Eesti - meie ühine kodu (4)

Noorte ja spetsialistide lahkumine Eestist

riigist lahkunud noored ja spetsialistid? Just nendele küsimustele üritan järgnevas tekstis anda vastused. Eesti võeti Euroopa Liitu vastu 1. Mai 2004 ning sellest ajast alates on lahkunud tuhandeid tööjõulisi noori inimesi Eestist. Erinevatele allikatele tuginedes on lahkunud lausa üle 16000 noore ning siia elama asunud veidi üle 9000. Lahkujaid on seega poole rohkem ning see on lisaks madalale sündivusele üks peamisi tööjõu vähendajaid Eesti riigis. Suurem osa lahkuvad Soome aga minnakse ka Rootsi, Norrasse, Inglismaale, Hispaaniasse jne. Lahkumise põhjuseid on küll mõneti erinevaid. Kes läheb õppima, kes niisama lõuna poole elu nautima aga suurem osa siiski lahkuvad, et välisriigis tööle minna ja teenida kõrgemat palka, et oleks võimalik paremini ära elada. Tooksin võrdluseks välja, et miinimumpalk Eestis on 390 eurot kuus, Hispaanias 757 eurot

Kuidas kasvatada noortes patriotismi?

Kuidas kasvatada noortes patriotismi? Kõik meie vanemad ja vanavanemad on pidanud elu jooksul nägema nii mõndagi seoses muutustega ühiskonnas. Alates 1940-aastast, kui Eesti vabariik maha suruti, kadus koos vabariigiga ka aus patriotism. Sellest ajast tekkis lojaalsus ühtse ja suure Venemaa jaoks. 1940-1991.a. võisime rääkida küll patriotismist Eestis, kuid see on selge, et enamusel rahvast oli kommunistliku Venemaa jaoks väga tähtis teha seda, mida kästakse, sest vastasel juhul võidi kaotada näiteks oma töökoht. Täna võime kohata meie riigis sellist mõtteviisi: ,,Olen vaba mees vabal maal, elan, kus tahan, teen, mida tahan"

Uurimustöö "Eestlane, Eurooplane, kui maailmakodanik"

Sissejuhatus Olla eestlane Euroopas kui maailmakodanik? Kas see võiks olla meie väikese rahva jaoks olulisem, kui olla eestlane oma kodumaal? Me kipume unustama oma rahvust ja traditsioone ning oleme muutumas rohkem eurooplasteks, kui jäämas eestlasteks. Minnakse teistesse riikidesse tööle ja õppima, sulandutakse sealsetesse kultuuridesse, võetakse omaks võõrad keeled ning hakatakse unustama, kust on pärit meie juured. Nüüd, kus piirid on avatud, on kiirenenud erinevate rahvuste segunemine. Meie, eestlased, olles väike ja palju kannatanud rahvas, peaksime hoidma ühte, säilitama oma keelt ja kultuuri ülimalt hoolikalt, sest meid on ainult pisut üle miljoni ning meie väike ja üpris abitu rahvus ei püsi kaua, kui me sama tempoga seguneme. Tiina Leemets ütleb ajakirja ,,Oma Keel" 2001.aasta kevadel välja antud artiklis: ,,Peaaegu igal kuul võib Eesti ühiskonna

Mida tähendab mulle Eesti kodanikuks olemine?

Mida tähendab mulle Eesti kodanikuks olemine? Olen tihti mõelnud, kuidas mul on vedanud, et sündisin Eestis ning olen just Eesti kodanik. Ma ei kujutaks ennast ette mõne teise riigi kodanikuna, kus elu ja kultuur on täiesti teistsugune. Eesti Vabariik on mu kodumaa ja nii se ka jääb. Siin elasid minu vanemad ja vanavanemad ning siia jäävad elama tulevikus ka ehk minu lapsed ja lapselapsed. Kuid mida siiski tähendab mulle Eesti kodanikuks olemine? See on väga mõtlema panev küsimus ning leian, et see tähendab mulle väga palju. Leian, et Eesti kodanikuks olemisel on palju rohkem positiivseid külgi, kui negatiivseid. Kuna olen Eesti kodanik, on mul õigus selle riigi territooriumil elada. Paljude riikidega võrreldes, on mu kodumaa kui paradiis. Eesti on iseseisev riik, kus riigivõim on rahva käes. Siin ei ole diktaatorit, kes võtaks vastu seadusi

Mida saan ma oma kodumaa heaks teha?

