Eesti keele väljendusõpetus (0)

1.slaid Tere, kallid kuulajad. Täna ma räägin teile Martin Ehala artiklist „Identiteedikasvatus ja keelehoid ehk Miks peaks eesti kool arendama eesti identiteeti“, mis avaldati keeleajakirjas Oma Keel. Tema artiklitest on meil ka varem juttu olnud seoses suure ja väikse eestiga .
2. Martin Ehala on võtnud aluseks eesti keelenõukogu eestvõttel on koostatud „eesti keele arendamise strateegia“, mille eelnõu novembris 2003 Postimehes avaldati, kus jagatakse kirjakeele kasutust ja arengut suunavad tegevused nelja põhirühma

• Keeleteadlikkuse suurendamine, keelehoiakute kujundamine
  
• -
  
• Keelehoole , keelekorraldus, terminoloogiatöö
  
• -
  

Kui neid nalja tegevusvaldkonda tervikuna vaadata, võime nimetada seda keelehoiuks, mis on vastandiks siis keele hääbumisele. Keelehoiu mõiste tuleneb inglise keelest language maintenance , mille all tavaliselt mõistetakse vähemuskeeli ja ohustatuid keeli. Ehala aga käsitleb seda teemat laiemalt. Tavaliselt seostatakse keelehoidu ainult vähemuskeelete ja ohustatud keeltega, kuid need eelnevat neli punkti eksisteerivad ka enamuskeelte puhul. Sealt ka küsimus, et kas enamuskeeled tegelevad ka keelehoiuga? (kas nad on ka hääbumas?)
3.slaid
Hääbumine kui füüsiline protsess on kombinatsioon suurest suremusest, väikesest sündimusest ja väljarändest. Keele hääbumisega kaasneb ka keelevahetus. Kuid Ehala sõnul võib toimuda keelevahetus ka keelte puhul, kus ei saa täheldada neid füüsilist hääbumist.
Probleem seisneb just selles, et ohustatud keelt tavaliselt samastatakse vähemuskeelega, kuigi nii see ei ole. Tegelikult ei ole hääbumise eest kaitstud ükski keel ja hääbuda võivad ka suured keeled. Kuidas?
Ehala sõnul on just globaliseerumine selle asja taga. Ülemaailmastumisega kaasneb ka ülemaailmne avatus , mis toob ka kaasa ka keele mitmekesisuse vähenemise ning seega vähemuskeele mõiste laienemise.
Ehala kirjeldab järgneval joonisel siis nüüdisaegsemat enamus- ja vähemuskeelt. Nimelt nimetab ta vähemuskeeled keelteks, kelle kultuuri ja majandusliku prežtiisikeskus asub väljaspool nende kogukonna piire . Enamuskeeled seevastu on keeled, mis on täielikult isoleeritud (nt. mingid džunglikeeled) või kellel on kontakte teiste keelekeskondadega, kuid kes leiavad, et majandusliku ja kultuuri prežtiisikeskus asub nende keeleruumis. Ehk enamuskeel on keel, mille kõnelejate hoiak on enamuskeele kõnelejate hoiak ehk prežtiisikeskust nähakse oma kultuuris.
Miks selleni jõudmine on tähtis? Me võime öelda, et keelevahetus ohustab just vähemuskeeli ja vähemuskeele staatus oleneb just eelnevalt räägitud punktist ehk keelehoiakute kujundamisest, mitte alati kõnelejate arvu suurusest või demograafilistest näitajatest.
4.slaid
Ehala nendib, et eelmainitud teised kolm punkti on küll tähtsad ning need aitavad kaasa positiivsete keelehoiakute edendamisele, aga kui keelehoiakud kõigest hoolimata soodustavad keele hääbumist ja vahetumist, siis ei ole kogujäänud tegevusel mõtet.
Keelehoiak iseenesest on identiteet . Ja tavaliselt on inimesel mitu identiteeti. Näiteks, võrolane ja eestlane. Selleks tuleb juba haridustasandil identiteediarendust teha, mis on ka eesti keele arendamise strateegiaga kindlaks määratud.
Seega võib väita, et üks keel püsiks, on vaja arendada toimivat mitmikidentiteeti kogukonna jaoks.
5.slaid
Kuidas seda mitmikidentiteeti arendada kõige efektiivsemalt arendada?
Iga identiteediga käib kaasas oma raamistik ning neid võib olla piiramatu hulk (seksuaalne, kultuuriline, etniline, rassiline ).
Ehala sõnul on uuringud näidanud, et eri identiteeti nn eredus jätab kas siis positiivse või negatiivse jälje ka sooritusvõimele (nt. mustanahalised ja asiaadid).
Samuti saaks mitmikidentiteedi koha pealt kasutada väga paljusi tahke ja mõneti on mitmikidentiteet kohanemist hõlbustav aspekt.
Seega peaks kool edasi andma kultuuri- ja keeleruumile omaseid väärtusi ning seostama selle mitmikidentiteediga.
Idendideet on kohanemisvõimeline ning sellest lähtudest näeme ka keele säilimisele – kõnelejatele on vaja pakkuda positiivseid stereotüüpe, mis annaks võimaluse kasutada oma identiteeti paremaks kohastumiseks antud muutlikus ja globaliseeruvas keskkonnas.
Ehala ütleb kokkuvõtteks, et eestis on küll neid positiivseid stereotüüpe, kuid pigem ikka kiputakse rõhutama neid negatiivseid (isegi 13 aastat hiljem).