mitmesugused jutustused. Ta oli Eesti draamakirjanduse üks rajajaid. Oma loomingulisse küpsusjärku jõudis Kitzberg võrdlemisi hilja, alles vanemas elueas. 1879. aasta suvel abiellus Kitzberg mõisarentniku tütre Sophie Petersoniga. Kui see lõppes lahutusega. 1899. aastal tutvus Kitzberg oma uue abikaasa Johanna Vilhelmine Roosmanniga. Kellega sündis Kitzbergil ka üks poeg. Kitzberg suri 10. oktoobril 1927. aastal 72-aastaselt. Kitzbergilt on jäänud Eesti draamakirjandusse 13 algupärast draamat. Ta on kirjutanud ka lastejutte ja näidendeid, mälestusi ning vesteid. 3 AUGUST KITZBERG LAPSEPÕLV August Kitzberg sündis Pärnumaal, Puldre talus. Sünniaeg oli 1855 (http://et.wikipedia.org/wiki/August_Kitzberg). Peres
konfliktid. Teatris ei käsitletud teatavaid poliitilisi või ideoloogilisi probleeme. See meeldis ka kuningale. 7.tuntumad klassitsistid-Moliere, Nicolas Boileau, Pierre Bayle, Jean Hardouin. Valmikirjanikud- Jean de la Fontaine 8.Moliere näidendid-Meeste kool " "Naiste kool" "Don Juan" "Ihnus" "Õpetatud naised " "Ebahaige" (1673) "Tartuffe" (1664) . iseloomu jooned-ta naeruvääristas üldinimlikke (nt ahnus) ja sotsiaalseid pahesid. Kui Moliére astus draamakirjandusse, olid moes jandid, mille eesmärgiks oli publikut üllatada ja igasuguste veidrustega naerma panna. Tolleaegne farss ei paistnud silma tõepäraste karakteritega, kogu koomika seisis intriigis ja situatsioonides. Moliére'i varasematest naljamängudest võis juba leida karakteriseerimise algeid, kuid pearõhk oli neis siiski intriigil ja elaval kõnel. 9.valgustus ideed pääsesid esile 18. Sajandil eelkõige Prantsusmaal ja Inglismaal. 10
Louis XIV jätkuva poolehoiu. Elu viimasel pooleteisel aastakümnel lõi Moliére 30 lavateost ja temast sai Prantsusmaa parim komöödiakirjanik. Kui Moliére 1673. aastal suri, maeti ta Louis XIV käsul St. Josephi kalmistume, kuigi tollal keelas kirik näitlejaid pühitsetud mulla alla matta. Moliére avaldas mõju kogu Euroopa lavakunstile. Moliére kirjutas ja lavastas komöödiaid, kus ta naeruvääristas üldinimlikke ja sotsiaalseid pahesid. Kui Moliére astus draamakirjandusse, olid moes jandid, mille eesmärgiks oli publikut üllatada ja publik naerma panna. Tema komöödiad moodustavad siiani koomilise teatri klassikalise raudvara. Peamiselt kujutas ta oma näidendites kaasaegseid prantslasi, sest ta tundis hästi Prantsusmaa elu, inimesi ja kombeid, siiski peegeldas ta kaasaega kriitiliselt. Silmakirjalikkusele, vagatsemisele, eputamisele ja peenutsemisele eelistas ta loomulikkust ja inimlikku lihtsust.
