poolilmalik jutu- ja tarbekirjandus, mahukad seadusetõlked ning perioodika. Perioodi lõpetab ,,Kalevipoeg". 5) 18571905 - Terminite "maakeel" ja "maarahvas" asemel "eesti keel" ja "eesti rahvas", andes tunnistust uue rahvusidentiteedi tekkest. Hääbusid tartu k ja vana kirjaviis. Keelekollektiivi püüdlust standardse kirjakeele poole mõjutasid kooliõpetuse vajadused ja ideoloogilised ootused ühtse ja reeglipärase kirjakeele järele. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamat 1869 ja eesti k grammatika 1875 olid kirjeldavad, mitte normivad. EKS (187293) tegi mitu katset kirjakeelt ühtlustada. Ühtlust taotlesid Kurrik, Einer, Hermann. Veidi ühtlustas keelenormi ka uues kirjaviisis Uus Testament (1889). 6) 19051918 - Eesti kirjakeele staatuse kiire paranemine. Revolutsioonid ja I MS liitsid eestlasi. Kujundati välja eestikeelne koolivõrk, ka gümnid. Noor-Eesti, Eestimaa Rahvahariduse Selts, Eesti Kirjanduse Selts jt selgitasid välja
· Pöörduva eitusverbi muutumine eituspartikliks · Kvotatiivi ja komitatiivi kujunemine Aglutinatiivsuse vähenemine, sõnad ei jagunenud enam nii selgelt osadeks, sulasid kokku. Fusiooni lisandumine. Kontaktid indoeuroopa keeltega: laensõnad: alamsaksa, slaavi, vene, balti, Esimesi kirjalikke ülestähendusi: · 13.sajandil sõnu ja kohanimesid · Taani hindamisraamat, Läti Henriku kroonika · Läti Henriku kroonikas ka kolm lausekatket (Laula! Laula! Pappi!; Taara a(b)ita!) Esimesi tekste: · 16.saj algupoolel Kullamaa käsikiri: kolm palvet (meieisapalve, Ave Maria, Usutunnistus) · 16.saj eestikeelse tekstiga raamatuid: Wanradti-Koelli katekismus (1535), üksikud lehed. 2. Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud. · Misjonilingvistika, käsiraamatud kohaliku keele tundmiseks saksa pastoritele · Ladina-saksa ajajärk eesti keele kirjeldamises
Neist on enamik pulmalaulud, sellele lisaks ka mõned matuse- ja pühenduslaulud. Juhuluule sõnastus on enamasti raskepärane ja kohati üsna visalt mõistetav. Peapõhjus peitub siin keele vigasuses, rahvakauguses ja puisuses, mis luules veel enam häirib kui värsistamata tekstis. Oma osa etendavad ka arhailised sõnad ja sõnavormid, mis rahvakeelsusest hoolimata on tänapäeva lugejale võõrad. Kaasajani säilinud juhulauludest on 21 põhjaeestimurdelised ning ainult 8 on kirjutatud lõunaeesti murdes. Eestikeelset juhuluulet kirjutasid: Reiner Brockmann, Josua Möllenbeck, Heinrich Göseken, Daniel Göbel, Georg Saleman, Olaus Georg Salenius, Joachim Saleman, Johann Gutslaff, Christian Wassermann, Johan Sebastian Markard, Johann Cohsen. 7 6. Käsu Hansu ,,nutulaulu" teemad ja moraal Esimene teadaolev eesti soost luuletaja oli Käsu Hans, Hans Kes. Tema 32-salmilise riimitud
Neist on enamik pulmalaulud, sellele lisaks ka mõned matuse- ja pühenduslaulud. Juhuluule sõnastus on enamasti raskepärane ja kohati üsna visalt mõistetav. Peapõhjus peitub siin keele vigasuses, rahvakauguses ja puisuses, mis luules veel enam häirib kui värsistamata tekstis. Oma osa etendavad ka arhailised sõnad ja sõnavormid, mis rahvakeelsusest hoolimata on tänapäeva lugejale võõrad. Kaasajani säilinud juhulauludest on 21 põhjaeestimurdelised ning ainult 8 on kirjutatud lõunaeesti murdes. Eestikeelset juhuluulet kirjutasid: Reiner Brockmann, Josua Möllenbeck, Heinrich Göseken, Daniel Göbel, Georg Saleman, Olaus Georg Salenius, Joachim Saleman, Johann Gutslaff, Christian Wassermann, Johan Sebastian Markard, Johann Cohsen. 8. Eestikeelne vaimulik luule rootsi ajal Küsimus langeb üsna palju kokku kümnenda küsimusega. Esimesed luterlikud kirikulaulud avaldas eestikeelses tõlkes Heinrich Stahl oma
