Eestluse elujõu allikad (0)

Eestluse elujõu allikad
Kallid kuulajad!
Kui vaadata maailmakaarti, tekib nii mõnelgi välismaalasel raskusi meie pisikese riigi ülesleidmisega. Lihtne on näidata kaardil, kus asub Venemaa, USA, Kanada või Brasiilia, kuid väikest Eestit, mis on kui täpp teiste riikide kõrval, ei panda esmasel vaatlemisel tähelegi. Kuid vaatamata oma väiksusele, oleme me üks südikust täis rahvas, kes on võidelnud välja iseseisvuse ning seda juba 92 aastat vapralt säilitanud. Kuid kust küll tuleb see meie väikse rahva südikus, elujõud?
Esiteks tooks ma välja meie ilusa eesti keele. Olen kindel, et just meie kaunis emakeel on see, mis ühendab meid - eestlasi. Tänu ühisele keelele, saame me omavahel vabalt suhelda igas valdkonnas, jagada informatsiooni ning end harida oma emakeeles. Lisaks võimaldab see meil väljendada emotsioone, üksteist mõista, ning tunnetada maailma ja ühiskonda.
Lisaks ühisele keelele ühendavad eesti rahvast ka meie kirjandus. Siinkohal tooksin välja Fr. R. Kreutswaldi poolt kirjutatud eepose “Kalevipoeg”, mis on tänapäeval kõigile eestlastele tuttav oma müütide poolest. Ent aastaid tagasi, kui eepos laiale avalikkusele kättesaadavaks sai, hakkas see meie rahvale avaldama suurt mõju. Läbi eepose hakkas suurenema rahva eneseteadvus ning kasvas rahvustunne.
Eestluse elujõu allikateks on kindlasti ka meie rahva ühised traditsioonid. Nii toimuvad Eestis ühistantsu- ja laulupeod, mis on kujunenud rahva ühtekuuluvuse väljendajaks. Tuhanded inimesed tulevad üle Eesti kokku, et ühiselt laulda ning tantsida nii, nagu seda on tehtud juba aastaid. Sellistel üritustel õhkab ainult positiivsust. Inimesed tunnevad end võrdsetena, tagaplaanile jäetakse materiaalsed vajadused, pühendutakse ainult käimasolevale hetkele, nautides koos mitmete tuhandete eestlastega ühist pidupäeva.
Kuid mis veel võiks suurendada meie rahva ühtekuuluvust?
Paljude arust pole eesti sportlased väärt mitte kui midagi. Mina nii ei arva . Just meie meedia pideva kriitika all kannatavad sportlased on need, kes tugevdavad eestluse tunnetust. Miks muidu elavad eestlased omadele aastaringselt kaasa, käies sportlastlasi ühiselt ergutamas, pannes ise justkui pool jõudu ergutuste sisse. Seda võib Eestis näha lausa 2 korda aastas, kui suur hulk eesti rahvast koguneb Otepääle, käes suured Eesti lipud ja pasunad, et nende abil omadele kaasa elada. Selline vaatepilt , kus lehvivad Eesti lipud, olgu see siis nn live’s või telepildist vaadatuna, on ikka võimas vaatepilt. Rahvas toetab omasid, olgu nad lõpuprotokollis mistahes kohal.
Selline ühine tegutsemine näitabki meie rahva ühtekuuluvust ja suurust. Pole tähtis, kui väike on meie riik või kui vaene on meie rahvas. Tähtis on, et rahvas oskaks väärtustada olemasolevat , mitte taga nutta seda, mida meil pole. Just tänu meie rahva suurele tahtejõule, olemegi me märgitud maailmakaardile, kui üks iseseisev maa – Eestimaa.
Aitäh kuulamast!