aastal. Elu viimasel poolteisel aastakümnel, viibides taas Pariisis, lõi Molière 30 lavateost. Temast kujunes parim prantsuse komöödiakirjanik.Pariisi naasis Molière'i trupp 1858. aastal. Pälvinud oma etendustega Louis XIV huvi, sai trupp loa esineda ka kuningalossis ning lühikese ajaga tõusis Molière Pariisi juhtivaks teatritegelaseks. Ta lõi uut laadi ansambliteatri, kus töötas autori, lavastaja, näitlejate koolitaja ja näitlejana kuni surmani. Kui Molière astus draamakirjandusse, olid moes jandid, mille eesmärgiks oli publikut üllatada ja igasuguste veidrustega naerma panna. Tolleaegne farss ei paistnud silma tõepäraste karakteritega, kogu koomika seisis intriigis ja situatsioonides. Molière'i varasematest naljamängudest võis juba leida karakteriseerimise algeid, kuid pearõhk oli neiski intriigil ja elaval kõnel. Tema esimeses tõelises komöödias ,,Naeruväärsed eputised" (1659) jääb intriig tagaplaanile, tegevust on laval vaid niipalju, kui on
näitelaval kestvama eaga oleks." on öelnud Vilde "pisuhänna" alguse kohta. Konfliktid ja sekeldused "Tabamata ime" näidendi ja esiklavastuse ümber andsid Vildele omakorda uut ainest näidendi "Pisuhänd" loomiseks. Vilde kirjutab sel teemal Bernhard Lindele: Kui ma "Pisuhännale" lõpupunkti panin, ütlesin naerdes naisele: "Soo, nüüd olen kõik arvustajad ja auhindajad ära vihastanud ei minu silmad kiitlikku kriitikat ega auhinda enam näe. Vilde tõi draamakirjandusse uued ained ja probleemiasetused(kunst, seltskond, äri küsimused). Pisuhänd on küllastaud kollisioonidega, tegelaste vahelised konfliktid algavad kohe esimesest etteastest. Artor opereerib suuremate ja väiksemate lava efektidega(Näiteks päevalille pakkumine tere käe asemel või erivärviliste sokkide kandmine). Samas Vilde käib motiividega ringi säästlikult ja osavalt. Näiteks üks tähtsamaid ning konflikti põhjusi
kasutusele mittekeelelised vahendid ja kujundid. · Uue teatriesteetika märksõnadeks olid mäng, müüt, rituaal. · Ajastu peamised näitekirjanikud olid Juhan Smuul, Ardi Liives ja Egon Rannet. · Kujuneb välja metafoorne draama, tähtteoseks Paul-Erik Rummo "Tuhkatriinumäng". 1968. aastal toimus tudengite protestiaktsioon "Tuhkatriinumängu" lavastamiskeelu vastu. Juhan Smuul · 1922-1971 · Tõi uuenduslike jooni realistlikku draamakirjandusse. · Tema näidendid on enamasti jutustavat laadi ja pikkade monoloogidega. · Tähtsaimad näidendid on "Kihnu-Jõnn" ja "Polkovniku lesk" Täname kuulamast!
positiivseid ideaale. Realismi tuntumad esindajad 19.sajandil: Prantsusmaal Stendhal, Balzac, Flaubert; Inglismaal Dickens, Thackeray, õed Brontë´d; Venemaal Tolstoi, Dostojevski, Tsehhov Realismi tähtsus: · 19. sajandi tähtsaim kirjandusvool, mis andis tõuke 20. sajandi kirjandusvooludele modernismile: ekspressionism, sürrealism, verism jt · alanud jutustava proosaga, levis kõikidesse ilukirjanduse liikidesse draamakirjandusse, luulesse · õitsele puhkeb romaanizanr; tekivad uued romaaniliigid: perekonnaromaan, sõjaromaan, panoraamromaanid, teaduslik-fantastilised romaanid jne Realistlik romaan Kirjanduses algas proosa ajastu. Juba eelmisel sajandil oli romaan muutunud populaarseks ja võitnud endale palju lugejaid. Nüüd tunnistas kriitika ametlikult romaani kõige tähtsamaks ja olulisemaks zanriks. Sõna ,,kirjandus" tõi poeesia kõrgustest alla eluproosa tasemele. 19
