Eesti kultuur - Oskar Lutsu majamuuseum (0)

Esmase valikuna oli plaanis taas külastada Eesti Rahva muuseumi, sest viimasel korral jättis see endast mitmel tasandil just „massiivse“ ja ühtlasi ka positiivse mulje. Samas olin seda kord juba külastanud ning tahtsin sellel korral midagi uut. Seega osutus minu valikuks Oskar Lutsu majamuuseum , kuhu läksin lootuses saada põnevat infot vanema Eesti kui ka härra Lutsu enda kohta. Ühtlasi tuleb tunnistada, et Luts ja tema rahvalik proosa on vähemalt minu jaoks tähtis osa
Eesti kultuurist ning ka üks silmapaistvamaid kirjanike, kelle looming on mul erinevates vanuseetappides võimaldanud näha teistsugust Eestit.
Oskar Lutsu majamuuseumi sisenedes jättis meeldiva esmamulje sealne personal (kohal oli üks muuseumitöötaja). Muuseumi töötaja oli viisakas, tekitas kohe alguses tunduvalt soojema tunde (kui enamus muuseume külastades). Kuigi minu külastuse ajal oli Oskar Lutsu majamuuseumi külastamas üks grupp, kellele muuseumitöötaja keskendus, tegi täitis töötaja oma ametikohustusi meisterlikult , kuna leidis aega, et mitmete eksponaatide kohta ka mulle eraldi kommentaare jagada.
Esmamuljest edasi liikudes tahaksin eraldi esile tõsta Oskar Lutsu toa, kus oli ka härra Lutsu vahakuju. Alguses jättis tuba oma vähese sisustuse, paljude raamatutega kergelt minimalistliku mulje, kuid natuke pikemal vaatlusel tekitas see tõesti autentse, oma ajastu vaimu edasikandva tunde vaatajas.
Endamisi lootsin ka, et rohket kajastust leiab Lutsu tuntud „Kevade“ ning sellega seonduvad teosed ning ma ei pidanud pettuma. Muuseum oli rikkalikult täidetud igasuguste Lutsu teoste-teemaliste eksponaatidega. Nende seast kindlasti üks märkimisväärsemaid kirjandusteose „Kevade“ kõik erinevate aastate väljalasked. Neid uurides oli märgatav ka trükiste mõningane edasiareng. Samuti leidsin muuseumist tõeliselt vahvaid „Kevade“ ja „Suvi“ mängufilmide reklaamtrükiseid, mis samuti andsid edasi oma ajastu hõngu.
Teiste kultuuriliselt märkimisväärsete eksponaatide meeldisid mulle fotod, mis tehtud Tartust erinevatel aastatel. Neist oli näha, kuidas möödunud aastatega on nii arhitektuur kui kogu Tartu kohati lausa äratundmatuseni muutunud. Kultuuri vallast olen ise kirglik muusika austajana, seega oli muuseumis väga tore näha vana grammofoni ( toruga ) ja raadiot, mis mingil moel, lõi veel isiklikuma sideme muuseumiga.
Kui nüüd rääkida sellest, mis ei meeldinud, siis oli selleks majamuuseumi kohati natuke liiga väike pindala, aga samas oli see ka kindlasti üks teguritest, mis tekitasid antud muusemis vastava meeldiva õhustiku.
Eesti kultuuri kohta sain teada seda, et (häbi tunnistada) lastejutt „ Nukitsamees “ on Oskar Lutsu poolt kirjutatud. Siin kohal ei ole mul aimugi, kas ma olen selle unustanud või polegi kunagi teadnud , aga nüüd igatahes tean. Sain paremat aimu ka sellest, milline on Tartu olnud erinevatel aastakümnetel (kahjuks ei olnud piltidel aastaid peal). Ühel eelpool mainitud fotodest oli kujutatud ka „Kivisilda“, mille nimi (ja et see üldse olemas oli kunagi) tuli minule kui äsja Tartusse kolinud inimesele üllatusena, mis motiveeris lausa eraldi google otsingumootorist silla kohta infot otsima . Lõpetuseks mainiksin veel ära Oskar Lutsu teose „Pett ja Parbu“, mille olemasolust ja humoorikatest illustratsioonidest ma ei olnud teadlik (ühtlasi tooksin välja veel selle, et teose illustratsioonide autoriks on R. Tiitus).
Külastatud 02.11.2012