünder Juhan Lakritz Jõgeveste Näärilt ja Jaan Treufeldt Jõgeveste Laoselt. Tutvunud vendade elu ja tegevusega, palusid nad õpetajalt luba ka oma kodus sarnaseid koosolekuid pidada. Esimeseks kokkutulemise kohaks määrati Matt Wahlbergi talu. Koosolekud toimusid rehetoas. Rahvast hakkas koosolekutel käima rohkesti ning mõne aasta möödudes sündis soov ehitada palvemaja, mis ehitatigi Peedu talu maale 1817. a. Hoone õnnistas õpetaja Karl Schubbe 1817. a novembris. Selles majas töötasid vennad 30 aastat. Hernhuuti vennad asusid Helmesse 1813. aastal. Helme luterliku koguduse õpetaja Karl Schubbe saatis Tartusse kolm meest vennastekogudusega lähemalt tutvuma. Need mehed olid vöörmünder Matt Wahlberg Hummuli Peedu talust, vöörmünder Juhan Lakritz Jõgeveste Näärilt ja Jaan Treufeldt Jõgeveste Laoselt. Tutvunud
need olidki pigem mõeldud kaubavahetusega tegelemiseks. Suurima osa elanikkonnast moodustasid talupojad, kes elasid linnadest eemal maal, moodustades väikseid külasid. Küla suurust, nende planeeringut ja paiknemist mõjutasid oluliselt maastiku reljeef, pinnasest tulenevad maaharimise iseärasuses, selle viljakus, metsa asukoht ja väga suure tähtsusega oli joogivee kättesaamise võimalus. Paljud talud ja nende õued ehitatigi selle järgi, et vesi oleks ligidal ning kergesti kättesaadav. Kuna aga Eesti pind ja reljeef on erinevates paikades isesugused, siis niimoodi võis selgesti eristada mitmeid erinevaid külade tüüpe. Külavormidest olid eriti Põhja- ja Lääne-Eestile ning saartele iseloomulikud tiheda korrapäratu kobarana paiknevatest taludest koosnevad sumbkülad. Loode-Eestis esines tuumikkülasid, mille tiheda keskuse - sumbküla ümber oli veel arvukalt hajatalusid. Kesk-
need olidki pigem mõeldud kaubavahetusega tegelemiseks. Suurima osa elanikkonnast moodustasid talupojad, kes elasid linnadest eemal maal, moodustades väikseid külasid. Küla suurust, nende planeeringut ja paiknemist mõjutasid oluliselt maastiku reljeef, pinnasest tulenevad maaharimise iseärasuses, selle viljakus, metsa asukoht ja väga suure tähtsusega oli joogivee kättesaamise võimalus. Paljud talud ja nende õued ehitatigi selle järgi, et vesi oleks ligidal ning kergesti kättesaadav. Kuna aga Eesti pind ja reljeef on erinevates paikades isesugused, siis niimoodi võis selgesti eristada mitmeid erinevaid külade tüüpe. Külavormidest olid eriti Põhja- ja Lääne-Eestile ning saartele iseloomulikud tiheda korrapäratu kobarana paiknevatest taludest koosnevad sumbkülad. Loode-Eestis esines tuumikkülasid, mille tiheda keskuse - sumbküla ümber oli veel arvukalt hajatalusid. Kesk-
Nad arvasid, et igal loomal, linnul, puul, kivil ja taimel on hing ja, et kogu ümbrus on vaime täis. Vees elasid näkid, metsas ja kodudes haldjad. Tuntumaid koduhaldjaid oli Tõnn ja setudel viljasalves elav Peko. Tuli oli puhastava toimega. Usuti, et lõkketule valgus, eriti pööripäevadel, ajab ära kurjad jõud. Lõke tehti kõrgemale kohale, et see kaugele paistaks. Jaaniõhtul toodi isegi loomad tulepaistele. Tuuleõhu puhastavasse toimesse usuti samuti. Seepärast ilmselt ehitatigi suuri külakiikesid, mis vuhisesid kiiresti läbi õhu. Vesi rahustas oma vaikse vulinaga. Puhast, maa seest välja voolavat allikat peeti pühaks. Paljudele allikatele omistati ravivat toimet. Allikatele toodi kindlasti ohvriks hõbevalget hõbeehte küljest noaotsaga kaabitud naastukesi. Eestlased austasid oma surnuteriiki ehk manalasse läinud esivanemaid. Surnud inimese hing muutus teistsuguseks, seepärast tuli teda karta. Sõbralikuks muutus suhtlemine hingedega siis, kui ohverdati
