Eesti kirjandus 20. sajandil (0)

EESTI KIRJANDUS 20. SAJANDIL
Referaat
Gustav Suitsu algatusel loodi 1905. aastal Tartus olulist rolli mänginud kirjanduslik ja üldkultuuriline noorteliikumine Noor-Eesti, kuhu kuulusid noored eesti haritlased, teiste hulgas ka Friedebert Tuglas , Johannes Aavik ning Villem-Grünthal Ridala. Noor-Eestit on nimetatud ka agressiivseks kultuurpoliitiliseks liikumiseks, mis seadis oma ülesandeks eesti ühiskonna muutmise. Nende eesmärk oli väljuda senisest provintslikust alalhoidlikkusest ning saavutada eurooplus .
Saksa okupatsiooni ja Vabadussõja (1918-1920) ajal olid kultuurielu ja kirjandus ajutiselt surutud kitsamatesse raamidesse, ent iseseisvas Eestis tekkis kultuuri arenguks taaskord uusi võimalusi ja kirjanduselu elavnes kiiresti. Vabadussõja-järgses kirjanduses kajastus veel Vene revolutsioonide poliitiline ja ideoloogiline mõju.
Peale detsembrimässu 1924. aastal suurenes kirjanike loominguline aktiivsus, sellele aitas kaasa 1925. aastal vastu võetud Kultuurkapitali seadus, mille kohaselt hakati kirjanikele väljastama stipendiume. 1929. aasta majanduskriis aga pidurdas kirjanduse arengut taaskord, vähendades raamatute trükiarvu tunduvalt.
1934. aastal aset leidnud riigipöördega kaasnenud “vaikival olekul ” oli oli suur mõju kirjandusele ja selle edasisele arengule. Võimu kritiseerimine ja ühiskonnakriitiliste teoste avaldamine muutus keeruliseks, kohati peaaegu võimatuks ning see pärssis kirjanike loomingut.
1935.-1936. aastal korraldati raamatuaasta, mille eesmärgiks olid kirjanduse propageerimine ja selle lähendamine valitsevale võimule.
Kirjanduse arengu katkestasid Nõukogude Liidu okupatsioon 1940. aastal ning II maailmasõja jõudmine Eestisse. Kirjandust üritati muuta kommunistliku ideoloogia tööriistaks, sellega kaasnesid Eesti Kirjanikkude Liidu tegevuse lõpetamine ja kirjastuste riigistamine . Kehtis tsensuur - kõrvaldati kõik teosed, mis ei sobinud nõukogude võimu ideoloogiaga.
1941. aastal toimunud Saksa okupatsiooniga kaasnes Nõukogude võimuga koostööd teinud kirjanike taganemine, kirjastamine muutus lihtsamaks ning tsensuur ilukirjanduslikele teostele lõdvenes. Proosas oli sel ajal valdav psühholoogilis- realistlik suund.
1944. aastal põgenesid Nõukogude vägede lähenemise hirmus paljud kirjanikud, nende hulgas Karl Ristikivi, Gustav Suits ja Marie Under, läände.
Nikita Hruštšovi reformide ning nendele järgnenud aastakümnete vältel jäi kehtima sotsialistliku realismi ideoloogia, ent kirjanduse politiseeritus vähenes.
1950. aastatel muutus taaskord võimalikuks realistlik kirjandus, seoses olukorra liberaliseerumise ja sotsialistliku realismi mõiste ähmastumisega.
Kasutatud allikad:
http://kirjanduslugu.edu.ee/
http://kreutzwald.kirmus.ee/et/noor
http://entsyklopeedia.ee/artikkel/noor-eesti3
http://entsyklopeedia.ee/artikkel/kirjandus_iseseisvas_eestis_1918%E2%80%931940
http://entsyklopeedia.ee/artikkel/eesti_kirjandus_1940%E2%80%931945
http://entsyklopeedia.ee/artikkel/eesti_kirjandus_1945%E2%80%931989_kodumaal
“Labürint” kirjanduse õpik 9. klassile - Priit Ratassepp , Kirsi Rannaste, Karl Martin Sinijärv