Eesti kunst 1980ndad (0)

Eesti kunst 1980ndad
2. slaid - 1980ndate algus
Kaheksakümnendatesse aastatesse astus eesti kunst edukana, aga ka kriitika poolt ülesköetud kartusega seisaku ja muutuste puudumise ees. Reguulaarsetele ülevaatenäitustele esitati suurepäraseid töid, meie esimaalijad ja graafikud olid võimelised omas laadis edasi arenema.
3.slaid
Hoolimata positiivsest algusest oli tunda tugevat ebakõla kolme olulise jõujoone vahel. Nendeks olid esiteks kohalik kunst ja kunstielu, teiseks ühiskondlik situatsioon oma kuhjuvate probleemide ja kasvava venestamispoliitikaga, mis võttis 1980. aastate algul üha ähvardavamad mõõtmed, jõudes kakskeelsuse nõudeni koolis ja kultuurielus. Kolmandaks teguriks olid rahvusvahelisest kunstist siia jõudvad impulsid, aaaeeskätt kardinaalne ideoloogiline muutus, mille tõid kaasa postmodernistlikud teooriad.
4.slaid
Loomulik areng oli pärsitud ning seetõttu tekkisid ainult lokaalsele kunstielule iseloomulikud arenguvariandid, millel tihti puudus arengulooline põhjendus nii ühiskonnaskui kunstis eneses . Need lõpmatud kontekstid, mida oskas „lugeda” ainult kohalik kultuuripublik, tekitasid kunsti ümber nagu tühja ruumi. Eesti kunsti kaitsemehhanism oli püstitamas elevandiluutorni, mis uhke üksiklasena muu elu kohal kõrgus. Semiootikud on analoogilis aegu kultuuris kirjeldanud kui „teatud kunstisuundumuse informaatilise reservuaari” ammendumist, mis tähistab ühe arenguetapi lõppu, mil kunst ise muutub kunstiaineseks ning kultuur tervikuna pöördub enesereflektsiooni ja enesetunnetuse poole.
5. Kümnendi teisel poolel peamiselt noortekunstis hakkas domineerima nn. teispoolsete võimaluste – mütoloogia , legendide, iseenese alateadvuse kasutamine. Tegemist ei olnud ainult postmodernismiga kaasas käiva alternatiivsuse ja kõikjale leviva ambivalentsusega, ka kohalik surutis ja suletus sundisid looma teisi maailmu selliste eksisteerivate kõrvale, millega oli ebameeldiv tegeleda. Iseloomulik oli ka see, et uued ideed ja rakenduslik innivatiivsus liikusid aladele , mida siiani „kõrge” kunstiga võrreldes teisejärguliseks on peetud. Parim näide selle kohta on jõuliselt esile tõusnud plakatikunst , mis terve kümnendi jooksul endale tähelepanu nõudis. Märkimisväärse koha leidis karikatuur, mis oma iseloomulikus kujundikeeles osutas sotsiaalsele absurdile. Väga populaarseks muutus Heinz Valk oma fanstsineeriva isiksusega ning lopsaka joonega portreede ja poliitiliste vihjepiltidega. Üllatavalt suur tähendus omistati sel ajal ka näituste kujundusele, millest kujunes lausa omaette kunstiliik .
6.Olulise joone võib tõmmata kümnendi keskele , kui järsku sai selgeks, et see uuendus ja noor põlvkond, keda nii kangesti oodati, on ka tegelikult olemas ning näitustel ühe olulisemaid positsioone võtmas. Kümnendi keskel andsid endast otsustavalt märku mitmes võimekad noored kunstnikud (S.-T. Annus , J. Arro, E. M. Kokamägi, R.Rajangu, E. Kask , A. Juurak, A. Tali , R.Kurvitz jt.),
7.Kümnendi lõppu märgivad juba ka esimesed olulisemad kontaktid rahvusvahelise kunstiga, eeskätt muidugi Soome kaudu. Nõukogude riigil oli nendel aastatel tähtsamaid probleeme kui eesti kunst; see andis meile vabadusi, mida veel kümmekond aastat varem „realistliukult” mõtlev inimene endale ette ei oleks kujutanud. 1989. aastal avati Soomes Pori Kunstimuuseumis eesti kunsti ülevaatenäitus „Struktuur ja metafüüsika ”, mis oli esimene sõltumatutel alustel valitud näitus Läänes pärast 1940. aastat.