Kuidas kasvatada noortes patriotismi? (4)

Kuidas kasvatada noortes patriotismi?
Kõik meie vanemad ja vanavanemad on pidanud elu jooksul nägema nii mõndagi seoses muutustega ühiskonnas. Alates 1940-aastast, kui Eesti vabariik maha suruti, kadus koos vabariigiga ka aus patriotism . Sellest ajast tekkis lojaalsus ühtse ja suure Venemaa jaoks. 1940-1991.a. võisime rääkida küll patriotismist Eestis, kuid see on selge, et enamusel rahvast oli kommunistliku Venemaa jaoks väga tähtis teha seda, mida kästakse, sest vastasel juhul võidi kaotada näiteks oma töökoht.
Täna võime kohata meie riigis sellist mõtteviisi: „Olen vaba mees vabal maal, elan , kus tahan, teen, mida tahan“. Eesti noortes on patriotismi, kuid on ka noori kelles ei ole – õigemini, kes pole mõningaid mõtteid oma peas loogilise lõpuni mõelnud või pole neid õpetatudki seda tegema. Paljudes noortes on peidus läbimõtlematus, õigustuse otsimine lodevusele ja laiskusele, lootus et „küll asjad saavad ilma minutagi korda“.
Senikaua kuni meie noortele antakse üha paremaid võimalusi välismaal töötamiseks ja elamiseks, ei saa me kahjuks kasvatada noortes patriotismi. Patriotismi ehk lojaalsust riigi suhtes võib võtta ka kui usaldust meie riigi vastu. Usaldusest aga on olnud Eestis tugevalt puudu ja on seda ka jätkuvalt. Seda nii riigi struktuurides oma kodanike ja siinsete elanike vastu kui ka kodanikel riigi suhtes. Sellest lähtuvalt on meie esmane ülesanne teha kõik vastastikkuse usalduse suurendamiseks.
Usaldus tekib inimeste vahel. See sünnib kodanikuühenduste abil, kelle kaudu toimub pidev dialoog ja partnerlus inimese ja riigiga. See peaks saama meie ühiseks prioriteediks. Eesti vajab kodanikke, kes oleksid lojaalsed riigi suhtes. Lojaalsuse eelduseks on valmidus õppida eesti keelt ja tunda eesti kultuuri ning riikluse aluseid.
Siinkohal võiks esile tuua vene rahvusest inimesed, kellest koosneb küllaltki suur osakaal eesti rahvastikus. Paljud nendest inimestest on selgeks õppinud eesti keele ning nad austavad meie riiki ja kultuuri. Samuti on vene rahvusest perekonnad oma lapsed pannud eestikeelsetesse lasteaedadesse ja koolidesse mõttega, et neist saavad korralikud Eesti riigi kodanikud. Need pered on valinud õige tee. Patriotismi ei saa peale sundida . Seda on võimalik vaid kasvatada.
Kuid samas leidub ka neid inimesi, kes eesti keelt, riiki ja rahvast kahjuks põlgavad ning võib arvata, et seda just ajaloolistel põhjustel. Seesugustes vene noortes on väga raske kasvatada eestlaslikku patriotismi – nemad peavad kodumaaks Venemaad.
Kuid samas ei saa näiteks aprillirahutustes märatsejaid ehk huligaane nimetada mitte patriootideks, sest tegemist oli pigem äraostetud seltskondadega ja Moskva palgal olevate tegelastega, kellel polnud pronkssõduriga mingit otsest seost.
Tänapäeval on patriotismitunne asendunud suuresti heaolukultusega, mis ei jäta ruumi tolerantsusele ega ka kaastundele endast nõrgema või edutuma vastu: kellel ei ole kolmekümneselt maja, autot ja blondiini, on lootusetu luuser. Patriotism on kodutunne , mis saab alguse perekonnast. Koduks ongi väike kodu meie kodumaa sees, mida tuleb hoida ja säästa samamoodi nagu rahakotti, mida ei taha kaotada, mis on väärtuslik ja mida ei jäta lohakile.
Millegipärast inimesed ei hooli oma kodumaa arhitektuurist, ajaloost ega emakeelest: ajaloolised ehitised asendatakse kortermajade või büroohoonetega ning Interneti kasutamise laienemisest tingituna kasutatakse keeles palju inglisekeelset sõnavara. Omakasupüüdmatut armastust Eesti maa vastu tunnevad enamuselt vaid eluveteranid.
Meie patriotism väljendub laulupidudes, spordiüritustes, Balti ketis ja selles, kuidas me vastame rünnakule. Kui meie vahel ja keskel ka muidu hõõrdumisi esineb, siis vaenlasega silmitsi seistes oleme ühtsed ja käitume väärikalt. Siinkohal võiks näiteks tuua Oskar Lutsu teose „Kevade”, milles koolipoisid sakslaste vastu ühtselt väikestviisi mässu pidasid . Nad tegid seda küll ebaintelligentselt ja mõtlematult kuid kavatsused olid siiski head - eesmärk pühitseb ju abinõu.
Meie väikeriik vajab patriotismi nii haridustasandil, kui ka igal elualal ja mõneti rohkemgi kui mõni suurriik . Samas inimesed peaksid patriotismitunde kasvatamiseks suhtuma tõsisemalt sellesse, et noored saaksid elada, õppida ja töötada koos siin – nende kodumaal.