Egoism ja altruism (0)

Axel von Nolcken on väga mitmekülgne isik, kes jahikäikude, rüütelkondlike ametite pidamise, mõisate juhtimise ning paljud teiste tegevust kõrvalt leidis aega ning huvi juurelda ka filosoofiliste probleemide üle. 1902. aastal olevat ta kirjutanud filosoofilise mõtiskluse „ Egoism ja altruism . Sotsiaalpoliitilisest vaatepunktist“ - see algab sõnadega: Egoism, isekus on ebameeldiv, isegi eemale tõukav, altruism, teiste eest muretsemine, hea ning õilis.
Ei saa olla üdini egoistlik või altruistlik inimene. Pole võimalik, et üks persoon on täielik egoist , kes teeb kõike enda kasu püüdlikult, teisi arvestamata. Samuti nagu pole olemas täielikult altruistlikku isikut, kes annab kõik, mis tal hinge taga on teiste abistamiseks. Inimene on loomult egoist, sest inimese käitumist juhib enesearmastus. Tundes kaasa sõbra õnnetuse üle, ollakse samuti egoist, ilma et sellest aru saadakse. Kaastunne on küll kurbus teise õnnetuse pärast, aga see põhineb kujutlusel, et sama häda võib tabada ka teid ennast. Altruist annab küll kõik endast oleneva, et teistel oleks hea, aga ta ei võta ju siiski ennast paljaks, et kõik oma riided vaestele anda. Ette tuleb väärikuse piir, mis mõneti juhindub egoismist: ei lasta ennast naeruvääristada. Järelikult ei saa väita, et mõni isik on täielik egoist või täielik altruist.
Altruism on vastuolus inimloomusega, järelikult on see võimatu. Ollakse lihtsalt kohustatud arvestama teistega ja neid abistama. Mõni inimene tunneb seda kohustust lihtsalt rohkem kui teine. Tänapäeval on altruismi osatähtsus ühiskonnas vähenenud. Inimesed aitavad teisi siis, kui see on neile endale kasulik. Balzaci „Isa Goriot ’s“ andis Vautrin Rastignacile nõu ja abi vaid selle eesmärgiga, et viia ellu enda unistus, mille täitmiseks ta vajas raha. Siiski leidub inimesi, kes pole isekad ning hoolivad nendest , kel ei lähe nii hästi. Nn “omakasupüüdmatud” toimingud tekitavad inimestes endaga rahulolu. Eestis lõid abivalmid inimesed 2010. aastal vaestele inimestel toidupangad. Need on heategevad logistilised organisatsioonid , mis on spetsialiseerunud viima toitu sealt, kus on selle ülejääk, sinna, kus on sellest puudus. Järelikult pole heatahtlikus kaasa sündinud, vaid see areneb samamoodi nagu areneb meie mõistus. Kas siis kiiresti või aeglaselt, vähesel või suuremal määral.
Ülearusest egoistlikkusest on võimalik võitu saada.. Egoist rahuldab enda soove, teeb seda mis on kõige rohkem tema huvides. Tihti unustab ta selles egoismikeerises ära teised inimesed ning muutub väga isekaks ja teiste silmis negatiivseks. Oma olukorda mõistes, astutakse oma egole peale ning püütakse ka teistega arvestada. Lihtne näide on otse koolist. Tihti juhtub, et sööklas poistega ühes lauas istudes, saab kartulikauss enne tühjaks, kui see ringiga teieni jõuab. Need, kes esimesena omale suure portsu ette on pannud, punastavad oma häbiteo peale ning paluvad köögist uue kartulikausi, kuid neile jääb eluks ajaks meelde, et on olukordi , kus tuleb teistega arvestada. Taaskord saab Balzaci „Isa Goriot’st“ teemakohase vastanduse: Rastignac oli küll omakasupüüdlik, ta kasutas ära naisi, et pääseda kõrgseltskonda. Kuid ta ei allunud Vautrini korraldusele abielluda naisega, kelle rikas mees tapetakse. Naisega, kellele kuulub peale seda suur hulk raha. Tal oli oma väärikus, ta ei tahtnud kukkuda sügavamale, kui ta juba oli. Ta ei saanud küll oma egoistlikkusest lahti, kuid vähemalt ei suurendanud ta seda. Egoismi on vaja selleks, et aru saada, mis on altruism. Läbi omakasupüüdlike ja isekate tegude mõistame, kuidas meisse suhtutakse sedasi.
Altruism ja egoism - need on teada tuntud mõisted ning neist ei tasu näiliselt rääkidagi.  Ometigi suudetakse ikka ja välja tulla erinevate teooriatega. Minu arvates on igas inimeses olemas egoism, kuid head inimesed suudavad selle endas alla suruda. Õpivad olema pisut altruistlikumad ja meeldivamad teiste inimeste suhtes. Nii ei pea olema must lammas valgete seas.