Tähtsaimad keeleküsimused Beiträges oli kirjakeele probleemi üle, sest 16 ja 17 sajandil oli tekkinud kaks kirjakeelt. Beiträge taotleski ühtset kirjakeelt. Leiti, et seda on vaja, kuid vaidlused selle üle, kuidas seda saavutada. Põhiliselt räägiti eestimaal tallinna keelt, tegelikult väga vähestes kihelkondades tartu keelt. Piibelgi oli olemas ainult põhjaeesti keelsena. Samas levis aga kirjandus liivimaa alal (lõunaeesti keele alal) paremini. Tekkis võrdlev-ajalooline keeleteadus, hakati vaatlema keele seotust teiste keelte, kultuuri, ajaloo ja mõtlemise vahel. Tegevad olid Peterson ja Masing. Igapäevases suhtluses kasutati eesti keelt, seda hakati kasutama ka rahvaluules, kirikus, rahvakoolis, ilukirjanduses, tarbetekstides. Ilmusid ka esimesed ajalehed ja ilukirjandusteosed. Kõik see avardas eesti kirjakeele piire. Arenesid mõlemad kirjakeeled, tuli juurde uusi sõnu
keele õpetamine, õppimine ja tõlkide seminari tegevus. Katoliiklaste teenistuses olevad jesuiidid püüdsid oma õpetuste juurutamiseks rahvakeelses kirja-ja trükisõnas võistelda vihatud luteri esindajatega. Säilinud pole jesuiitide katekismusi rekatoliseerimise perioodist 16. saj lõpul Lõuna- Eestis, kuid tervikuna on säilinud ladinakeelne katoliku kiriku käsiraamat "Agenda Parva" (1622), milles teatud osad paralleelselt saksa, poola, läti ja lõunaeesti keeles. Esimese lõunaeesti keelt sisaldava raamatuna on teos kõige varasemaks trükiseks, mis viitab hilisemale kahe kirjakeele võitlusele Eesti alal. Kirikukirjanduse väljakujunemine algas reformatsiooni tulekuga 16. sajandi alul ning omandas tähendusliku koha katoliiklike ja luterliku seisukohtade vastasseisu aegadel. Rahvakeelne jumalateenistus eeldas eestikeelsete jutluste, palve- ja laulutekstide olemasolu. 1630 asutati Tartusse ja 1631. aastal Tallinnasse gümnaasiumid, nende juurde trükikojad. 1632
algtüvele. Laentüved on teisest keelest laenatud. Etümoloogiateaduse eesmärk on teha kindlaks sõnatüve vasted sugulaskeeltes ja/või laenuallikas. Ühtlasi uurib etümoloogiateadus ühe keele sõnade omavahelisi päritoluseoseid, selgitades välja, missugused sõnad (nt häälikuliselt erinevad tüvekujud, eri tähendusega häälikuliselt sarnased sõnad, tuletised) lähtuvad keeleajalooliselt ühest ja samast tüvest. Etümoloogiasõnaraamat ongi sõnaraamat, mis sisaldab teavet keele sõnatüvede päritolu ja sõnade omavaheliste päritoluseoste kohta. Neist kolmest küsib ka ühe. Need on meetodiküsimused. 5. Milliseid meetodeid kasutab etümoloogiateadus? (Metsmägi 2012; lk 18-20; 23-24) Selleks, et teha kindlaks sõnatüve vasted sugulaskeeltes ja/või laenuallikas, tuleb enesestmõistetavalt erinevate keelte (ja murrete) sõnu omavahel võrrelda
Neist on enamik pulmalaulud, sellele lisaks ka mõned matuse- ja pühenduslaulud. Juhuluule sõnastus on enamasti raskepärane ja kohati üsna visalt mõistetav. Peapõhjus peitub siin keele vigasuses, rahvakauguses ja puisuses, mis luules veel enam häirib kui värsistamata tekstis. Oma osa etendavad ka arhailised sõnad ja sõnavormid, mis rahvakeelsusest hoolimata on tänapäeva lugejale võõrad. Kaasajani säilinud juhulauludest on 21 põhjaeestimurdelised ning ainult 8 on kirjutatud lõunaeesti murdes. Eestikeelset juhuluulet kirjutasid: Reiner Brockmann, Josua Möllenbeck, Heinrich Göseken, Daniel Göbel, Georg Saleman, Olaus Georg Salenius, Joachim Saleman, Johann Gutslaff, Christian Wassermann, Johan Sebastian Markard, Johann Cohsen. 6. Käsu Hansu ,,nutulaulu" teemad ja moraal Esimene teadaolev eesti soost luuletaja oli Käsu Hans, Hans Kes. Tema 32-salmilise riimitud tartumurdelise aastal 1708 kirjutatud kaebelaulu aineks on Tartu hävitamine venelaste poolt
