Eesti kunst okupatsioonist iseseisvumiseni (1940-1990) (2)

Eesti kunst
Aastad 1940-1955
Esimene nõukoguse okupatsiooni aasta kunsti niivõrd ei mõjutanud kui ühiskonda. Eesmärgiks oli aga saavutada kunstnike kasvõi väline leppimine muutustega.Nõukogude liidus oli sellel ajal seaduslikuks ja ainukeseks stiiliks realism, see stiil oli Eestis võimude poolt soovituslik kuid seda ei surutud tol hetkel peale. Rõhutati hoopis kunstnike ja kunsti tähtsust. Riik tellis raha eest meelepärase teemaga kunsti kuid ka poliitiliselt neutraalseid teoseid. Kunstnikud muutsid ainult teoste temaatikat kuid mitte kunsti ega enda stiili. Enamasti oli vaid teoste pealkirjadest poliitilist maiku tunda. Mõned kunstnikud töötasid meelsasti riigi kasuks. Peale sõja puhkemist ja küüditamisi sattus kunstnike ka Venemaale, paljud surid. Mõningaid saatis aga edu kuna neid soovis riik kasutada propagandasõjas. Need Eesti kunstnikud koondati kokku Jaroslai linna ja 1943 asutati Eesti Nõukogude Kunstnike Liit. Seal õpetati riigikorrale vastavat sotsialistliku realismi ning samal aastal korraldati saksa vastane propaganda näitus „600 aastat Jüriöö ülestõusust“.
Saksa okupeeritud eestis natsi kunsti mõju oli väike. Riik ei pidanud kunstnike töö kontrollimist oluliseks ning kunstnikud tegutsesid meelepäraselt. Kunstielu oli vilgas kuid endasse tõmbunud kuna sidemeid Läänega polnud. Maaliti loodust ja lilli jättes kõrvale ümbritsev elu.
1944. aastal kui Punaarmee tagasi pöördus põgenesid paljud kunstnikud läände. Samal ajal saabus Venemaalt Eestisse ka Jaroslais tegutsenud kunstnikud ning hakkasid ise kunstielu korraldama. Kunstnikele jääti aga õigus omapärale ning mõned jätkasid lillede, inimeste ja looduse maalimist. Sel ajal loodi ka Tõnismäe monument.
1948 hakkas riik kunstnikke täielikult kontrollima. Paljud küüditati. Kunstnike liidust kadusid andekamad inimesed. Allesjääjatel tuli isikupära allasuruda ja alluda võimudele.
Aastad 1955-1975
Kõige süngem ajajärk oli möödas ja valitsuse kontroll kunsti üle nõrgenes. Kunstnikud soovisid siis vabaneda sotsialistlikust realismist. Vanemad kunstnikud pöördusid tagasi iseseisvus aja kunsti juude, nooremad proovisid hankida infot sellest mis toimub Lääne kunstis. Prooviti Ida-Saksa lahjendatud ekspresionismi. Võimud nõudsid endiselt aga realismi. Kunstnikud soovisid saavutada kunsti autonoomia, see õnnestus kõige pealt tarbekunstis, siis graafikas. Vanemad kunstnikud tegelesid impresionismiga ja taastasid sellele loomuliku värvierksuse. Maaliti ka kubistlikult. Vangilaagrist tagasi pöördunud kunstnikud tegutsesid edasi ja avasid mitteametliku näituse, mille aga võimud sulgesid. Võimud kannatasid välja küll „ Pallase “ koolkonna maalikunstile toetuvate teoste loomist, kuid avalikuse ette teosed ei pääsenud
1960. tegutses rühmitus ANK-64, mis on oluline lüli kunsti vabastamise teest. Kõigil kunstnikel oli seal oma stiil ja loobuti nõukogude süžeest ja temaatikast. Tüüpiline oli fantastiliste maalide loomine ja esteetiline nõudlikus. Samal ajal oli ka teabevahetus läänega suurenenud ning juba hakkati katsetama pop ja op kunstiga. Ekspresionismist areneti sürrialismi poole.
1968. aastal suruti maha Tšehhoslovakkia vabatusliikumine kuid Eesti kunstnikud meelt ei heitnud. Isegi suurendati nõudmisi – esteetilise vabadusega koos ilmus töödesse ka ümbritsev tegelikus, mida aga kujutati ängistavana. Oma töid esitati näitusel „ SOUP -69“ ning sellelega seotud happeningil. Peale seda tekkis 1970 aastate kunstis kaks suunda – supermatism ja konstruktivismi pooldav, kus arendati geomeetrilisi kujundeid. Kunstnikke inspireeris ka inglise popkunst . Igatahes töötasid paljud kunstnikud isikupärases stiilis. Muutusi märgati ka Läänes. Võimudele toimuv ei meeldinud kuid kannatasid selle siiski ära, mõningaid töid eksponeerida nad ikkagi keelasid. Radikaalse kunsti esindajajid hakkati võtma ka Kunstnike liidu liikmeks. Silmapaistvatest kunstnikest ei jõudnud sinna vaid üks. Endiselt korraldati mitte ametlikke näitusi. Võimud said kontrollida vaid kunstiinstituudi tööd kuid ka see oli liberaalseim terves Nõukogude Liidus.
Aastad 1975-1990
1975 aastal kujunes maalikunsti oluliseks suunaks hüperrealism, mis oli siin lisaks jahedusele ja objektiivsusele ka ühiskonna kriitiline. Sellega erines see eelnevast eesti kunstist ning erinev oli see ka tehnika pooles.
Tartu hüperrealism oli samuti erinev, kuna piltide süžee oli tihti lavastatud ning polnud nii jahedad. Eeskujuks olnud Lääne avangardis leiti aga jooni millesse Eest kunstnikud hästi ei suhtunud näiteks uusvasaklik ideoloogia, Eestis oli see juba võõrvõimude poolt siia toodud, ning seda tajuti rahvust ohustavana.
Mõned kunstnikud hakkasid ise otsima uusi suuni mitte Läänt järgides näiteks maaliti realistlikult tavalisi esemeid.Püüti kujutada ka ühiskonna ängistust ja mure. Inimesi kujutati tehiskeskkonnas süngena ja meeleheitlikuna, rõhutati inimese üksindust.
Graafika oli jätkuvalt populaarne ning äratas ka rahvusvahelist tähelepanu. Eesti graafikud olid tehniliselt mitmekesised ja meisterlikud. Põhimeeleolu oli graafikas romantiline ja lüüriline. Teine osa graafikuid tegelesid geomeetriliste kujunditega.
1980. aastatel sai populaarseks plakatikunst, eriti fotomontaažile põhinev plakat
Nõukoguse Liidus oli alanud üleliiduline mass ehitus ja ühiskond seda ei seedinud. Arhidektuuris hakkas levis postimpresionism, mis Nõukoguse ühelaadsele hallile vastandasid arhidektuuri kui kunsti. Linnas selle kasutamine niivõrd võimalik ei olnud, kuid maal küll, maju kerkis aga ka Tallinnasse.
Kümnendi keskel oli Liidu kriis selgesti tajutav. Muutuste aimdus tõi uusi tuuli kunsti näiteks neoekspresionismi. Kunstnikud huvitusid ka müütidest ja legendidest. Sagenesid seni haruldased installatsioonid ja etendused kunstis.