Sakraalarhitekruur eestis (2)

KESKAEGNE SAKRAALARHITEKTUUR EESTIS.
Keskajal oli Eesti jagatud mitme poliitilise jõu vahel ning see soodustas mitme koolkonna ja kohaliku stiili kujunemist. Ehituses kasutatud töövõtted ja vahendid (müüri, kaarte ja võlvide lubimördi abil ladumise oskus) tulid Läänest, sest alguses olid ehitajad rändmeistrid.
Keskaja alguses oli valdavalt romaani stiil, ent sajandi lõpuks segunesid need valitsevaks saanud gootikaga.Siinne gootika oli Pariisi ümbruse gootika lihtsustatud variant.
Eesti keskaegsed sakraalarhitektuuris võib eristada nelja piirkonda:
1) Lääne-Eesti ja Saaremaa
2) Kesk-Eesti
3) Tallinn ja Põhja-Eesti
4) Tartu ja Lõuna-Eesti
Lääne-Eesti ja Saaremaa olid suhteliselt tihedalt asustatud ning kirikud ehitati üksteisele tunduvalt lähemale, kui mujal Eestis. Peale sakslaste sissetungimist ja Saaremaa vallutamist, hakati seal ehitama Valjala kirikut. Esimesena kerkinud väike kabel on tõenäoliselt vanim kiviehitis Eestis. 1240. a paiku tehti laiendusi, mis olid veel romaani stiilis. Koorist lääne poole ehitati sellest pisut kõrgem ja laiem ühelööviline pikihoone , mille läänefassaadil oli kaunilt kujundatud ümarkaarne romaanilik portaal .
Sellised 3 või 2 võlvikuga pikihooned valmisid 14. sajandi alguses mitmel pool mujal Saaremaal ja ka mandri lääneranna lähedal.
Kesk-Eesti kihelkonnas ehitati kolmevöölisi kodakirikuid, kus võlvid toetuvad ümarpiilaritele. Vanim neist on Amba ja Koeru , mis said juba 13. sajandil läänetorni. Kodakirikud on ühelöövilistest laiemad ja avarama ruumimõjuga, kuid kesklöövi üleosas hämarad ja romantiliselt salapärased.
Põhja-Eesti lääneosas ehitati keskajal samuti ühelöövilisi kirikuid. Erandlikult kahelöövilisena ehitati 14. sajandil Keila. Virumaal ehitati enamasti kolmelöövilisi kodarkirikuid(Viru-Jaagupi, Haljala ).
Tallinna kolme suure kiriku - Toomkiriku , Niguliste ja Oleviste ehituslik areng on olnud ühesugune - esialgul väike ja madal hoone on asendatud aja jooksul suure ja kõrgega. 15. sajandil muudeti nad kõik basiilikaks. 14. sajandi ilme on säilitanud ainult Põhavaimu kirik , mis on erandlikult kahelöövilise pikihoonega. Tallinna kirikutest on kõrgeim Oleviste, mille kesklöövi kõrgus on 31 meetrit,torni kiviosa ulatub 57 ja torni tipp 123 meerti kõrgusele. Keskaegne tornikiiver oli veelgi kõrgem. Ehitiste üldilme oli lihtne ja kaine, hilisgootikale omane vormirikkus siin ei levinud.
Tartu keskaegsest sakraalarhitektuurist on järel toomkiriku ja Jaani kiriku varemed. Toomkirik ehitati 13-16 sajandil. See oli basiilika , kodakiriku süsteemis koori ja kahe võimsa läänetorniga. Keskajal oli see suurim kirik Läänemere idakaldal jaainuke, millel oli 2 torni.
Lõuna-Eesti maapiirkonnas levis kolmelööviline kirikutüüp. Kahjuks on enamus ehitisi sõdade tagajärjel purustatud ja taastatud muudetud vilmis. Ristkujulise ristlõikega piilarid kannavad võlve ainsas säilinud basiilikana ehitatud maakirikus - Urvastes. Lõuna-Eesti kodakirikutele oli tüüpiline suhteliselt suur, ruudule läheneva põhiplaaniga kooriruum ning lühike lai pikihoone.