läigivad. Nurgakivi oli enamasti tehtud kõvemast kivimist nagu näiteks graniidist või basaldist, mis oli omakorda kaetud kulla või hõbedaga. Pind oli väga peegeldav. Püramiidid rajati vaaraode hauakambriteks. Egiptlased uskusid surmale järgnevat igavest elu. Surnud palsameeriti ja haudadesse pandi neile kaasa kõik eluks vajalik. Esimene püramiid püstitati kolmanda dünastia ajal. Tegu oli astmik püramiidiga, mis koosnes kuuest laotud tasemest. Esimesed püramiidid ehitatigi astmelisteks, sest inimesed uskusid, et vaarao hing ronib mööda astmeid püramiidide tippu ja ühineb seal päikesejumal Raga, keda peetakse kõikide vaaraode isaks. Hilisemal perioodil rajati ka siledate külgedega. Ehitamine kestis tavaliselt peaaegu kogu vaarao valitsemisaja. Püramiidid laoti suurtest kiviplokkidest. Selleks käsutati kohale mitmeid tuhandeid inimesi. See oli rahvale raske koorem, kuid vaaraode käske pidi täitma. Siiani pole päris täpselt teada,
· tsikuraat Kõrge massiivne torn, mis aheneb astangutega ülespoole. ( Kõige paremini on säilinud tsikuraat sumerite linnas Uris. ) Paabeli torn, · püramiid- Haudeehitis ( mastaba ) mis on loodud vaaraodele. Kui ülikute mastabad olid maa-alused kividega vooderdatud hauakambrid ning selle kohal asus kastitaoline kiviehitis , siis vaarao jumalikkust arvestades pidi tema haudeehitis olema oluliselt suurem kui ühelgi alamal. Mastaba ehitatigi kõrgem, aga kõrgustesse tõustes pidi kivikuhi paratamatult ahenema. Tõenäoliselt nõnda jõutigi esialgu astmikpüramiidini kuid 4-nda dünastia ajal saadi astmete täitmise teel tõelised püramiidid. ( pealispind oli kaetud lihvitud kiviplaatidega )Püramiidid pole siiski ühtlane kivimass, neis on käigud mis viisid hauakambrisse,mis peale matuseid suleti. Püramiid ei olnud üksikehitis,vaid osa suurest "surnute linnast". Vaarao haudeehitise
Kunstnikkude Koondis. 1923. aasta VIII Eesti Üldlaulupidu. 30. juunist 2. juulini peeti Tallinnas suurejooneline VIII Eesti üldlaulupidu, mis kujuned üldrahvaliku muusikaelu tähtsaimaks sündmuseks. See oli iseseisva Eesti riigi esimene üldlaulupidu. Laulurahva suurürituseks sai Tallinnas Kadriorus valmis traditsionalistlik puust laululava. Kuna 1923. aastal oli valitsus otsustanud Kadriorus maatüki Eesti Spordi Keskliidule rentida, siis ehitatigi laululava nii, et seda saaks hiljem hõlpsasti kasutada Kadrioru staadioni tribüünina ja Spordi Keskliit tasus ka poole ehitusmaksumusest. Üldlaulupeol esines 386 koori ja orkestrit, kokku 10 562 esinejat. Enamus neist nägi oma riigi pealinna esimest korda. Põhilise lauljate hulga moodustasid valdade ja linnade rahvakoorid. Laulupeo üldjuhid olid Juhan Smuul, Anton Kasemets ja Eduard Knude, peoperemees oli Eesti Lauljate Liit. Sügava mulje nii
ka kuldmedali. Tookord küll Nõukkogude Liidule. See kõik oli tore, aga mõned aastad hiljem kinnistusid need mängud mu mällu veel mõne seigaga minu elus. Nimelt kui asusin Tartusse õppima, siis minu ajaloo õpetajaks sai Jaak Uudmäe ema, kes oma tundides rääkis ka aeg-ajalt oma pojast. Teine mälestus seostub mul Tallinna 9 olümpiaregati vägeva kompleksiga, mis selleks puhuks ju ehitatigi: toimusid Baltikumi pedagoogiliste koolide vahelised võistlused Tallinnas ja ööbimine oli selles uhkes spordihotellis. Tookord mulle tundus, et võimsamat ja vägevamat ja uhkema kohta pole olemaski, olin väga uhke selle üle, et sain seal olla. Saavutasin ka kuulitõukes esimese koha, sest rohkem võistlejaid sellel alal polnud peale minu. Ha, ha, ha... Ja kolmas mälestus, mis seostub mul just nende mängudega on pärit Moskvast. Kui
millest müüri välisküljel ette ulatuv dansker. Rootsi aeg Eesti valitseja vahetus, seda täna Liivi sõjale ja sellele järgnenud sõdadele. 1629. aastal sõlmitud Altmargi rahuga läks Eesti ala Rootsi kuninga valdusesse. 1561. aastal, kui Eestimaa rüütelkond andis end Rootsi kuninga kaitse alla, olid tulnud Toompeale uued valitsejad. Ajad ja kombed olid muutunud. Konvendihoone ei sobinud enam renessansiajastul esindushooneks. 1583-1589 ehitatigi Toompeal uus esindushoone. Selleks osutus Riigisaalihoone. Riigisaalihoone asus läänemüüri küljes, Pika Hermani ja konvendihoone vahelisel alal. See oli esimene silmapaistev Eesti renessanssehitis. Sellest ajast hakatigi Toompeal ehitama esindushooneid kaitsehoonetest eraldi. Riigisaali teisel korrusel asus suur palklaega saal ning selle lääneseina välisküljel lahtine fanfaaripuhujate rõdu. Valgustamiseks raiuti linnuse läänemüüri avad, kust
