Eesti kirjasõna rahvuslikul ärkamisajal (0)

  Eesti kirjasõna rahvuslikul ärkamisajal.
Ärkamisaja meeleolude olulisemaks tagantõhutajaks sai eestikeelne kirjasõna. Algul sobisid rahvast äratama ja ühte liitma kõige paremini ajalehed: kirjutajate pöördmine lugejate poole oli pöördumine kogu rahva poole, ühe suure inimrühma poole. Et rahvustamine on hingeline side rahvuskaaslaste vahel, siis etendaski rahvuslikul ärkamisajal suurt rolli isamaaluule .
  Ajajärgu esiluuletaja oli Lydia Koidula, aga laialt levis ka mitme teise autori looming: Friedrich Kuhlbansi " Vanemuine ", Mihkel Veske "Kodumaa" ja "Illus oled, isamaa!", Ado Reinvaldil "Kuldrannake" jne.
   Selle aja isamaaluule peamiseks kandepinnaks oli koorilaul , mis sai 1860.aastatel, kus osavõtjad laulsid üheskoos: "Mu isamaa, mu õnn ja rööm!", "Mu isamaa on minu arm!" ja "Sind surmani!". Üldlaulupidu oli suurim rahvuslik üritus, millele ühtses vaimus koguneti kogu maalt.
   Rahvusliku ärkamisaja proosa ja näitekirjandus jätkas rahvavalgustuslikku tegevust. Lydia Koidula jutustuse "Ainuke" õnnelik peigmees on oma üldisele tublidusele lisaks ka lauluseltsi liige, Jakob Pärn kui eluaegne koolmeister nimetab oma pikas jutustuses "Must kuub" rahva arengu takistusena fakti, et rahvakoolid ei kuulu haridusministeeriumi alla ning liiga palju maksab neis kiriku ja mõisniku sõna. Lilli suburg (mh. esimese eesti naisteajalirja asutaja ), kes oli lõpetanud saksa kooli, ühendas naiste harimise vajalikkuse teema haritud eesti noorte saksastumise vastase võitlusega (jutustus "Liina"). Oma rahvale võõraksjäämise ohust kirjutas ka  Elisabeth Aspe (jutustus "Ennosaare Ain").
  Rahvusliku jutukirjandust ja näiteloominugut iseloomustas sel perioodil muidugi tugev romantiline põhitoon: "Kõik raskused olid ületatavad, kõik tegelased selgepiirilised-hed või halvad, rahvuslikud või tagurlikud"
  Rahvusliku teatri algust arvestatakse 1870. aastast, kui "Vanemuise" selts lavastas Lydia Koidula näidendi "Saaremaa onupoeg".
   Kirjutati ka seisuslikust ebavõrdsusest, mõisnike ja talurahva suhetest. Carl Robert Jakobson kujutab oma näidendis "Arthur ja Anna" (1872) ideaalset mõisnikku, kes etendab rahva kooliharidust ja armastab eesti soost neidu .
   Rahvusliku liikumise lähenemisele järgnes selle langus, mida süvendas veelgi 1880.aastatel alanud riiklik venestuspoliitika . Nimetatud kümnendi vältel suri ka enamik liikumise kõrgaja tähtsamaid rahvajuhte ( Kreutzwald ja Jakobson 1882; Koidula 1886 ; Jannsen 1890, olles viimased kümme eluaastat halvatuna töövõimetu); Jakob Hurt siirdus 1880.aatal Peterburi eesti koguduse pastoriks. Tuli loid piiratud võimalustega ajajärk, majanduslik edenemine aeglustus, rahvalik vaimustus taandus. Uus tõus algas siis, kui oli esile astunud uus rahvajuhtide põlvkond-1890.aastate lõpul.
Faktid ja väited:
1). Eesti rahvusliku liikumise üheks tähtsamaks pürgimuseks sai hariduse edendamine.
2). Rahvuslik liikumine väärtustas rahva minevikku ning vana rahvapärimust.
3). Rahvusliku liikumise tähtsamad ideoloogid: Johann Voldemar Jannsen:oli järjepideva eesti ajakirjanduse rajaja, üldlaulupeo algataja; Eesti hümni sõnade autor, mõiste eestlased kinnistaja; Jakob Hurt oli vaimulik, rahvaluule teadlane ja rahvusliku liikumise konservatiivse tiiva juht.
4). Carl Robert Jakobson oli koolikirjanik, ajakirjanik ja rahvusliku liikumise radikaalse suuna juht.
5). 1869.aastal toimus esimene üldlaulupidu.
6). 1870.aastal sündis eesti rahvusteater .
5). 1869.aastal toimus esimene üldlaulupidu.
6). 1870.aastal sündis eesti rahvusteater.