Eesti taasiseseisvumise põhjused - arutlus (4)

Taasiseseisvumine – kas taeva kingitus, NSV Liidu lagunemise või Eesti rahva kindla tahteavalduse tulemus
Eesti taasiseseisvus 20.augustil 1991.aastal. Selle üle, miks sündmused just nii arenesid ning kuidas iseseisvumine võimalikuks sai, on erinevaid arvamusi . Meie, eestlased tahame ikka öelda, et meie endi nõue vabadusele, oli peamine põhjus. Paljud ajaloolased, nt rein Ruutsoo, arvavad aga tõese seletuse peituvat mitmete asjaolude kokkulangemises. Mina leian samuti, et taasiseseisvumine sai võimalikuks erinevate tegurite koosmõjul.
1985.aastaks oli selge, et NSV Liit on sattunud ummikusse nii majanduses kui välispoliitikas. Reformid olid möödapääsmatud ning nendega tegi kiiresti algust 1985.aasta märtsis võimule saanud Mihhail Gorbatšov. Ta alustas perestroikapoliitikat, mis oli kuus aastat hiljem NSV Liidu lagunemise üheks põhjuseks. Perestroika nägi ette sisepingete leevendamist poliitilise ja majanduselu mõnigase liberaliseerumise hinnaga. Majanduses lubati asutada mitmesuguseid kooperatiive, rendi- ja ühisettevõtteid, meelitati maale väliskapitali, püüti tõsta töötajate isiklikku materiaalset huvitatust paremast tööst. Sisepoliitikas võeti ette kaadrimuudatusi ja piiratud demokraatlikke reforme, anti liiduvabariikidele rohkem iseotsustamisõigusi. Need reformid ei andnud aga soovitud tulemusi, vaid lõid hoopis soodsa pinnase erinevatel väikerahvastel end taaskord ühtsena tunda.
Selline sündmuste käik pani tegutsema ka eestlased. Väikese rahvana ei osanud esialgu ilmselt keegi väga loota iseseisvusele. Oli ju läbi nõukogude aja teada, et kui ka tuleb mõningane vabamalt hingamise periood, siis peagi asendub see järjekordse venestamislainega. Eestimeelsus ei olnud aga kuskile kadunud ning see pani tegutsema. Kui 1986.aasta lõpus avalikustati kava uute fosforiidikaevanduste rajamiseks, tekitas see eestlastes protesti . 1987.aasta kevadel avaldus see fosforiidikampaaniana. Eestlased tundsid end ühtsena ja said indu juurde. Sama aasta augustis toimus Hirvepargis meeleavaldus Molotov -Ribbentropi salajase lisaprotokolli hukkamõistuks. See oli oluline sündmus, kuna siit edasi julgesid eestlased luua mitmeid erinevaid organisatsioone eestluse saavutamiseks, nt Rahvarinne. Usun, et pärast neid sündmusi hakkas juba paljude eestlaste hinges lootusekiir paistma. Nõukogude võimud küll reageerisid sündmustele, aga suuremaid tõkkeid ei suudetud enam iseseisvusteele ette panna.
NSV Liidule olid olulised suhted läänega. Sealt loodeti kõikvõimalikule abile. See eeldas aga inimõiguste-alase olukorra parandamist: tsensuuri ja julgeolekuorganite haarde lõdvendamist. Seega ei olnudki enam mõeldavad massilised vangistamised või hukkamised dissidentide kõrvaldamiseks. Eestlased oskasid seda aga oma huvides ära kasutada ja julgesid astuda olulisi samme iseseisvuse taastamiseks. Leian, et nõukogude võim oli selleks ajaks piisavalt nõrk ja samal ajal ka pimedusega löödud, kuna olulistest sündmustest oldi mitmel korral mööda vaadatud ning K. Vaino vabastati ametist alles päev enne Rahvarinde poolt organiseeritud meeleavaldust Lauluväljakul 17.juunil 1988. See sündmus sai taaskord ajaloos oluliseks, kuna rahvas sai avaldada oma nõudmisi võimudele. Kõige tähtsam nendest , mis ka Eesti NSV Ülemnõukogu poolt täideti, oli sinimustvalge lipu taastamine eestlaste rahvuslipuna
Seda ja teisi 1988.aasta suvel toimunud üritusi tunneb ajalugu Laulva revolutsiooni nime all. Eestlased kui laulurahvas korraldas ühiseid laulmisi, algul Raekoja platsil, hiljem Lauluväljakul. Kulmineerusid need sündmused septembris „Eestimaa lauluga“, kus kõlasid Alo Mattiiseni viis isamaalist laulu ning Heinz Valgu kurikuulus lause: „Ükskord me võidame niikuinii.“. Kuigi rahvuslikele jõududele loodi vastukaaluks Interliikumine, ei suutnud see takistada Eestil iseseisvuse poole liikumast. 1989.aastal sai eesti keel taas riigikeeleks ja 24.veebruar kuulutati iseseisvuspäevaks. 1990.aasta veebruaris toimusid juba Eesti Kongressi kui esindusorgani valimised. Üheks tähtsaks sammuks näitamaks Nõukogude Liidule oma iseseisvumistahet oli aga ka 23.augustil 1989.aastal Balti rahvaste ühine aktsioon Balti kett. Mina arvan, et see oli eriline päev kogu maailma ajaloos, kuna säärast rahumeelset ettevõtmist, millest võtnuks osa nii palju inimesi, ei olnud enne nähtud. See ühine kätest kinni seismine aitas maailmale teadvustada, et siinsed rahvad ei ole huvitatud NSV Liidu koosseisus olemisest ning selle teabe alusel tunnustasid lääneriigid hiljem omariikluse saavutanud riikide iseseisvust.
Sel ajal kui eestlased ja teised rahvad NSV Liidu võimu alt pääsemiseks kindlaid samme astusid , püüti impeeriumit ikkagi kiivalt lagunemast hoida. Üleliidulisel tasandil ähvardati Eestit majandusblokiga ja Interrinne korraldas miitinguid, püüti sundida Eestit liidulepingut vastu võtma, ka sõjalise jõuga. Ent Nõukogude Liit oli kriisis , mis kulmineerus 1991.aastal riigipöördekatsega, eesmärgiks ikka liidu püsimajäämine. Eesti aga eiras seda ning kuulutas 20.augustil 1991 välja iseseisvuse. Eestlaste targalt ja läbimõeldult käitumine sai võitu NSV Liidu, mis alustas vaikselt lagunemist juba 1980ndatel, püsimajäämise katsetest.
Sündmused arenesid loogiliselt. Eestlased tegid õigetel hetkedel NSV Liidu nõrkusi nähes otsustavaid samme, jäädes seejuures rahumeelseks. Nõukogude Liit ei suutnud aga sündmuste sellist käiku ette näha ning hakkas tegutsema liiga hilja . Nende juhtumiste koostoimel sai teoks Eesti taasiseseisvumine, millele aitasid kindlasti kaasa tuhandete eestlaste palved Jumala poole.