Eesti demokraatia on nõrgenenud (0)

Eesti demokraatia on nõrgenenud
Eesti Vabariigi põhiseaduses seisab punkt, mis ütleb „Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas“. Kuigi selles seisab, et rahvas on riigivõimu kõrgeim kandja, ei ole see tegelikult nii. Seda õigust on piiratud, mis tähendab, et rahvahääletuse toimimise üle otsustab ainult Riigikogu. Nii tulebki välja, et Eestis ei ole päris demokraatlik riik, vaid meil kehtib esindusdemokraatia, mis tähendab seda, et Riigikogu liikmed võivad sõna võtta kogu rahva eest, lähtudes ainult iseenda tõekspidamistest. Kuid rahvas on sellega rahul, sest usaldame Toompea lossis vastu võetud otsuste õigsust. Sageli on aga väidetud, et Riigikogu on maandunud nn kummitempli rolli, mis tekitab meis suurt pahameelt. Kui tõsiseks on see olukord muutunud ning kuidas on võimalik situatsiooni reformeerida ?
Viimastel aastatel on sagili väidetud, et riigikogu kinnitab ilma sisulise diskussioonita valitsuse esitatud seaduseelnõu. Poliitikuid peetakse muidusööjateks ja mõttetuteks. Riigikogus toimub üha vähem pikki arutelusid ning diskussioone. Otsused koputatakse saalis väga kiiresti ja ilma valitsusele vastu kobisemata ära. Samuti ei toimu mõttevahtust parteide sees, kus otsuseid tehakse kitsas ringis tagatubades. Võetakse vastu otsused, mis pole pikemalt läbi mõeldud ning ei pruugi alati õigeteks osutuda. Tagajärgede eest ei vastuta keegi, mis annab poliitikutele õiguse tegutseda edasi vanaviisi. Pidevalt vastu võtud valed otsused aga viivad riigi lagunemiseni.
Selleks, et muuta situatsiooni, kus poliitikud on langenud muidusööjate rolli, tuleks muuta palgasüsteemi, sest raha on parim mõjutamise viise. Hetkel saab iga riigikogu liige ühesugust palka, sõltumata sellest kui palju ta selle nimel vaeva on näinud. Kõik inimesed proovivad elus minna kergema vastupanu teed, mille tõttu on ka võimulolijad muutunud laisemkas. Osad istuvad niisama, oma arvamusi kordagi avaldamata ning osad ei ilmu üldse riigikogu saali kohalegi. Sellise olukorra parandamiseks tuleks anda palka vaid neile, kes aktiivselt istungitel osaleb. Näiteks iga oma arvamuse avaldamise eest väljastatakse poliitikule teatud summa.
Samuti pole mõtet kaasata riigikokku inimesi, kes pole piisavat haridust saanud. Näiteks võime hetkel kohata istungitel lauljaid, sportalasi ja teisi liikmeid, kes pole spetsialiseerunud eiralale, mida on vaja riigikogus töötamiseks. Muidugi peab erakonnas olema omad reklaaminäod, kes rahva usaldust võidaks, kuid need võiksid moodustada vähemuse nii umbes üks-kaks inimest erakonna kohta. Samuti hariduse omamise kõrvalt tuleks uute liikemete juurde valimisel arvestada ka sellega, kui akriivne isik on.
Poliitikasse tuleks kaasta juurde ambitsioonikaid noori ning tekitada värskeid erakondi. Kuna uusi liikmeid riigikokku eriti tihti ei valita, siis kaob istungitel konkurents , kuna prioriteedid on juba paigas. Kui kaasata juurde aktiivsetest inimestest moodustunud erakond võib seda olukorda muuta.
Võimalusi, kuidas riigikogu kummitempli olukorrast välja saada on mitmeid. Selle nimel peab vaid tegutseda. Poliitikasse tuleb tuua sisse eluvaim ning tekitada situatsioon, kus „vanad olijad“ veidi rohkem pingutama hakkaksid. Kahtlemata ei soovi pragused poliitikud mugavustsoonist välja tulla, kuid siinkohal tuleb mõista, et see tooks kasu kõigile. Muudaksime paremkas demokraatliku riigi kui ka poliitilise kultuuri.