Eesti vajab nii uut kui ka vana (0)

Eesti vajab nii uut kui ka vana
Eesti rahvust ei ole kerge murda. Ajalugu on meile korduvalt tõestanud, et kuidagi ja kunagi saame me ikka ja jälle jalad alla, kui meid on ümber tõugatud. Läbi aastasadade ei ole meie kultuuri ega ühtekuuluvustunnet unutatud. Kuna eestlasi on niivõrd vähe, siis me hoiame alati kokku.
Eesti riik on kultuuriga kaitstud. Meie kultuur on lihtsalt nii südamelähedane, lihtne ja loogiline, et sellest on võimatu mööda vaadata. Taske tööga on meie praegune elu tulnud ning seda ei lasta nii lihtsalt käest. Olgu see siis põllutööga, kolhoosis rügatud või siis laua taga tehtud tööga teenitud aga keegi meilt seda ära ei võta. Eestlaste kombed on kujunenud vastavalt rasketele elutingimustele. Meil ei ole eriliselt viljakat mulda või väga ilusat ilma, et vili ja toit tuleksid lauale kui iseenesest. On veedetud pikad päevad põllul ning valatud higi, verd ja pisaraid. Ning Eesti rahvas ei unusta seda. Tavad kestavad edasi ka tänapäeva. Jaanipäeva tähistatakse endiselt ilmatuma suure lõkkega, Laulupidu toob kokku erakordselt palju eestlasi ning Kadri - ja Mardipäeval käiakse külast-külla viljaõnne toomas. Ja eestlased korraldavad juba uusi kultuurisündmusi, mis on terves maailmas tunnustatud. Projekt „Teeme ära“ on ülimenukas ja maailmakuulus . See näitab eestlaste ühtekuuluvustunnet ja töökust.
Eesti keel on tugev keel, arvestades seda, et mõnes riigis, kus on kõvasti rohkem elanikke, ei olegi päris oma keelt, vaid räägitakse mõnda üldlevinumat keelt. Meie keele kõnelejaid on mõnes mõttes vähe aga samas ka palju. Piisavalt palju on meid selles mõttes, et meie rahvuskeelt ei unustata, kuna me oleme end kirjutanud ajalukku iseseisva rahvusena. Vähe on meid paraku maailmamõistes. Eestlasi on vaid 1.3 miljonit ning umbes sellega piirdub ka Eesti keele kõnelejate arv. Seda ei saa võtta võrdluseks Inglise, Saksa või mõne muu suurema keelega. Ja seepärast olekski meil just motivatsiooni hoida oma keel puhtana ning elujõulisena. Pahatihti tuleb välismaailmast uusi sõnu, mida oleks nii mugav ka meil kasutada. Vaid kirjutada sõna veidi Eestilikumalt, hääldada natuke teistmoodi ja ongi valmis. Tegelikult võiksime me hoopiski selle asemel korraldada regulaarselt sõnade konkursse, kus antakse ette tähendus, millele tuleks välja mõelda Eesti keelne sõna, mis oleks lihtne, meeldejääv ja mugav kasutada. Niimoodi ei trügilks meile liiga palju võõrsõnu ja keel püsiks puhta ning ilusana. Sõnad küll ei kinnistu ühe või kahe aastaga aga ehk aastakümnega oleksid need sõnad kasutusel igapäevaelus. Nii me hoiaks oma keele originaalsena ja hoiaks selle inimestele hingelähedasena. Oma asi on ikka kallik, kui laenatud. Ja kes teab, ehk laenavad teised keeled hoopis meilt tulevikus sõnu.
Eesti riik püsib tänu oma keelele, kultuurile ja inimestele. Eelkõige aga inimestele. Eestlased peavad olema innovatiivsed aga samas jääma kindlaks oma juurtele ning kommetele. Tuleb algatada uusi traditsioone ja mõelda välja uusi sõnu. Siis jääb püsima ka Eesti riik.