Eesti varauusaeg (1)

Eesti varauusaeg
Eesti varauusaeg on ajalooperiood, mil Eesti territooriumil leidsid aset olulised muutused, mis asendasid keskaegse riikliku, majandusliku, kultuurilise ja ühiskondliku korralduse uusaegsega. Tavaliselt loetakse Eesti varauusaja kesteajaks umbkaudu aastaid 1550–1800, kuid mõnikord on kasutatud ka teisi aastaarve. Sümboldaatumeid kasutades määratakse periood tavaliselt aastatega 1558, mil algas Vana- Liivimaa riikidesüsteemi lagunemine, ja 1816/1819, mil Eestimaal ja Liivimaal kaotati pärisorjus. Mõnikord on varauusaja lõppdaatumiks võetud ka asehalduskorra kehtestamise aeg.
Eesti varauusaja saab jagada mitmeti erinevateks perioodideks, kõige tugevamalt on esimesele perioodile (aastad 1561–1710/1721) ilmselt kinnistunud nimetus Rootsi aeg, aga on kasutatud ka nimetust sõdade ajastu või riikliku killustatuse aeg (Margus Laidre on välja pakkunud ka nimetust Liivimaa Saja-aastane sõda), mis hõlmab lühemat perioodi (1558–1625/1629/1645/1660). Sõdade ajastut ja Rootsi aega on kasutatud ka koos, üksteisele järgnevate perioodide tähenduses, sel juhul on kahe perioodi eraldusjooneks tavaliselt võetud 1629. aasta, mil Eesti mandriosa läks täielikult Rootsi võimu alla. Lõuna-Eestis võib aga eristada Poola aega (1561/ 1562 –1625/1629) ja Saaremaal Taani aega ( 1559 –1645). Lisaks neile võib lisada veel ka Liivi sõja aegse Vene võimuperioodi (1558–1583).
Liivimaa ja Kuramaa, 1705.
Varauusaja teist poolt on tavaliselt nimetatud kas Vene ajaks või tsaariajaks (mis kestis kuni 1917./1918. aastani, hõlmates seega ka Eesti uusaja).