E.Zola "Therese Raquin" (1)

E. Zola “Therese Raquin”
Thérèse on abielus Camille 'ga, oma isa õepojaga. Mõlemad elavad lapsepõlvest peale Camille'ema, proua Raquini juures. Thérèse oli proua vennatütar, kelle vend oli talle kasvatada toonud pärast naise surma. Camille oli väiksena pidevalt haige, teda põetati kogu aeg, kooli teda ei pandud, seest proua Raquin oli veendunud, et kodust eemal poiss sureks. Sellises katseklaasis kasvas üles pea tundetu, igasuguste ihadeta noormees.
Erinevalt oma põdurast poolvennast Camille'st, oli Thérèse sisemuses väga liikuv isiksus. Ta ei kannatanud seda kloostrielu, mis teda päevast päeva ümbritses, kuid tal polnud selle vastu midagi teha ja nii harjus ta sellega ja muutus endassetõmbunuks, samas kui Camille oli eluga täiesti rahul.
Kui nad Pariisis ennast pudupoepidajatena sisse seavad ja Camille raudteevalitsuses tööd leiab, aeglustub nende elutempo veelgi. Kuni mängu tuleb Laurent, kes töötab samas kohas, kus Camille'gi. Ta on märksa mehisem kui Camille ja sündmuste arenedes tekib tal suhe Thérèse'iga, kelle jaoks see on õnne tipp.
Inimloomuse üks omadusi on kadedus. Juba pisikesest kahtlusest, et keegi on õnnelikum, piisab, et sundida inimest otsima rohkemat. Tekib tunne, et täielikust õnnest on veel üks väike samm puudu. Nüüd on väga lihtne teha üht suurt viga - võtta liiga suur samm ja kukkuda õnne tipu taga haigutavasse kuristikku. Seda just tegidki Thérèse ja Laurent, kui nad tapsid Camille'.
Mõlemad olid teiseleidmisest nii pimestatud, et Camille' tapmine selleks, et nad saaksid edaspidi koos olla, ei tundunud neile mingi erilise väärteona. Kuritegu toimus nii, et mõlemad süüdlased jäid kahtluseta. Aasta pärast nad abiellusid, kuid senine armastus ja iha olid asendunud hirmu, koguni paranoiaga. Kõikjal, kamina ees toolis istuvana ja isegi voodis nende vahel, nägid nad uppunud Camille' laipa . Närvipinge viib noored lõpplahenduseni, milleks on enesetapp.