ruudukujulised; põlluharimise vanim vorm on kõplapõllundus, üleminek alepõllundusele sai toimuda alles rauaajal esimesed raudesemed olid sisseveetud, siis õpiti neid ümbertöötlema, siis rauda saama soomaagist Rooma rauaaeg (1. 4. sajand pKr): tõusu periood, rahvaarv kasvas ja praktiliselt kogu Eesti ala asustati (rahavarv: 20 000 30 000), kujunesid Eesti asustuse põhikultuurid; hõimupiirkonnad: Põhja, Lääne ja LõunaEesti külades; kujunes uus kalmetüüp tarandkalme, põletusmatused Tacitus "Germaania" 98. a pKr "aestid" Keskmine rauaaeg (5. 8. sajand): esimene rahvasterändamise (alustasid hunnid ida poolt) aeg, see oli rahutu aeg täis sõdu, olude muutumist rahutuks näitab peiteleidude rohkus; hakati rajama linnuseid: mägilinnus (Otepääl), neemiklinnus (Rõuge), Kalevipoja rangi tüüpi linnus, ringvalllinnus (Saaremaal Valjala ja Varbola),
Eve Alender, Kairit Henno, Annika Hussar, Peeter Päll, Evar Saar NIMEKORRALDUSE ANALÜÜS Haridusministeeriumi ja Eesti Keele Instituudi koostööleping 10-10/346 (2002) Eesti Keele Instituut Tallinn 2002 SISUKORD 1 Sissejuhatus ............................................................................................... 3 2 Nimekorraldusest üldiselt ......................................................................... 4 3 Isikunimed ................................................................................................. 6 3.1 Isikunimede kujunemine ........................................................................... 6 3.2 Isikunimekorralduse areng ........................................................................ 7 3.2.1 Isikunimekorraldus 1917. aastani ..................................................
See on see perioodi algus, mida teised kroonikud üle võtsid, nt Liivimaa Henriku kroonika. Üldjoontes on see kroonikute jutustatud Liivimaa ajaloo algushetk. Kui me võtame omaks keskaja ja esiaja piiri, millest alates ma saame kirjalike allikate põhjal jutustatada ajalugu. Ka varasemaid teateid Eesti ala kohta - Vene leetopissid, milles võib leida Eesti ala kohta käivaid teateid Eesti alade kohta, Skandinaavia saagad. Liivimaa ajaloo uurimine sai alguse baltisaksa koduuurijatest, hiljem ajaloolased. Neile oli tähelepanukeskmes Saksamaa kui Liivimaa asi. Sellep muu varane info jäi kõrvale, eriti mis puudutab Vene leetopisse. Lõpp on seotud tolle keskaegsete riikidesüsteemi lõpuga - 1558, kui Liivi sõja algus või 1562?. Seda vahepealset perioodi hakati nimetame Liivimaa iseseisvusajaks - Liivimaa Saksa asi oli olemas omaette
Kirjanduse lõpueksam 2015 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid – eepika, lüürika, dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) EEPIKA: (kreeka k epos – sõna, jutustus, laul) on jutustava kirjanduse põhiliik. Žanrid on: - antiikeeposed, kangelaslaulud - romaan – eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne; - jutustus – kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil (Vilde, Bunin); - novell – eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale sünd
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