Mida saan ma oma kodumaa heaks teha? Sissejuhatus: Pidevalt ja kiiresti globaliseeruvas maailmas on paratamatu, et patriotismitunne oma kodumaa ja rahvuse suhtes hakkavad taanduma. Mõneti on see kurb, eriti meie, eestlaste, seisukohast. Me oleme rahvaarvult väikesed ja balanseerime jätkuvalt kriitilisel väljasurevuse piiril. Olukorra muutmine võib tunduda võimatuna, kuna oleme seotud suurte maailmas mõjuvõimu omavate liitudega. Me ei suuda üksi maailma haaranud protsesse peatada, aga igaüks saab meist küsida endalt, mida saan mina oma kodumaa heaks teha. Teema I lõik: Rõhk tuleb asetada eelkõige noortele, kuna noored kannavad endas Eesti tulevikku

Missuguste väärtushinnangute kasvatamisega tuleks Eesti ühiskonnas tegeleda?

Missuguste väärtushinnangute kasvatamisega tuleks Eesti ühiskonnas tegeleda? Väärtushinnang on midagi, mille abil inimesed teevad vahet heal ja halval. Väärtushinnangud ehk väärtused näitavad, mida inimene hindab kõrgelt ning mille poole ta püüdleb. Esmased väärtushinnangud saab laps kodust, kuid need pole lõplikud. Ühiskond meie ümber areneb pidevalt ning seeläbi on ka meie väärtushinnangud pidevas muutumises. Kui lasteaialaps väärtustab sõpru ja magusaid komme, siis nooruk ei pruugi enam samu asju hinnata. Talle on tähtis perekond, raha ja karjäär. Seega on ühiskonnal tähtis roll meie väärtushinnangute kujundamisel. Nõukogude Liidu ajal oli inimestel raske, kui mitte pea võimatu, reisida maailmas ringi ning näha teisi maid ja kultuure. Alates 1992-st aastast ehk ajast, mil Eesti taasiseseisvus, on aga maailm tulnud meile nö lähemale

Minu Eesti Kuigi Eesti on väike riik, ning siin elab vähe inimesi, on see maa mulle ikka armas. Eestit küll ei tunta ülemaailmselt, sest Eesti pole suurriik, kuid sellest hoolimata on eestlaste südameis ikka armastus oma koduriigi vastu. Me elame siin maal, oleme siin sündinud ja ilmselt ka sureme siin. Selleks, aga et me elu siin natukenegi mugavam oleks peaksime me otsima võimalusi, et enda elukvaliteeti parandada. See, mida iga inimene oma riigilt ootab on väga erinev. Mõned meist vajavad rohkem abi, kui teised, aga samas on ka olemas inimesi, kes seda abi ära kuritarvitavad. Meil Eestis on väga palju

Tragöödiad toidavad rahva eneseteadvust

Tragöödiad toidavad rahva eneseteadvust. Tihtipeale on meil tarvis mingit sorti õnnetust või sündmust, et mõista, mis on meile meie elus tõeliselt tähtis, kellest me tegelikkuses kõige rohkem hoolime ja mis meile enim korda läheb. Nii imelik kui see ka pole, kuid tõsiasi on see, et enamus tragöödiad lähendavad omavahel inimesi. Tragöödiad panevad meid mõtlema meie elude üle, kellena me siia maailma sündinud oleme, milleks me eksisteerime ja mis eesmärk üleüldse meie eludel on. Sageli teeme me tähtsaid ja ka vähetähtsamaid otsuseid enne pikemalt järelemõtlemata. Me ei mõtle alati sellele, mis tagajärgi meie otsused ja teod endaga kaasa võivad tuua. Öeldakse, et ´´vigadest õpitakse´´. Mina arvan, et see ütlus peab paika. Loomulikult küll mitte kõikide inimeste puhul,kuid üldsuses kindlasti. Kui me oleme milleski väga eksinud, käitunud valesti, võib see endaga kaasa tuua suure kahetsustunde ning halvimal juhul isegi tragöödia.