Eesti taasiseseisvumine (0)

Eesti taasiseseisvumine
Eesti taasiseseisvus 20.augustil 1991. aastal kell 23.03, kuna just sellel hetkel võttis parlamendi kohuseid täitev Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse, et Eesti ei kuulu enam NSV Liitu ja on iseseisev vabariik.(1) Selle suure otsuseni jõudmine oli aga pikk ja raske teekond ning enda arutluses peatun pikemalt demokraatlikel rahvaliikumistel ning organisatsioonidel mis tekkisid Eestis perestroika ajal, rahvarohketel omariiklikuse taastamisega seotud üritustel, suveräänsusdeklaratsioonil, üleminekuperioodil ning annan ka enda hinnangu omariiklikuse taastamisele.
1985. aastal Gorbatšovi võimulrtulekuga ei leidnud perestroika Eestis esialgu ulatuslikku vastukaja. Sisepoliitiline olukord Eesti NSV-s alustas muutusi alles 1986 aasta lõppedes kui Moskvast tuli otsus rajada Eestisse uus fosforiidikaevandus. Esimest korda peale pikka aega kogunes rahvas kokku ning nn. fosforiidikampaania protestiga sunniti Moskvat loobuma sellest mõttest. Kuna fosdoriidikampaania oli üks esimesi massiüritusi jälle vabaduse poole sammuval Eestil andis see kindlasti rahvale juurde palju ühtekuuluvustunnet ning omariiklikuse usku, sest suudeti ju suure Nõukogude Liidu vastu astuda ning protest ka õnnestus.
23. Augustil toimus Tallinnas Hirvepargis poliitiline meeleavaldus kus räägiti Molotovi-Ribbentropi Paktist milles 1939. aastal Hitleri ja Stalini vahelised salajased kokkulepped olid avalikustamisel. Peale Hirvepargi miitingut loodi 1987. aasta lõpul esimene demokraatlikele põhimõtetele tuginev massiorganisatsioon "Eesti Muinsuskaitse Selts", mille eesmärgiks oli eesti ja Eestimaaga seotud muinsus- ja ajaloo-objektide säilitamine ning muinsuskaitsealase teadvuse tõstmine ning levitamine. Sellest järgneval aastal moodustati Eestis ka esimene poliitiline erakond "Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei", ning 1988.aasta Aprilli keskel moodustati "Eestimaa Rahvarinne " mille eesmärk oli perestroikat toetada ning lühiksese ajaga sai rahvarindest suurim rahvaliikumine.
1988. aasta lõpupoole oli Eestis välja kujunenud kolm arvestatavat poliitilist suunda. Rahvuslikud jõud kes soovisid omariiklikuse taastamist. Impeeriumimeelsed kes leidsid , et kõik peab jääma vanaviisi, ning Rahvarinne ja rahvuskommunistlik osa EKP-st kes pooldasid liidulepingut, mis oleks taganud Eestile suuremad võimalused ise otsustada ja konföderaadi staatust Nõukogude Liidu koosseisus . 16. Novembril 1988. aastal võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu suveräänsusdeklaratsiooni, millega sätestati Eesti NSV seaduste ülimuslikkus üleliiduliste seaduste ja määruste suhtes. Sellega tõusis ülesse ka nõukogude võimu tingimustes Eesti omariiklikuse küsimus.
Üheks suurimaks rahvaürituseks saab pidada ka suveräänsusdeklaratsiooniga kaasas käinud 23. augustil 1989 ndal aastal aset leidnud Balti ketti milles Tallinnast kuni Vilnuseni moodustati katkematu inimket mille eesmärgiks oli demonstreerida maailmale Baltimaade vabadustahet, avaldada Moskvale survet ja juhtida tähelepanu NSV Liidu ja Saksamaa vahel poole sajandi eest sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktile , mille salaprotokollid viisid Baltimaade okupeerimise ja annekteerimiseni NSV Liidu poolt.
1990. Aasta märtsis toimusid esimesed demokraatlikud valimised Eesti NSV Ülemnõukogusse, kus osalesid kõik kõige tähtsamad poliitilised jõud. Ülemnõukogu esimeheks sai Arnold Rüütel ja uueks valitsusjuhiks Edgar Savisaar. 30ärtsil 1990. aastal võttis Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust staatusest . Sellega kuulutati välja üleminekuperiood, mis pidi lõppema omariikluse taastamisega. Sama aasta mais taastati Eesti Vabariigi nimetus, lõpetati Eesti NSV sümbolite kasutamine ning kehtisid vaid enda vabariigi seadused. Sellega kaasnes aga ka Impeeriumimeelsete jõudude surve ning Moskva ähvardas Balti riike Majandusblokaadiga ning Eestis kohapeal korraldati streike, proteste ning poliitilisi miitinguid mis olid keskvalitsuse meelsed . Moskva ütitas peale suruda ka Balti riikidele liidulepingut, millega aga Balti riigid ei nõustunud ning 1991. aasta jaanuaris püüdis Moskva maha suruda omariiklikuspüüdlusi Balti riikides sõjaliste jõududega, Eestis küll suudeti verevalamist vältida kuid Riias ja Vilnuses rünnati tsiviilobjekte, ning esines ka inimohvreid.
Kuna Moskva ei suutnud kuidagi loobuda Balti riikidest siis soovis ta korraldada impeeriumi kooshoidmiseks referendumi. Seda suudsid Balti riigijuhid aga ära hoida korraldades 1991. Aasta märtsis ennetava referendumi, mille tulemused olid ülekaalus omariiklikuse taastamise soovilt, ning ka ligi 1/3 teiste rahvuste esindajatest toetas iseseisvuse taastamist ning omariiklikust. Referendumi tulemused välistasid impeeriumi kooshoidmise ning liidulepingud mida Moskva soovis, läbirääkimiste ainsaks küsimuseks jäi vaid iseseisvuse taastamine.
20. Augustil võttis Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest. 21. august kukkus riigipöördekatse läbi, seejärel normaliseerus olukord täielikult. 22. Augustil tunnustas Island esimese riigina Eestit iseseisva Vabariigina, Venemaa Föderatsioon tununstas Eestit vabariigina 14. August.
Kõik need sündmused millest siin juttu aitasid väga suure sammu lähemale vabaduse taastamisele mis ka 1991. Aasta augustikuus aset leidis. Eesti omariiklikuse taastamine sujus küll üle kivide ja kändude kuid ometi leidis see aset, ning ma usun, et väga suurt rolli mängis selles rahva usk ning soov saada vabaks, sest NSV l oli küll palju rohkem sõdureid ja tanke millega rahvast maha suruda, kuid siiski soov oma riiki kaitsta ning luua oli palju suurem kui nende sõdurite motivatsioonid ning ambitsioonid sõdida võõral pinnal. Leian, et Eesti omariiklikuse taastamine sujus hästi ning tuleb olla tänulik nendele inimestele kes selle pika tee läbi käisid.
Kristiina Toomik

http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_taasiseseisvumine
Kasutatud on ka Einar Värva ja Tõnu Tannberg „Lähiajalugu“