Ta oli ka üks Eesti draamakirjanduse rajajaid. Oma loomingulisse küpsusjärku jõudis Kitzberg võrdlemisi hilja, alles vanemas elueas. 1879. aasta suvel abiellus Kitzberg mõisarentniku tütre Sophie Petersoniga. Kui see lõppes lahutusega. 1899. aastal tutvus Kitzberg oma uue abikaasa Johanna Vilhelmine Roosmanniga. Kellega sündis Kitzbergil ka üks poeg. Kitzberg suri 10. oktoobril 1927. aastal 72-aastaselt. Kitzbergilt on jäänud Eesti draamakirjandusse 13 algupärast draamat. Ta on kirjutanud ka lastejutte ja näidendeid, mälestusi ning vesteid. 4 Lapsepõlv August Kitzberg sündis Pärnumaal, Puldre talus. Sünniaeg oli 1855 . Tal oli kaks venda Ado ja Jaan. Tema oli oma
sajandi esimene kümnend oli shimpa teatri kõrgaeg, teisel kümnendil aga shimpa läbis raskeid aegu. Pärast teist maailmasõda shimpa konkureeris shingeki teatriga ja paljud shimpa näitlejad suundusid üle shingeki teatrisse. Shingeki oli rohkem süvenenud tõsisemale uurimusele lääne draamase kui zanrisse erinevalt shimpast. Kui shimpa oli kujunenud poliitliste vastasseisude tulemusena siis shingeki oli loodud kahe suurima Tokyo ülikooli poolt. Kohe algusest peale süveneti lääne draamakirjandusse ja selle esitamisse ning tõlkimisse, et seda kasutada Jaapani draamakirjanduses. 1906. aastal asutati kirjandusühing Waseda ülikoolis ja 1909. aastal Liberaalne teater Keio ülikoolis. Neid kahte sündmust peetakse shingeki alguseks. Need kaks liikumistesindasid erinevaid suundi aga ühist eesmärki, milleks oli Jaapani teatri moderniseerimine. Tsubouchi, kes moodustas kirjandusühingu olles seetõttu shingeki üks loojatest, üritas kirjandust uuendada üldisemalt keskendudes draamale
1916) ja "Sootuluke" (tr. 1919) päästab lasteteatri vähemnõudlik raamistik. Kuid 1930ndtel hakati suure eduga dramatiseerima Lutsu proosateoseid. 13. Eduard Vilde näitekirjanikuna (,,Tabamata ime", ,,Pisuhänd"). Uue linnaelu ja noore intelligentsi probleemid tõi eesti lavale Eduard Vilde (1865 1933). Tema tippnäidendid ("Pisuhänd" ja "Tabamata ime") jäävad Vilde küpsusperioodi, kuhu kuulub ka romaan "Mäeküla piimamees". Vilde tõi eesti draamakirjandusse uued ained ja probleemiasetused. Kui Kitzberg kirjutas külaelust, Luts alevikomöödiaid, siis Vilde kujutab linnas elavaid eestlasi. Vildet huvitab oma näidendites kunstniku ja seltskonna, kunsti ja äri suhted. Kunstnikudraama "Tabamata ime" (tr. 1912) on püsinud lavastatavana peamiselt tänu seal kergitatud probleemide jätkuvale aktuaalsusele. Nendeks probleemideks on ühiskondlikul pinnal ühe noore väikerahva kibelus end mõne kunstigeeniuse kaudu maailmas tuntuks teha ning
aastal Estonias. 1920ndate algusesse ja keskpaika on päevakorral võõra teksti kasutamine, korduvalt töödeldakse draamaloomingus piibliga seotud tekste. Olulised nimed draamakirjanduses on Aino Kallas (soome päritolu kirjanik, tegutses eestis, tema tekste tõlgiti eestikeelde) ja Hella Wuolijoki (eesti päritolu kirjanik, kirjutas soome keeles). Jätkas ka eesti keeles kirjutamist, kuid soomekeelsed näidendid said ülipopulaarseks, soositud eesti kui ka soomes 1930ndatel. Draamakirjandusse tulid veel. Mehed, kes hakkasid sõdade vahelisel perioodil näidendeid kirjutama ja realistlikus hoovuses kesksemat rolli mängima. Artur Adson (1930ndate näidend ,,Lauluisa ja kirjaneitsi" tuntuim). Juhan Sütiste allegooriline piibli põhjal draama näidend ,,Jumala mäss" (1933). Karl August Hindrey,,Raidalu kirikumõis" (1935) psühholoogiline realism avaldus draamas. Evald Tammlaan kerkis esile 1930ndate lõpu poole, koostöös lavastaja Priit Põldroosiga