sellise mille olemasolust poleks vaenlastel õrna aimugi ja mida oleks täiesti võimatu tabada ning alla tulistada. Suure saladuskatte all valmiski 1955. aastal Lockheed U-2, mis ületas kõigi ootused. Vähe sellest, et see oli kiire, suutis see lennata kõrgustel, millest keegi ei osanud varem unistadagi. Maksimaalseks töökõrguseks märgiti dokumentidele 70 000+ jalga ehk siis 21 300+ meetrit. Võrdluseks - tavaline reisilennuk sõidab kõrgusel umbes 11 000 meetrit. U-2 ehitatigi spetsiaalselt NSVL järel luuramiseks ning see toimis edukalt kuni aastani 1960, kui Nõukogude liidu kohal tulistati üks seda tüüpi lennuk alla. USA alguses eitas selle lennuki olemasolu ja otstarvet, kuid oli sunnitud lõpuks tunnistama, et seda kasutati NSVL järel luuramiseks. Nimelt jäi üks piloot ellu ja temaga kaasas olnud ellujäämiskomplektist leiti muuhulgas suures koguses rublasi, väärismetalle, võltsdokumente ja muud sellist. Ka
Tuhande aasta pärast müüdi see vanarauaks ning "üks Edessa juut" viis selle oma 980 kaameli turjal ära. Pharose tuletorn Aleksandrias Nüüdseks on peaaegu kõik Aleksandria muistsed ehitised täielikult hävinud. Aleksandria õpetlaste arvukad leiutised ja avastused tundusid nende kaasaegsetele imedena. Nende kavandatud oli ka Pharose tuletorn. Arvukate madalike ja veealuste kaljude tõttu nõudis sissesõit Aleksandria sadamasse suuri kogemusi. Et tagada ohutu lähenemine sadamale, ehitatigi kuulus tuletorn. Aastal 279 e Kr valmis tuletorn. Majakas oli kolmekorruseline ja mitmete antiikautorite andmeil 100-120 meetri kõrgune. Kolmas korrus, kus asus tuli, oli ümmargune ja seda kattis poleeritud graniitsammastele toetuv kuppel. Kuplil seisis seitsme meetri kõrgune Poseidoni pronkskuju. Tule valgusjõudu suurendati liikuvate metallpeeglitega. Pharose tuletorn oli ka vaatluspunkt ja kindlus. Võib oletada, et koos aluskaljuga ulatus ta rohkem kui 180 meetrit üle merepinna
tuletikuvabrikut. See suur saavutus sai ainult võimalikuks tänu kohaliku ärimehe, Jaan Marguse initsiatiivil. Ta oli Eesti tuntud ärimees, kohaliku laenu-ja hoiuühingu ning krediidiühingu looja. Lisaks sellele oli Margus Vikraksaare elektrijaama asutaja, see oli jaam, mis varustas energiaga tervet Paidet ja veel sai tema algatusel aluse turbaühing aastal 1923. Kõige selle alustamiseks oli vaja hoonet ning seetõttu ehitatigi paekivist hoone, mille praegune aadress on Tööstuse tn. 7 . Hiljem aastateil 1967- 1970 ehitati hoonele ka kapitaalselt uus teine korrus (H. Lensmann). Tuletikkude tootmise algus selles vabrikus algas umbes 1906. aastal. Vabrikus töötas 30-40 inimest, nende seas võis leida nii lapsi, mehi ja naisi. 1914 aastal hakati tööle koguni kahe vahetusega, sest tikkude järgi nõudlus aina kasvas. Sel ajal töötas inimesi tehases juba 70-80 ning aastas valmis üle 20 miljoni tikutoosi
nautimiseks, ning käisid kuude kaupa paigas ringi ja jälgisid päikesevalguse liikumist tundide kaupa, enne kui asusid joonistama. Nad said maastiku otseses mõttes läbi oma jalgade selgeks. Tulemuseks oli esimene ehitusjärk, mis koosnes klaaskoridoridest ja kolmest paviljonist, mis, olles küll piisavad väikse püsikollektsiooni tarbeks, olid ebapiisavad vahelduvate näituste tarbeks, mis lõpuks muutusid Louisiana tegevuse põhiosaks. Seetõttu ehitatigi näituste tarbeks 1966. ja 1971. aastal juurde uued tiivad. 1976. aastal valmis kontserdisaal ning aastal 1982 ehitati Lõuna tiib spetsiaalselt muuseumi enda püsikollektsiooni jaoks, mida erinäituste ajaks varem ära koristama pidi. Lõpuks valmis 1991. aastal ka joonistuste ja graafika tiib. Kõik see laiendustegevus on toimunud enam-vähem märkamatult, eemal pargis, tekitamata külastajatele liigseid ebamugavusi.
annaabi.ee 