näitelaval kestvama eaga oleks." on öelnud Vilde "pisuhänna" alguse kohta. Konfliktid ja sekeldused "Tabamata ime" näidendi ja esiklavastuse ümber andsid Vildele omakorda uut ainest näidendi "Pisuhänd" loomiseks. Vilde kirjutab sel teemal Bernhard Lindele: Kui ma "Pisuhännale" lõpupunkti panin, ütlesin naerdes naisele: "Soo, nüüd olen kõik arvustajad ja auhindajad ära vihastanud ei minu silmad kiitlikku kriitikat ega auhinda enam näe. Vilde tõi draamakirjandusse uued ained ja probleemiasetused(kunst, seltskond, äri küsimused). Pisuhänd on küllastaud kollisioonidega, tegelaste vahelised konfliktid algavad kohe esimesest etteastest. Artor opereerib suuremate ja väiksemate lava efektidega(Näiteks päevalille pakkumine tere käe asemel või erivärviliste sokkide kandmine). Samas Vilde käib motiividega ringi säästlikult ja osavalt. Näiteks üks tähtsamaid ning konflikti põhjusi
Merle Karusoo 1980 Olen 13-aastane - Sotsioloogiline teatri esiletõus. Draamakirjanduse iseseisvus on küsitavam. Küsitletakse inimesi, pannakse võõrastest tekstidest midagi kokku. Enn Vetemaa s. 1936 60ndatel kassetiautor ja luuletaja. Luuleidentiteeti välja ei kujune. Tragokoomika ja must huumor. Läheb proosale üle, uusi kogusid enam 60ndatel ei tule. 60ndatel jõuab ka väga tähenduslikult osaleda proosamurrangus. Noore proosa avalöögi teeb Unt. Draamakirjandusse 60ndate lõpul. 70-0 kujuneb draamakirjaniku roll selgemalt. Selgelt planeeritud ja isegi kontrueeritud tükid- tekstid. Spontaansust on ka, aga näha, et tegemist on autoriga, kes plaanipäraselt tegutseb. Võib erineval viisil kirjutada, eksperimenteerida jne, aga ta on enamasti probleemikeskne autor. Võiks öelda, et enamasti eetilis-sotsiaalsed probleemid, mis psühholoogilise aspektiga põimitud. Aga see on esimeses järjekorras - eetilis-sotsiaalsed probleemid. Vetemaa kõikide tekstide
näitkunstiõpetajaid, teatrikriitikuid, kuid mitte ühes isikus. Teda tunnustas isegi karm klassitsismiteoreetik Nicolas Boileau. Louis XIV olevat oma valitsusaja hilisemas järgus, juba 18. sajandil, kord Boileau'lt küsinud, keda ta peab oma aja parimaks kirjanikuks. Boileau vastanud kõhklemata, et Molière'i. Looming Molière kirjutas ja lavastas komöödiaid, kus ta naeruvääristas üldinimlikke (nt ahnus) ja sotsiaalseid pahesid. Kui Moliére astus draamakirjandusse, olid moes jandid, mille eesmärgiks oli publikut üllatada ja igasuguste veidrustega naerma panna. Tolleaegne farss ei paistnud silma tõepäraste karakteritega, kogu koomika seisis intriigis ja situatsioonides. Moliére'i varasematest naljamängudest võis juba leida karakteriseerimise algeid, kuid pearõhk oli neis siiski intriigil ja elaval kõnel. Molière'i komöödiad moodustavad tänini koomilise tearti klassikalise raudvara
annaabi.ee 
